Sloveen Anze Jereb külastas Golden Drum festivali esimest korda 1993. aastal ja on reklaaminduses töötanud enam kui 25 aastat. Täna on ta digiagentuuri Leavingstone loovjuht ja töötanud maailma eri paikades. Leidsime festivalil aja, et rääkida erinevates kultuuriruumides kohanemisest, ajatajust ja Eesti reklaamist. 

Mis sind 1993. aastal Golden Drumile tõmbas, mäletad?

Läksin sinna 90ndate alguses üliõpilasena, sest õpilastele oli tasuta transport ja tasuta söök (naerab – toim.). Ma polnud valmis, et meil seal nii fun on. 

Pärast Golden Drumi taipasin, et jah, see on valdkond, mis mind huvitab. Alates 1995. aastast olen reklaaminduses töötanud. 

Aastakümneid hiljem külastad ikka rahvusvahelist loovusfestivali, tegemist on maailma mastaabis pigem väikese sündmusega. 

Oh, mulle meeldivad väikesed festivalid. Üritused, kus sul on võimalus päriselt kohtuda uute inimestega, rääkida žüriiga ja tunda, et sinust kui külalisest hoolitakse. Suurtel festivalidel seda ei juhtu. Sa pead kõigepealt aru saama, kuidas seal kohaneda ja mis üldse toimub. Ja siis on festival juba läbi. 

Cannes Lions’il ei ole ma käinud, aga ühe auhinna olen koju toonud küll. Kuna armastan väikeseid festivale, siis hea meelega maksaksin kümnel väikesel festivalil osalemise eest, kui veedaksin viis päeva Cannes’is.

Kuidas Golden Drum’iga tänavu rahule jäid?

Jäin rahule, aga see muutub ajaga. 1990ndatel oli reklaamindus noorte jaoks kõige populaarsem valdkond. Miski muu ei olnud lahedam. Nüüd on noortel rohkem valikuid, seega on ka reklaaminduses vähem valikut ja festivalidel vähem selle põlvkonna inimesi. Aga me vajame, et noored inimesed tuleksid festivalidele. Golden Drum näitas, et siht on õige, sest saal oli täis ja noored olid ka kohal.

Ma lahkusin 1999. aastal Sloveeniast. See on väike ja armas koht, aga mu palk ei olnud hea. Kuid mida suurem riik, seda rohkem on võimalusi. Ja otsustasin nendest võimalustest kinni haarata. 

Elasin 20 aastat Ukrainas. Lõin vahepeal oma ettevõtte, siis müüsin selle maha ja elu viis edasi Gruusiasse. Vahepeal jõudsin ka Itaaliasse ja Ungarisse elama. Nüüd olen otsapidi jälle Sloveenias. Tahan öelda, et tasub katsetada ja olla julge.

Itaalia, Ungari, Sloveenia ja Gruusia. Mis on nende riikide vahel suurim erinevus?

Ajataju. See on keeruline. Heas mõttes. Minu jaoks on huvitav näha, kuidas erinevad kultuurid toimivad. Põhiasjad on meil kõigil sama, näiteks hirmud, soovid, mured. Et kui sul on sama toit erinevates riikides, siis vürtsikuse tase on ikka erinev. Sama on ajatajuga. Aga samas seepärast mulle meeldibki kogeda uusi kultuure ja mõista, kuidas teistes riikides inimesed mõtlevad.

Räägime pisut Eesti reklaamist ka. Mis sa sellest arvad? 

Tabascoga olen tuttav. Indrek Viiderfeldi (Tabasco tegevjuht – toim.) tean juba aastaid ja ka paari teist loomevaldkonna inimest. Olen hästi kursis sellega, et Eesti huumor on väga spetsiifiline ja mulle see reklaaminduses meeldib.

Olen mitmete festivalide žüriides olnud ja meil on aegade jooksul olnud ikka mitu Eesti videoreklaami, mille üle oleme pikalt arutlenud, et noh – kas see on nüüd naljakas või ei. Mäletan, et pidime pingsalt mõtlema, korra veel videot vaatama ja alles siis saime aru, et jah, see reklaam on päriselt ka naljakas. 

Mis sind reklaaminduses tänaseni hoiab?

Inimesed. Nad on spetsiifilise valdkonna eksperdid. See motiveerib mind. Ja see, et ma saan olla loov. Ma saan ise luua. Mul ei ole vaja tööks vahendeid, mul on mu aju vaja. See on äge. 

Fakt on, et kui tahad olla loov, siis sa pead end ikka ja jälle tõestama. Isegi täna, 28 aastat hiljem, sa pead tõestama. See pole lihtne, aga on fun. Mulle meeldib, et saan reklaaminduses erinevaid oskusi rakendada. Alustades sellest, kuidas presenteerin oma ideid ja lõpetades sellega, millal pean vait olema. 

Autor: Kärt Tomp, TULI

Kõik uudised