05.01.2022

INTERVJUU | Estoni Kohver: tihti teenitakse reklaamiga plekki, et edasi teha oma päris asja

Pidime minema koertega jalutama. Mina, Estoni Kohver, Sven ja Tõnu, kes tegelikult on Ruudi. Kaks meest ja kaks koera. Vihma sajab, ilm on rõve, jalutada on vastik. Teeme hoopis ühes Kadrioru puhvetis õlled. Räägime reklaamist, mussist, jalkast ja niisama elust. 

Estoni Kohver müüb oma bändid eestlastele maha näiliselt kerge vaevaga. Foto: Nõmme Kalju/Facebook/Gertrud Alatare

Kui keegi veel ei tea, siis Estoni Kohver on päikseprillidega räppar bändist 5MIINUST. Kui Kohver prillid ära võtab, on ta reklaami taustaga tüüp nimega Kris, kes töötas aastaid agentuuris Division.

Kris, kas sa oled sündinud reklaamimees?

Ma ei tea. Asi on pigem selles, et mulle ei meeldi eriti mitte miski. Ja oma ansamblite müümine ja rämmari brändi juhtimine on enamvähem ainus asi, mis mulle meeldib ja mis mul välja tuleb. Samuti pole mul püsivust ja fookusega on ka lood kehvasti. Ühtlasi ei pea ma end mingiks eriliseks kunstnikuks ja teisalt mu jaoks on sageli juba kahekordsete numbritega arvutamine suht keeruline.

Aga reklaam on selline valdkond, kus ei pea olema päris kunstnik ega päris ärimees ja tegeled piisavalt paljude erinevate asjadega. Projektides on vaheldust. Vähemalt agentuuris. Lihtne elu!

Tegelikult on vähe inimesi, kelle jaoks on reklaamitöö kirg. Tihti teenitakse reklaamiga plekki, et edasi teha oma päris asja. Olgu selleks muusika või maalimine. Minul omakorda polegi ühtegi sellist päris kirge olnudki. Tõsi, jalgpalli viitsin küll vaadata… Aga ainult siis, kui Dortmund mängib.

Üldiselt on pop rääkida, et reklaamis on vaja kõvasti loovust. Kas ego on ka selline omadus, mida on tegelikult väga vaja? Kas sul on kõrge ego ja usud endasse kohe väga?

Ei usu. Mitte keegi ei usu endasse. Mida rohkem nende läbilöönud ja tipus inimestega õlgu hõõrud, seda rohkem saad aru, et kõigil on enda suhtes kahtlused ja keegi ei ole tegelikult lõpuni endas kindel. Fassaad on lihtsalt kõva. Nõrkusi ei tohi välja näidata. Minul on pidevalt sees suur kõhklus. Lähen õhtul magama ja mõtlen päris tihti, et mis asjaga me üldse tegeleme? Kellele seda tegelikult vaja on? Kui kaua see kestab? Kas see debiilne pole?

Ja ma arvan, et ego pole oluline. Pealehakkamist on vaja. Häbi ei tohi olla küsida. Peab olema vali ja jõuline, aga see ei tähenda, et sul oleks jõhker ego. See on viis, kuidas ajada asju loovtööstuses. Kui istud vaikselt ja maalid oma lillekesi… Olgu, istu, aga kes need lillekesed maha müüb? Kes need galeriidesse surub?

Ansambel 5MIINUST.

„Pealtnägija“ saates ütlesid, et agentuuritöö on ambitsioonika inimese kohvik. Kas pärast seda tulid agentuuri või kohviku inimesed küsima ka, et mida sa ajad?

Ei. Ma usun, et kõik saavad aru, mida see tähendab. Ise kartsin, et äkki kohvikurahvas tunneb end riivatuna, aga tegelikult on mõte ju selge. Tean inimesi, kes teevad hospitality‘t väga tummise leegiga ja andunult, aga väga suure osa inimeste jaoks on kohvik hüppelauaks päris ellu. Loovatel algab tihti päris elu sealt, et saad reklaamiagentuuris jala ukse vahele.

Millal sa agentuurist ära tulid?

Äkki 2016?

Ehk see läheb üsna täpselt kokku 5MIINUST algusega?

Kui reaalsus on see, et tööandja maksab töötajale täiskoha eest, aga töötaja läbilaskevõime on heal juhul 0.5 kohta, sest booking‘uid ja muid bänditegemisi on nii palju, et ei jõua vabast ajast ära teha, siis see ei ole kuigi õiglane tööandja suhtes. Sorri, Urmas.

Kas agentuuri elu oli äge? Võrreldes näiteks agentuurijärgse eluga.

Ikka. Aga agentuurijärgses elus naudin seda, et ma ei pea kuskil olema mingist ajast mingi ajani. Ja ma sõltun suuresti iseendast. See on äge. Seda ei tahaks ära müüa. Kuigi palgaraha on alati lihtne raha.

Aga ma arvan, et ma ei olnud ka muidu liiga hea töötaja. Olin ikka väga roheline ja koguaeg kahtlesin endas. See sööb seest. Kunagi ei ole kindel, kas töö on piisavalt hea. Minu puhul tõenäoliselt polnudki tööd eriti head. Ma lihtsalt ei saanud tol hetkel liiga hästi aru, mida ma teen. Võibolla oleks pidanud rohkem Rain Pikandit tüütama, et ütle, kuidas on õige ja mis teha tuleb, aga mingi sisemine kohustus oli, nagu peaks ise hakkama saama oma tööga ja mitte olema selline eit.

Kas sinu ajal pandi agentuuris träänsi ja tehti ikka pulli ka?

See jäi vist rohkem 90ndatesse.

Su jaoks oli see ikkagi üheksast viieni töö, mitte elustiil?

Pulli sai ka, aga inimesed said aru, et eelkõige on see ikkagi töökoht. Eks ajad olid muutunud. Ma kujutan ette, et kuskil noorema kollektiiviga ettevõttes võib täna ka leida süsteemi, kus tina panemine ja loovus käivad käsikäes. Meil ei käinud igal juhul.

Milline oli su enda töödest kõige ägedam?

Kõige viimane mõte oligi vist kõige ägedam. Äkki oli tellijaks sotsiaalministeerium ja nende kampaania briif oli stiilis, et võta puudega inimesi tööle.

Käisime ja kohtusime puuetega inimeste liiduga. Olime koosolekul ja siis klikkis, et oleks ülikõva, kui laseks kogu selle kampaania teha puuetega inimestel. Et me tõestaks tegudega, mitte ei targutaks. Et võtakski puudega copywriteri, disaineri, fotograafi ja kampaania kandev osa oleks see case study, kuidas nad kampaaniat teeks. Ma arvan, et see oli mu üks kõige paremaid mõtteid. Ja need prindid ja klipid, mis seal välja sai mõeldud, olid ka päris pull seeria.

Kurt tüüp treipingil. Copy: Lärmakas keskkond. Pole probleemi.

Ratastoolis vend kontoris. Copy: Istuv töö mulle sobib.

Jne…

Aga see pitch oli viimane asi, mis minu osalusel tehtud sai. Lõpptulemus oli nagu Eesti sotsiaalkampaaniad tol ajal ikka.

Kui tähtsat rolli mängis Tallinna ülikool? Mõni ütleb, et reklaamiõpe on ajaraisk, teine väidab, et see on elu parim aeg. 

Ma ei tea, mis seal praegu toimub. Aga ma olen alati olnud seda meelt, et ülikool on tegelt üks suur networking event. Ma tulin Tartust. Ei teadnud Tallinnast põhimõtteliselt kedagi. Õnneks sain ülikoolist ühiste huvide tõttu jutule ja hiljem väga heaks sõbraks Hendrik Mägiga. Ühised huvid olid aga kõik, mis toimus väljaspool kooli. Tossutamine, pokker, Venice beach’ist unistamine, „Dudesons’i“ vahtimine ja Turbonegro „Sailor Man’i” jauramine. Aga läbi tema tekkisid mu ellu ülitähtsad tutvused. Mihkel Ambre kutsus, et Division otsib copyt. Tema kaudu sain lõpuks Divisioni tööle.

Ehk ülikool tekitas sinu jaoks võrgustiku.

Kõige suurem roll on tutvustel. Õpid koolis tundma inimesi, kes hakkavad seal valdkonnas kunagi möllama. Neid inimesi on hea tunda. Üldse on inimesi hea tunda.

Ülikoolis sai muuhulgas selgeks, et reklaam ei ole mingi litutamine, et mõtlen lihtsalt välja ühe laheda mõtte ja panen logo alla. Iga mõte ei ole idee. See peab päriselt olema loogiline ja efektiivne. See peab ütlema õiget asja, näitama õiget pilti, tekitama õiged seosed. Teooria on seal asjalik. Ja tegelikult, kui Linnarit kuulata, siis seal on ivaga momente küll ja veel.

Kõige suurem puudus oli aga see, et meie õppetöö oli hästi teoreetiline. Samal ajal nägin, et need, kes käisid EKAs, said väga palju praktikat. Sellest on vähe abi, kui inimesed lihtsalt räägivad. Ülikoolis tuleb õppida põruma ja käed küljes tööd tegema. Agentuurides praktikaprogrammidel käima. Sellest, et õppekavas on terve aasta peale üks pitch, tegelikult ei piisa, et asjast aimu saada.

Tartu Ülikooli kehakultuuris olevat olnud õppeaine Teoreetiline Ujumine. No ma võin sulle rääkida, kuidas käib ujumine, aga kui sa vette ei lähe, siis on sellest teoreetilisest ujumisest vähe kasu.

Estoni Kohver laval, seljas Dortmundi Borussia särk.

5MIINUST tekkis juhuslikult kuskil Võsu rämmaril. Loogiliselt võttes poleks pidanud sellest saama mitte midagi märkimisväärset. Ilmselt ei osanud te seda räpivärki ka eriti.

Ega ei osanudki. Korea oskas. Teised ei osanud.

Aga kust kohast see asi kasvama hakkas ja miks või kuidas muutus 5MIINUST nii suureks brändiks? Kuidas kukkus nii suvalisest asjast välja nii normaalne asi?

Mu bändikaaslane Põhja-Korea rääkis, et Eeva Talsi rääkis, et toimiva bändi tegemiseks on vaja kolmest asjast vähemalt kaks: head seltskonda, head mussi ja raha. Kui sul on hea seltskond ja hea raha, aga sitt muss, siis toimib. Tahetakse teha. Kui on olemas muss ja raha, siis toimib. On stiimulid. Kui olemas seltskond ja muss, siis ikka toimib.

Meil ei olnud alguses plekki. Aga meil oli hea seltskond ja enda meelest päris hea muss. Meile tundus, et ta on selline nutikas. Kui kuulata, siis me ei pannud suvaliselt roppe sõnu ritta, vaid roppude sõnade vaheline osa oli nutikalt üles ehitatud ja viited olid asjadele, millest debiilid ei teadnud. Lolli mussi tegemiseks ei tohi ise idioot olla. Seda on kuulda. Ja osade tänapäeva artistide tekstidest sa saad aru, et tegemist ei ole kõige kirkamate kriitidega.

Ühesõnaga. Meil oli lõbus ja meile tundus, et mingi sära asjas on. Mingi hetk hammustasin läbi, et võiks teha plaadi, aga kui juba teha, siis võiks teha niimoodi, et see jätaks jälje. Ma ei viitsi teha asju lihtsalt tegemise pärast.

Kui ruttu jõudsite selleni, et hakkasite oma brändi mõtestama? Kes te olete, miks te seda teete? Kes on teie sihtrühm? Ja nii edasi. 

Ei olnud üldse sellist asja. Me hakkasime nende asjade peale mõtlema paar aastat tagasi. Hakkasime arutama, millist stiili saundi peame hoidma, et oleksime raadiotes. Kui palju peame ennast muutma ja kuidas jätta alles see, kes me oleme – Võsu rämmarimehed. Tahtsime, et oleksime korraga raadiotele vastuvõetavad, aga et meie brändi DNA jääks alles.

„Aluspüksid“ oli esimene lugu, kus hakkasime selles stiilis mõtlema. Tahtsime, et läheksime peale ka vanematele inimestele. Et meid tellitaks ka suurtele firmapidudele. „Aluspüksid“ oli katsetus, et jätame üldise temaatika samaks, aga ärme ropenda. Toimis!

Üldiselt lähtume peamiselt ikkagi sellest, et tahame teha asju, mis on pullid. Lähtepunkt pole seal, et teeme seda, mis müüb, vaid teeme seda, mida on endal huvitav teha. Ja kui seda annab teha mõne brändiga koos, siis see on ka okei.

Näiteks Nõmme Kalju teema. Nad kaotasid särgisponsori ja ma mõtlesin, et jumala pull oleks, kui rämmar oleks Nõmme Kalju särgil. Kirjutasin Kuno Tehvale (Nõmme Kalju president – toim). Ta ütles, et kihvt idee. Siis alles hakkasime vaatama, kuidas teha seda kuidagi nii, et kõik saaks kasu.

Meie puhul tuleb idee esimesena. Reklaamis on vastupidi, seal tuleb kõigepealt briif. Meil on nagu väike start-up, kus mõtleme lahendusi probleemidele, mida pole olemas.

Jalgpall ja rämmar. Foto: Nõmme Kalju/Facebook

See rämmar on minu jaoks täiesti müstiline bränd. Lauamängud, energiajoogid, nikotiinipadjad ja nüüd siis jalgpall… Siin ei ole mitte mingit loogikat. Kas sa ise oskad seda kuidagi selgitada?

Selle brändi puhul pole mingit viisaastaku plaani. Asi läheb nii, nagu ta läheb.

Mis valemiga jõuda lauamängu juurest tupsuni?

Asjad juhtuvad. Mõtleme, et mida oleks pull teha. Ja siis teeme. Mina ja Lancelot neid asju ajame. Ideid tuleb ka mujalt, aga me mõtleme, kuidas neid ideid päriselt ellu viia.

Rämmar pole bränd ega organisatsioon. Ta on nagu amööb või viirus, kes ajab kombitsaid erinevatesse kohtadesse.

Estoni Kohver (paremal) ja Kuno Tehva (paremalt teine). Foto: NõmmeKalju/Facebook/Gertrud Alatare

Sa oled jalkavend ja tead väga hästi, miks kadus Nõmme Kalju särgilt nende eelmine sponsor. Sa teadsid väga hästi ka seda, kuidas sõna rämmar läheb kokku Kalju aastatetaguse probleemi ehk kokaiiniärikatega. 

Ja kuidas rämmar seostub sellega, et Kuno Tehva on olnud ka kõva ööklubide omanik.

Just. Miks te panite sinna särgile sõna rämmar?

Sest see on rämmar! Mina ja inimesed mu ümber oleme suured jalkafännid. Ja nüüd meil on põhjust päriselt ühele Eesti klubile pöialt hoida. Welco poolt olen ka, sest tuttavad poisid toimetavad ja on ambitsioonikad.

Aga kõrgemal tasemel… Ma olen Tartu poiss, aga Tammeka poolt ma ju pole, sest nad on pasad. Nüüd on mul Kalju, kellele kaasa elada.

Kalju puhul läks tegelikult nii, et tegime diili ära ja alles siis hakkasime mõtlema, et kurat.

Ma olin täitsa kindel, et te meelega võtsite kõige rämmarima klubi ja panite särgile oma logo.

Me tõesti ei mõelnud, et hakkame Kalju hämaramal poolel liugu laskma. Mõtlesime ikka hoopis lihtsamalt. Meile meeldib jalgpall. Pull oleks olla särgi peal. Ja me saame rämmarile nähtavust. Tõenäoliselt tuleb see ju kasuks ka tupsu ja energiajoogi müügile.

Ehk siis sa väidad kindlalt, et te ei tõmmanud Kuno Tehvat kuidagi haneks ja ei kasuta Kalju minevikumuresid enda kasuks ära?

Kuno on nii rets ärimees, et meiesugused kaks debiili ei saagi teda kuidagi orki tõmmata. Kuno on paljas ärimees.

Estoni Kohver nõmmekate riietusruumis. Foto: Nõmme Kalju/Facebook/Gertrud Alatare

Rämmari Aliast olen mänginud. Lõbus oli. Ma olen teie mussi kuulanud küll, aga selle mängu ajal tundsin end ikkagi vana inimesena. Mina ei teadnud neid imelikke noorte sõnu, mis seal ette tulid. 

Ega me ise ka kõiki sõnu ei tea. Neljakesi tegime. Mina, Päevakoer ja rämmar DJs duo Philip Nikolajev ja Konstantin Aldas. Pidime välja mõtlema 2000 sõna. Deadline oli hommikul kell kümme ja vennad hakkasid 2000 sõna mõtlema eelmisel õhtul kell 11.

Mulle tundub, et see on pull lauamäng ja tõenäoliselt müüb hästi. Aga kas tups ja energiajook ka toimivad?

Energiajook toimib üle ootuste hästi. Tups müüs ka alul hästi, aga tal on kvaliteediprobleemid, mida poisid praegu tugevalt lahendavad. Tups tuleb uuel aastal uuesti ja puhtalt lehelt.

Jalka ja rämmar jäävad pikemalt seotuks?

Jah, see on pikem koostöö.

Mingi raha ka teie ja Kalju vahel liigub?

Me müüme neile oma keha ja aju. Nemad hoiavad meid pildis ja meie oleme nende jaoks alati olemas, kui on vaja lapsi trenni kutsuda või mängudel pulli teha.

Kas see osa sai kuidagi läbi arutatud, et rämmar tähendab ju laias laastus üht läbu, kus on narksi ja alksi ja naisi. Aga Nõmme Kalju klubi koosneb suures osas lastest, kelle esindustiimi kõhu peal on rämmar.

Meie enda definitsioon rämmarist on, et see on parim ja halvim tulemus korraga. Nõmme Kalju on parim ja halvim tulemus korraga. Seekord jäädi esimesena medalist ilma. Aga nad olid parim kõikidest teistest!

Teame, et meie bändi kuulavad ka lapsed. Kui saame rämmari abil põnne trenni meelitada, siis on hea. Kui põnnide seast kasvab välja üks uus Rauno Sappinen või Ragnar Klavan, siis on väga hästi.

Kuna te ise oma brändi toimimist esialgu läbi ei mõelnud, siis järelikult oli juhus, et sihtgrupiks said päris suures osas noored ja lapsed?

Kui olime ise väiksed, kuulasime ka Tomki, Onu Bellat ja muud sellist.

Eks ma isegi oleks tahtnud 14aastasena teie konsale minna…

Teadsime, et lastele meeldivad roppused. Kui teha nutikalt, siis küllap meeldib ka täiskasvanutele. Ega me liiga palju läbi ei mõelnud neid asju.

Mingil määral on tegemist hea ja halva maitse piiril mängimisega. Esimese plaadiga olime piiri peal, aga pigem halva maitse pool. Aga jään endiselt selle juurde, et see oli nutikas. Sa kuulad, et need vennad ropendavad, aga samas saad aru, et sõnavara ja silmaring on lai.

Milline infokanal on teie bändi jaoks kõige tähtsam? 

Mulle tundub, et Facebook on tänaseks platvorm, kus ettevõtted annavad teada, et maasika kilo maksab nii palju, tule ja osta. TikTokiga on jälle nii, et kõik, mis seal on vähegi huvitav, jõuab otsaga ka Instagrami, aga suures jaos on see ikkagi mingi Eestlaste kolmnurk 2.0.

Ehk siis täna on meie peamine kanal ikkagi Insta.

Peamise raha teenite esinemiste pealt. Kuidas kujuneb esinemise hind?

Iga juhtum eraldi.

Kes paneb hinna? Mis asi otsustab just sel päeval mingi kindla keika maksumuse?

Minu tuju otsustab kõige rohkem. Booking‘uid võtan vastu ja annan välja mina. Teame, mis turul toimub – kui palju makstakse nublu, Terminaatori või 2 Quick Starti eest.

Estoni Kohver. Foto: Instagram/kohvefe

Pakun, et 2 Quick Startist teete odavamalt. Aga kas näiteks võrreldes Termikaga saan teid odavama hinnaga?

Ega ei saa küll.

Osad promootorid on siin hinnapakkumiste peale jutustama hakanud, et miks selline summa. Termikal ja 2 Quick Startil on bussitäis pille ja kidrasid ka veel kaasas, aga te tulete ühe mälupulgaga ja number on selline. Mul aga on näiteks täiesti pohui, kui palju üks või teine bänd pille kaasa veab. Tähtis on, kui palju rahvast on lava ees, mitte kui palju esemeid on lava peal.

Aga kui siin hinnakirja menetleda, siis privaatkontserdid on kallimad. Firmapeod on samuti kallimad. Case by case vaatame. Pulmad ja sünnipäevad on ühe hinnakirjaga, suvefestivalid teisega. , küsi. Eraürituste ja piletiga ürituste rahastamisloogika on ju täiesti erinev. Üks on kingitus pidulistele, teine on äri, mis peab ära tasuma.

Tõenäoliselt mandub 5MIINUST ühel hetkel ära.

Absoluutselt.

Olete valmistunud selleks? Tahate igasugu trendidega kaasas käia, et näiteks kümne aasta pärast kuidagi edasi eksisteerida?

Teeme nii kaua, kuni meil endal on lõbus. See on meil selline vaikiv kokkulepe. Vahepeal on hetki, kus polegi enam nii lõbus. Aga siis tuleb lõbu jälle ruttu tagasi.

Eks osad poisid mõtlevad tulevikule rohkem, mõned vähem. Mõnel võib-olla polegi plaani.

Mis värk on sellega, et avalikkuses ei näe mitte kunagi teie bändiliikmete silmi? Päikseprillid on alati ees. Ikkagi mingit sorti brändi loome?

Alguses oli see suvaline kokkusattumus. Ilmselt tahtsime olla anonüümsed, et kõik inimesed ei teaks, kes seal bändis ropendavad. Aja jooksul hakkasime prille kandma juba süstemaatiliselt, sest tegelikult tunnen, kuidas see tuleb näiteks minu privaatsusele kasuks. Kui kõnnin oma sõbra Reketiga tänaval, siis kõik vahivad teda, mitte mind. Väga harva sosistatakse midagi, aga üldiselt käin linnas ringi ladnalt. Meid tuntakse ainult siis ära, kui oleme kogu pundiga koos.

Pavelit tuntakse nüüd ka ilma prillideta.

Tal on seda vaja, sest ajab oma sooloprojekti. Eks teda teati juba mingites seltskondades ka eelmiste bändide tõttu. Gorõ Lana ja Catapulta.

Kas sind kui reklaamimeest saab muidu praegu haltuura korras palgata ka?

Vaatab. Lähiringi inimestega teeme vahel erinevaid projekte. Midagi ikka võtan vastu. Aga ainult asju, mida viitsin. Ekspordikataloogi tekste ei viitsi kirjutada.

Aga kui kellegi agentuur ei deliveri, siis saab sinu käest minu kontakti. Vaatame asjale otsa.

Mõni viimase aja töö on selline, mida tahad välja ka öelda?

LHVd teeme veits.

Kas 5MIINUST töötab ka mingil määral agentuurina? Räpiskeenes on ju tavaline, et kui Eminem sai suureks, siis hakkas ta väiksemaid tegijaid üles aitama. Eestis on jumala ja isa staatuses Genka, kes aitab teistel läbi lüüa. 

Me päris agentuuritööd ei tee, aga oleme päris mitmele noorele andnud võimaluse end tõestada. Näiteks Väike PD on meiega mitu korda koos esinenud. Villemdrillemiga tegime koos, Clicherik & Mäx… LIL TILL on viimasel ajal kaasas käinud.

Me pole talent agency, aga kui midagi meile meeldib, siis anname hea meelega platvormi, et end tõestada. Näiteks rämmaril. Või meie kontserdil vahepalana või soojendajana.

Aga kui mõelda just brändidega koostöö osas, siis mingis mõttes toimime ikkagi agentuurina. Kui tuleb koostööpakkumine, siis ma väga ei viitsi kuulata reklaamiagentuuri jutte sellest, mida võiks teha. Meil on endal ju ajud olemas. Saame ise mõelda, mida oskame ja tahame teha.

Kas 5MIINUST on kunagi üldse kasutanud mingi reklaamiagentuuri teenust? 

Agentuuri oma mitte. Me oleme kõik asjad ise välja mõelnud. Ja video- ja fotograafe ning disainereid leiame lähiringist küllaga.

Logod ja muud sellised asjad disainite ise?

Rämmari logo on väga lihtne. Üks font, millega on kirjutatud rämmar. Salvesti purgi peal oli kunagi sama font. Lihtsama disaini teeme ikka ise ära. Illustrator ei ole eriti keeruline programm, kui just mingit eriti detailset jäätisepakendit ei pea nikerdama.

Mis tundega üldiselt Eesti reklaami praegu vaatad?

Ma olen näinud nüüd pärast Divisioni-elu päris mõne agentuuri presentatsioone. Kvaliteet on kõikuv, kui tagasihoidlik olla. Meie ajal nii ei olnud. Nagu vanamees kõlan.

Minu enda reklaamitõed pärinevad paljuski ajast, kui töötasin koos Pikandiga. Ta on supervend, kes mõtleb huvitavalt. Kõik ütlevad alati, et mõtle kastist väljas. Pikand ütles, et mõtle kasti sees, aga tee seda huvitavalt. Kui sa mõtled kastist väljas, siis sa mõtled valet asja. Kastipiirid on bränd, tarbija, briif ja toode ise.

Eks reklaaminoored tihtipeale eriti ei mõtle sellele, mida on vaja öelda. Pigem seda, et mida ägedat saaks teha? Eks isegi. Mõtlesin mingi lahenduse ja hakkasin nurki maha nüsima, et ta kasti mahuks.

Tead, mis mulle ei meeldi! Need lollakad kalambuurid. Loosungid, mis ei ütle mitte midagi. „Kes viimasena ehitab, ehitab paremini.“ Mis kuradi jama sa ajad? Kas sa ise ka tead, mida teevad ehitushinnad? Kes viimasena ehitab, see ei ehitagi. Või kebabulind? No mida t**a? Kebabulind? Päriselt? See ei tähenda mitte midagi ju. See on nii seosetu, kui üldse olla saab.

Või kui asjad on ilmselgelt ebareaalsed. Kus inimestel nagu poleks puutepunkti päris eluga. Kus asjad on nii kuradi ebareaalselt ilustatud, et bränd jätab endast mingi pinnapealse naiivitari mulje.
Mulle meeldivad asjad, kus on eneseirooniat. Kus reklaamis tehakse oma nõrkused tugevusteks. Burger King flame grilled prindiseeria näiteks.
Küsis Kaarel Täll, TULI
Kõik uudised