20.09.2022

INTERVJUU | Graafiline disainer Margus Tamm: tarbija ei taha kogu aeg vaatemängu

Margus Tamm on auhinnatud kunstnik, disainer, kirjanik ja teadur. Ta on töötanud reklaamibüroodes ja täna tegutseb vabakutselisena, kes on noppinud hulganisti auhindu erinevatelt konkurssidelt. Vaatame, milline töö on tema portfoolios see kõige meeldejäävam ja meenutame 1990ndaid reklaamimaailmas.

Margus Tamm. Foto: Krõõt Tarkmeel

Margus, kuidas sa ennast kirjeldad?

Mulle meeldib erinevates formaatides tegutseda, aga põhiliselt olen graafiline disainer ning vahepeal ka kirjutan. Mõnikord teen ka näitusi. Vabakutselisena ei ole suurt vahet tööl ja hobil. Mul on õnn tegeleda asjadega, mis mind huvitavad.

Kas töö ja vaba aeg on tasakaalus?

See, mida teen, ongi minu meelelahutus. Mõnikord vahetan formaati, kui jooksen näiteks ühes valdkonnas kokku. Kui olen mõne disainitööga jäänud toppama, siis on mõistlik vahelduseks lugeda üks raamat või kirjutada. Loominguline protsess liigub edasi, aga lihtsalt liigub mööda teisi radasid. Minu jaoks ei ole vahet, kas kirjutada või disainida – kõik on üks mõtete koondamise ja kombineerimise harjutus. 

Lisaks sellele, et oled tegev kunstimaailmas, oled ka kirjanik. Viimase kümne aasta jooksul oled andnud välja mitmeid kirjutisi. Kes või mis sind inspireerib?

Mu töö ongi inspireeriv ning valdav enamus projekte on ka inspireerivad. Aga mis mulle disaini puhul meeldib, on selge koostöö. See tähendab, et üldiselt disainiprojektiga tegeledes saan ka ise midagi teada ja õpin juurde. Üks asi on see, mida mina teen ja teine see, mis koostööpartnerid teevad. Sissekirjutatud koostöö teebki minu kui disaineri töö põnevaks.

Oled kõigele lisaks õpetaja Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas, andes juba kolmandat aastat reklaamikursust. Mida te teete seal täpsemalt? 

Tundides käsitleme terviklikku vaadet tarbimiskultuurile, tegeleme reklaamipraktika ning reklaamiajalooga. Reklaamiajaloos on toimunud kiired arengud ja just ajaloo kaudu saab liikuda lihtsamatest reklaamimudelitest keerulisemateni: mida tänapäevale lähemale, seda keerulisem reklaami ülesehitus on. Aga üldiselt rõhun ka sellele, et reklaamitudengid mõistaks, mida nad teevad ja milleks nad seda teevad. 

Õpilased on praktika käigus loonud ka “musta reklaami”. Mis see on?

Jah, peab paika. Õpilastel on vahepeal olnud tunnid postmodernistlikust reklaamist reklaamikriitikani. Üks ülesanne oli teha reklaami abstraktsele mustale kuupdetsimeetrile. Vastavalt tunni teemale, kas provotseeriva, perekeskse, tarbimiskriitilise jne. Täitsa vaimukad tulemused said.

Mis on sinu arvates noori õpetades neile täna kõige tähtsam edasi anda?

Kui reklaamist rääkida, siis laiem pilt, kuidas on reklaam ühiskondlike arengutega seotud. Ise läksin reklaami valdkonda tööle 1990ndate lõpus ja juba ülikooli ajal. Mul on olnud võimalus palju kordi näha, kuidas ühiskond muutub ja sellega koos ka reklaam muutub. Seepärast ka arvan, et tudengitele on oluline õpetada, et muutused on paratamatud. Näiteks sotsiaalmeedia esiletõus 2010ndatel muutis kogu reklaamikeskkonda väga radikaalselt.

Ennekõike panen õpetades rõhku sellele, kuidas anda kätte tööriistad, mitte jäigad tõed reklaami loomiseks. See teadmine, mis kehtib täna, tõenäoliselt ei päde kümne aasta pärast.

Kes on olnud sinu õpetajad ning eeskujud?

Õppisin eelkõige praktika käigus – 1990ndate lõpp oligi aeg, mil info ja trendid jõudsid enne reklaamibüroodesse kui akadeemiasse.

Soovitan enne käia ülikoolis, et eksperimenteerida ja katsetada, sest ülikoolis on see lubatud. Täna on nõudmised ja professionaalsus tööturul suuremad, seal pole palju ruumi eksimiseks.

On sul jagada mõningaid jaburaid reklaamimälestusi?

Ajad olid teised ja veel metsikumad ajad oli juba 1990ndate lõpus läbi saanud. Vanemad kolleegid ikka meenutasid, kuidas kapitalism saabus. Näiteks oli Eestis 1990ndate alguses kaks võimekat Maci arvutit, üks oli Tõraveres Jüri Einasto käsutuses, tema kaardistas sellega universumit, teine arvuti oli Tallinnas Teaduste Akadeemias, sellega kujundati esimene Hansapanga aastaaruanne.

Selliseid legendaarseid lugusid jagub küll.

Räägime veel korra reklaamist. Kuidas teha sinu arvates reklaami reklaami tegemata?

See on aktuaalne teema. Rõhk on ostetud meedialt liikunud väljateenitud meediale. Tekitada sündmus, mis hakkaks ise meedias ja eriti sotsiaalmeedias levima. Tarbijate nõudlikkus on ka palju suurem – nad ei tahagi kogu aeg vaatemängu, vaid eeldavad, et ka reklaam ja on ühiskondlikult vastutustundlikud. Kui reklaamikampaania käigus tehakse midagi päriselt vajalikku ära, siis just see tegevus leiab suurema vastukaja tarbijatelt, kui lihtsalt naljakas pilt. 

Milliste tööde üle tunned oma portfoolios erilist uhkust ja miks?

Ikka tunnen kõikide tööde üle uhkust, muidu ju ei teeks. Midagi erilisemat oli aga Eesti presidendi matusekorra väljatöötamine. Lennart Meri kutsus ise töögrupi kokku, et me valmistaks tema tulevasi matuseid ette. See oli veel ajal, mil töötasin reklaamibüroos. Kummaline, ent eriline projekt. 

tammtamm funerals of president lennart meri 0265
Lennart Meri matusekorra väljatöötamine. Foto: tammtamm.net

Kas sulle sobib vabakutselise disainerina rohkem töötada kui kollektiivis?

Olen mõlemat formaati harrastanud ja ei saa öelda, et üks oleks parem kui teine. Kui vabakutselisus polnud nii levinud, siis oli see justkui suur unistus, et omal käel kõike teha ja organiseerida. Täna on rohkem inimesi vabakutselised ja üha rohkem teadvustatakse, et sellega kaasneb ka palju probleeme. Näiteks oled ju kogu oma aja peremees, töö on ka sinu hobi, aga raske on mitte üle töötada või nädalavahetusel tööle mitte mõelda.

Margus, oled pidanud ka blogi ja sinu blogipostitustest on välja kujunenud novellikogu, mis omakorda on pälvinud Betti Alveri preemia. Mis ajendas novellikogu looma?

Blogi oli 2010ndatel uus ja huvitav formaat, see ajendaski kirjutama. Ma isegi ei mõelnud, et mulle võiks meeldida kirjutamine. Koolis olin ma reaalainete poiss. See on taas hea näide, kuidas uued meediad, tehnoloogiad aitavad inimestel avastada uusi võimeid. Kui blogindus ei oleks olnud tol hetkel trendikas, siis ma ei oleks ilmselt kirjutama hakanud. Hiljem avastasingi, et sõnade ritta seadmine on põnev tegevus. hakkas iseenesest minu jaoks tööle. 

Olid hiljuti ka Disainiauhindade žüriis. Milline on Eesti disaini nägu aastal 2022?

Žüriide töödes osalemine on väga hariv – nii saab ülevaate väljal toimuvast. Disain mõtleb aina rohkem ühiskondlikult ja kogukondlikult, väärtuspõhiselt, selles osas oleme joondunud Põhjamaade järgi.

Kas sinu hinnangul on meie disaineritel ekspordi võimet ja ambitsiooni?

Muidugi on. Eesti disain ei ole mingisugune kinnine koolkond või stiil. Me oleme nii lõimunud Euroopasse, et kultuurikontekst ei sea takistusi, miks Eesti disainerid ei võiks rahvusvaheliselt tegutseda. Ja paljud tegutsevad ka.

Näeme, et läbi aastate oled võitnud mitmeid auhindu – mida need sulle tähendavad? Kas nendest on äris reaalne kasu või on see kõik pigem sümboolne? 

Tunnustus on alati tore, aga osalen konkurssidel, et rohkem endale kinnitada disainikogukonda kuulumist. Inimesed, kes minu poole töösooviga pöörduvad, on juba pikaajalised kliendid või on juba kindlad, et soovivad minuga koostööd teha. Seega otsesest majanduslikku kasu auhinnad ei pruugi tuua, aga innustavad küll.


Kärt Tomp, TULI

Kõik uudised