Helen Roonet unistas juba keskkoolis tööst reklaamiagentuuris. Mõeldud, tehtud – tänaseks on ta valdkonnas tegutsenud üle 20 aasta. Lisaks on Helen Imagine\TBWA tegevjuht ja partner ning TULI juhatuse liige. Põhjalikus intervjuus lahkab Helen oma teekonda reklaamimaailmas ning räägib põhimõtetest, mille alusel ta ettevõtet juhib. Inspiratsiooni leiavad siit paljud!

Helen, räägi alustuseks, kuidas sa üldse sattusid reklaamindusse?

Turunduse vallas alustasin oma töökarjääri aastal 1999. Teadsin juba keskkoolis, et tahan töötada reklaamiagentuuris projektijuhina. Nägin noorena pealt Divisioni agentuuri elu ja käisin neil vahel kontoris külas. Minus tekkis tohutu huvi.

Kuigi 1998, kui hakkasin tööd otsima, oli Eestis suur tööpuudus, siis mul oli kindel siht silme ees: tahtsin ainult reklaamiagentuuri! Nüüd tagasi vaadates natukene kahetsen, sest tegelikult oleks näiteks teenindusvaldkonna kogemus väga kasuks tulnud. Praegu innustan kõiki noori ka teenindusvaldkonda proovima.

Töövalikul on muidugi kõige alus, et asju tuleb teha kirega. Tuleb teha seda, mis päriselt meeldib. Selle taustal saan öelda, et olen õnnelik inimene. Olen üle 20 aasta tegutsenud valdkonnas, mis mulle päriselt meeldib. Räägin ka järelkasvule seda, et tuleb otsida oma kirge.

Tavaliselt läheb kire leidmiseks vaja ikkagi katsetamist. Sina ei katsetanud üldse…

Mingis mõttes on sellest tõesti kahju. Vahel ikka tunnen, et tahaks ju midagi kuskil mujal valdkonnas proovida. Aga reklaam ja turundus on minu jaoks nii magus valdkond, et lihtsalt ei raatsi katsetada.

Eks näis. Elul on meiega omad plaanid. Noortele soovitan kindlasti katsetamist. Paljud arvavad, et peab lihtsalt tööle minema ja hambad ristis lõpuni suruma. Ei pea. Tee neid asju, mida sulle meeldib teha. Meil on üks elu. See on päris jube, kui ärkad igal hommikul üles ja teed midagi, mis sulle ei meeldi.

2005. aastast alates oled Imagine’is, aga räägi, mida sa tegid enne siia jõudmist?

Mu esimene töökoht oli Guvatrak, kes saatuse irooniana omas hiljem TBWA brändi. Aastal 2016 ostsime omakorda Imagine’iga neilt TBWA endale. Sattusin täiesti rohelisena nende juurde paariks kuuks asendussekretäriks. Juba siis tundus, et see maailm on minu jaoks õige.

Pärast seda otsisin järgmist töökohta pikalt, käisin samal ajal ülikoolis. Sel ajal oli väga keeruline tööd leida, eriti, kui polnud kogemust. Sealt võtsin kaasa õppetunni: mina ei otsi inimesi värvates noorte puhul kogemust. Otsin konkreetset inimtüüpi. Olgu, kui oled disainer, siis pead oskama disainida. Aga copywriteri puhul on oluline, et sul oleks lahe maailmavaade ja isikuomadused, lahedad mõtted! Sel juhul pole see kogemuse puudumine ju üldse oluline. Sama käib ka projektijuhi kohta. Lõpuks on võimalik ka disaineriks ise õppida, kui on piisavalt huvi ja kirge.

Pääsesin tööle ühte väikesesse reklaamibüroosse Nord Decor, mida enam ei eksisteeri. Olin seal alguses assistent, hiljem meediaplaneerija. Edasi sai minust klassikaline agentuuri projektijuht. Lõpuks juba juhtisin seda väikest agentuuri, kuid tegin teadliku karjääripöörde, sest tahtsin saada suure agentuuri kogemust. Seega liitusin Leo Expressiga (tänane Newton – toim), kus olin taas projektijuht. Mind paelus Creative Unioni suur grupp, kus oli palju agentuure, inimesi ja kogemust. Sealt sain laheda baasi ning paljude toonaste kolleegidega suhtlen siiani. 

Sul oli väga noorena selge, et tahad olla reklaamimaailmas projektijuht. Kas kuskil kuklas oli kohe alguses ka unistus, et tahaksid olla kogu agentuuri juht?

Mul pole kunagi olnud unistust, et olla ettevõtte juht või omanik. Need rollid tulid ise minuni. Praegu naudin seda, sest mulle väga meeldib töö inimeste, klientide ja brändidega. 

Nii, aga kuidas jõudsid ikkagi Imagine’isse?

2004. aasta lõpus käisin Imagine’i asutaja Margo Kütiga lõunasöögil tollases Moskva kohvikus. Meie energia sobis hästi kohe esimesest kohtumisest. Mäletan, kuidas ladusin talle igasugu tingimusi, mida projektijuhina soovisin. Tundsin ennast kuidagi väga julgena. Sel hetkel oli Imagine’i tiimis umbes viis inimest, aga soov oli laieneda. Kontor oli pisikene, lauale ei mahtunud eriti midagi peale arvuti ja märkmiku. 

Kuigi tulin suurest Creative Unionist pisikesse kodukootud Imagine’isse, siis ma ei kahelnud kordagi, et me ei saa hakkama. Tunne oli kindel ja hea. Kõik ongi läinud väga hästi – Imagine pole olnud oma 18 tegutsemisaasta jooksul kordagi kahjumis. Minu jaoks on majandusnäitajad väga olulised. Äriettevõtte eesmärk on ju kasumit teenida. See näitab ettevõtte käekäiku ja võimet asju planeerida. 

Alates 2005. aastast lähebki karjääri mõttes igavamaks. Olin paar aastat projektijuht, kuni Margo andis agentuuri igapäevase juhtimise minu kätte. 

Projektijuhina olid tubli keskastmejuht. Nagu ütlesid, et ega sa suure juhi rollist ei unistanud. Kui Margo su poole pöördus, kas vajasid mõtlemisaega või võtsid vastutuse hea meelega enda kanda?

Ma täpselt ei mäleta, aga asjade kokkulangemine aitas pakkumist vastu võtta. Meenub tiimiüritus, kus ütlesime välja, et edaspidi hakkab nii olema.

Tunnet mäletad, mis su sees valitses?

Väikene jänes oli ikka sees…Samas, ega ma eriti ei kartnud. Mulle meeldib öelda, et on kahte sorti inimesi ja kumbki neist ei ole halb. Ühed on oma mentaliteedilt töötajad. Isegi siis, kui nad on juhid, on neil ikkagi töötaja mentaliteet. Teised on omaniku või juhi tüüpi, sõltumata sellest, kas nad on üldse päriselt juhid. Ma olen ikkagi seda teist tüüpi inimene. Mulle meeldib vastutust võtta. Mulle meeldib teha rohkem, kui minult oodatakse. Mulle läheb alati korda ettevõtte üldine käekäik. Kuna olen sellise mentaliteediga, siis ma polegi kunagi vastutust kartnud. 

Kui praegu meenutan, siis pole mul olnud probleemi ka tiimi sees enese kehtestamisega. Kuigi ma pole üldse autoritaarse juhtimisstiiliga, vaid olen pigem tiimimängija. Minu töö on toetada meeskonda, mitte olla nendest kuidagi üleval pool.

Juhid lahterduvad omakorda erinevalt. Mõned on kõvad reformijad. Kui sinust sai juht, kas hakkasid ka kohe asju oma käe järgi muutma?

See oli orgaaniline protsess. Ma ei ole lammutaja. Juhte on väga erinevaid. Mõned on tugevad visionäärid, kes vajavad enda taha elluviivat tiimi. Esimeses etapis oli Margo visionäär ja mina viisin pigem asju ellu. Tänaseks olen muutunud ka julgeks visionääriks. Mul on palju ideid ja ootan oma tiimilt, et asju ellu viidaks. Mulle meeldib, kui asjad toimivad kiiresti. Minus tekib isegi teatav ärevus, kui keegi jääb väga kauaks juurdlema ja mõtteid veeretama. Tahan, et asjad oleks pidevalt töös ja selged! 

Juhina kasvame pidevalt. See on teadlik valik, et tahan saada pidevalt juhina paremaks. Püüan olla empaatilisem, luua organisatsiooni jaoks pidevalt paremaid lahendusi. Mulle väga meeldivad pusad, mida lahti harutada. Mulle meeldib, kui klient tuleb majja ja tal on asjad minu jaoks heas mõttes korrast ära. Saan luua selgust ja süsteeme.

Oled süsteemide inimene loovmaailmas. Kas on tekkinud kõhklusi, et oled ise ka nii loov, et peaksid olema mõnel muul ametikohal?

Loovus on teadlikult treenitav. Elust saadud kogemused ja silmaring annab kätte tööriistad, et olla loov. Oluline on rõhutada, et loovust läheb vaja igas valdkonnas ja igal ametikohal. Ma olen küll pidevalt kaasatud erinevatesse loovprotsessidesse, kuid kindlasti ei trügi ma oma tiimi asemele. Usaldan väga oma meeskonda. Ütlen oma arvamuse ikka välja, vahel läheb see tiimiga kokku, vahel mitte. Kindlasti ei suru ma seda peale. Päeva lõpuks on nemad tiimi valitud ju selleks, et olla loov.

Loovusest rääkides, siis on kurb, et noored enam ei loe ja selle asemel tarbitakse väga palju pildiga infot. Ehk siis visuaal on nende jaoks valmis ja nad ei loo oma peas uusi pilte ja lugusid. Lugemine on väga oluline sellepärast, et seda tehes lood peas oma maailma ja treenid loovust. Muidugi vaatan ka mina Netflixi, kuid väga teadlikult tegelen pidevalt lugemisega. Olen raamatusõltlane.

Lähme tagasi senise karjääri ajajoone juurde. Sinust sai 2007. aastal Imagine’is juht. Mis edasi juhtus?

See, mis ikka naistega juhtub. Naised jäävad mingil hetkel lastega koju. Mul oli tööl päris suur koormus, lisaks tegevjuhi tööle juhtisin ka projekte. Esialgu rongi pealt maha astudes oli omamoodi imelik tunne. Kui tagasi tulin, siis tegin teadliku otsuse, et ma ei juhi enam projekte. Tegelesin edaspidi ainult agentuuri strateegilise vedamisega.

Millal sai sinust Imagine’i osanik?

Olin aasta aega töötanud, kui Margo pakkus osalust, premeerimaks hea töö eest. Kindlasti oli sel ka motiveeriv eesmärk. 

Tundub, et sul vedas!

Noh, see on nii ja naa. Ma olin väga liigutatud ja uhke selle üle.

See tundub tiimi toimimise koha pealt ju omamoodi ohtlik lüke, kui omanik valib välja ühe inimese, kes saab sellise preemia. Kas teised olid kadedad ka?

Ma arvan, et see polnud ohtlik lüke. Tiim oli alguses väike ja toona oli agentuuri filosoofia, et kõigil on võimalik saada osanikuks, kui nad tahavad ja pingutavad. Täna meil sellist filosoofiat pole. 

Minu jaoks olid kõige suuremad muutused pärast 2014. aastat. Margo jäi haigeks ja järgnes keeruline aeg, millest ei tahagi pikemalt rääkida. Elu lükkab vahel ette selliseid väljakutseid, mille ületamist ei saa õppida ühestki raamatust.

Kuidas jaotub teie osalus praeguse partneri Sven Lukaga?

Leppisime kokku, et osalus jaotub 50-50. Enamusosalus pole minu jaoks oluline, mul on vaja usaldusväärset partnerit. Niimoodi oleme mõlemad asjas sajaga sees. Olen proovinud erinevaid ärimudeleid ja mulle meeldib 50-50 proportsioon. 

Hääletada on ju kolmekesi lihtsam?

Hääletada polegi vaja, kui sul on normaalne äripartner. 

Aga õhus ju kogu aeg võimalus, et tähtsas küsimuses jääb hääletuse seis 1:1 viiki?

Kui kolmas inimene on pundis ja hääletus jääb 2:1, siis tekivad ju kohe pinged. See on sinna stsenaariumisse sisse kirjutatud. 

Äripartneri valik on väga oluline, väärtushinnangud peavad olema ühesugused. Meil peab olema sama suhtumine eesmärkidesse ja ettevõtte filosoofiasse, sama suhtumine rahasse ja tiimi. Partnerluses peab olema sarnane soov areneda. Nii ei saa, et üks teeb vähem tööd ja teine rohkem. Ei tohi tekkida võimalustki, et saaks sellist asja teineteisele ette heita. 

Põhiväärtused tuleb kohe alguses kokku leppida. See, kui hiljem tekivad eriarvamused näiteks ettevõtte arengu koha pealt, siis see on ainult positiivne. Kui vundament on korras, siis viivad eriarvamused väga heade tulemusteni. Selle kõige aluseks on empaatiavõime. 

Meenub mu mõne aasta tagune jutuajamine kogenud juhi Aivar Pohlakuga, kus ta rääkis, et ta on inimene, kes ei karda konflikti. Tihti jõuabki ta lahenduseni läbi konflikti. Kuidas on sinu suhe konfliktiga?

Ma arvan, et tänapäevases juhtimises ei saa läbi konflikti saavutada soovitud eesmärke. Ma olen küll otsekohene ja nõudlik, aga kõiki asju saab öelda meeldivalt. Samamoodi olen ma avatud, kui tiim annab mulle tagasisidet, et näiteks midagi on vaja uuesti selgitada. Juhina ikka ju kasvame ning alguses oleme rabedamad. 

Samamoodi ei ole ma konflikti poolt kliendisuhetes. Kui mul pole hea suhtes olla, siis lähen sellest suhtest ära. Muidugi on vaja vahel mägesid ületada, aga see eeldab, et ka vastaspool tahab sama. Seda filosoofiat jagame Sveniga – me kumbki ei lahenda probleeme läbi konflikti.

Kes on sinu karjääri jooksul olnud kõige vingem konkurent? Selline, kes tekitab suisa kadedust!

Ma ei vaata konkurente kunagi kurja pilguga, pigem nad inspireerivad mind. Kadedus pole hea emotsioon. Ma olen alati kõrgelt hinnanud Divisioni tööd, nad on stabiilselt väga hea agentuur. Viimastel aastatel ei saa üle ega ümber Optimistist. Age on läbi aegade hoidnud mega head taset. Tank on kindlasti väga omanäoline, mis on väga tuus. Tabasco samamoodi, tehakse asju omamoodi, aga väga ägedalt. Lõpuks on kõigilt midagi õppida!

Lugesid ette hulga ägedaid agentuure, kindlasti mitte ammendava nimekirjana. Kui aga võrrelda valdkonna taset näiteks aastaga 2005, siis kuhu suunas liigume?

Kindlasti on tase tõusnud. Oleme küll palju arutanud, et miks me ei võida Cannes’is lõvisid. Siin mängib rolli, et reklaam on väga lähedalt seotud kultuuri omapäradega, disain on selles mõttes piirideülesem. Lõpuks on selle lõvi võitmine jäänud ka brändide taha, kellele üldse teha Cannes’i väärilisi töid. Varem või hiljem tuuakse lõvi Eestisse, sest nälg ja iha on suured! 

Eks ka meie väiksus mängib rolli: näiteks Helsingi TBWAs on tööl peaaegu 200 inimest. 

Kui palju on teil siin inimesi?

Umbes 20. Helsingi TBWA on maailma tipp, aga meie oleme lihtsalt nii palju väiksemad.

Eesti mõistes olete ometi ju pigem suured!

Just, täitsa viisakas ju! Ei ole päris butiikagentuur. 

Sina unistasid noorena tööst reklaamiagentuuris ja lõid täiega läbi. Kas neid sinusuguseid unistajaid on ka praegu piisavalt?

Neid on palju, kes valdkonnast unistavad. Praegune häda on selles, et kui hallatakse ühte sotsiaalmeediakontot, siis arvatakse, et ollakse turundusvõlurid. Aga agentuuri võlu on selles, et siin on rohkem kui üks helge pea! Iga inimene annab oma sisendi ja mõtte. 

Käin ülikoolis loengut andmas ja tegelen TULIs järelkasvuga – näen, et noori unistajaid on! Küsimus on selles, kas nad tulevad agentuuri ja kui kauaks nad jäävad. Kui mina alustasin, siis oli agentuur kogu valdkonna kõige seksikam töökoht. Nüüd on see natukene muutunud – meil on väga rets töötempo, mis ei sobi paljudele tänapäeva noortele. 

Kelle mõtted on sind kõige rohkem inspireerinud?

Kui kuuled või loed midagi, siis peab iga inimene need ideed ikkagi enda mõteteks muutma. Tähtis on olla pidevas muutumises. Edu võti on kohanemisoskus, vaatame kasvõi viimast kahte aastat…Kindlasti toon välja coach Riina Vartsi, kellelt sain väga palju abi.

Miks sa läksid coach’i juurde?

Läksin aastal 2016, kui olid rasked ajad. Ta vedas minu jaoks mõtted selgeks, mida ma tahan teha ja kuhu jõuda.

Veel inspireerijaid?

Kuulan palju erinevaid taskuhäälinguid, loen palju raamatuid. Eriti loen ilukirjandust. Mulle meeldib ilukirjanduslikku maailma põgeneda, lugeda neid kirjeldusi ja arendada loovust. Mulle meeldivad detailsed olustikukirjeldused. Kui vaatan filme, siis jälgin samuti detaile, interjööri ja stilistikat. 

Positiivne ja äkki isegi üllatav tundub su jutus see, et agentuuri on võimalik juhtida nii, et sul on aega lugeda ja endaga tegeleda!

See on väga teadlik aja planeerimine.

Mis kellast sa täna enam tööle ei mõtle?

Tööle mõtlen ma kogu aeg, seda ei saa kõrvale panna. Isegi, kui loen raamatut, siis mõtlen sellele, kuidas neid ideid oma töös saaks ära kasutada. Kui kuulan muusikat, siis liigub ikka mõte samas suunas. 

Tänapäevase töötempo juures on väga oluline, et aeg oleks planeeritud. Kui ärkan hommikul, siis mul peab olema oma aeg, et saaksin võimelda ja süüa ilusa ning korraliku hommikusöögi.

Ärkad kell kuus?

Ei, üldse mitte. Pigem kell 6.30 või 6.45. Mina ise ju kujundan oma päeva. Saan teha nii, et seal oleks sees asjad, mis mulle meeldivad. Kui mulle meeldib hea söök, siis saan teha nii, et hommikusöök oleks hea, maitsev ja ilus. Selle arvelt olen nõus varem ärkama. Tahan end oma kehas hästi tunda. Selleks ei sukeldu ma hommikul sotsiaalmeediasse, vaid võimlen. Tihti käin ka päeval või õhtul trennis. Kui tiimist keegi tahab minna päeval trenni, siis ta võib, aga tõenäoliselt peab selle arvelt õhtul kauem töötama…

Lugemiseks on samamoodi oma aeg. Tean, et pean olema kell kümme voodis, sest siis on mul tund aega lugemiseks. Hiljemalt kell 23 pean magama. Kõik on teadlik planeerimine, juhuslikkust on siin vähe. Tähtis on luua enda jaoks häid harjumusi, mis aitaks vaimu vormis hoida. Seda on eriti vaja, kui ajad muutuvad keeruliseks.

Sa oled selgelt loogiline ja strateegiline juht. Kui palju sa enda tulevikuplaane oled strateegiliselt paika pannud? Kas oled valmis Imagine’is olema veel aastakümneid?

Seda küll ette ei tea. Elu on pidevalt väga suures muutumises. Ei ole vaja muretseda asjade pärast, mida me ei tea. Küll aga olen oma ideaalses maailmas tore ja tuus hallipäine reklaamitädi, kes käib kontoris toimetamas. Tõenäoliselt mitte küll iga päev. Kokkuvõttes näen end siin valdkonnas pikalt.

Kaarel Täll, TULI

Toimetas: Kärt Tomp, TULI

Imagine\TBWA on TULI liige. TULI ühendab kõiki turundusega tegelevaid professionaale, kes on huvitatud erialase taseme tõstmisest ning valdkonna ärksaimate kaasamõtlejate hulka kuulumisest. TULI-sse kuulub praegu 92 liiget.

Kõik uudised