Bondi Kuldmuna möödus taas säravalt – nad krooniti juba neljandat korda aasta disainiagentuuriks. Seekord haarati endale ka kõige magusam auhind – Grand Prix! Agentuuri (loov)juht Nils Kajander ja disainer Mathias Väärsi vaatavad võitudele tagasi.

Erinevate tiitlite kõrval vajab mainimist tõsiasi, et kõik shortlist’is maandunud Bondi tööd võitsid ka muna. Tänavuseks skooriks kaks kulda, sama palju hõbedaid ning üks pronks. Kõige rohkem kulda ja karda tõi grand prix’ vääriline “Siuru – Tartu Kultuurikeskus”, kuid kaks autasu napsati endale ka Verstonile tehtud töö eest. Aga kõigest järjekorras. 

Bondil on harusid mitmel pool maailmas – ka näiteks Dubais ja New Yorgis. Kui Bond Kuldmunal võidab, kas siis tuleb USA idarannikult sõnum, et hea töö? 

Nils: Postitame alati õhtu jooksul Bondi Slacki kanalisse infot ja kõik elavad meile kaasa. 

See, et me nii tihti võidame, töötab meile juba veidi vastu (naerab – toim). Eelmisel aastal jagasime samuti häid uudiseid, aga siis ei saanud me aasta agentuuriks. Seepeale hakati naljaga kommenteerima, et misasja, kuidas te aasta agentuur pole? Umbes, et nüüd on kõik halvasti ja peame taset tõstma. 

Kõik elavad kaasa ja tunnustavad, et teeme siin Eestis head tööd. Kuldmuna ei ole teiste silmis mingi marginaalne naljakonkurss, vaid kõik saavad aru, et siin on hea tase.  

Tore on see, et nädal pärast meid võitis Bondi Helsingi stuudio kohaliku Kuldmuna ehk Vuoden Huiputi grand prix. Elasime ka neile kaasa!

Te võtsite tänavu peaaegu maksimumi. Kõik shortlist’i jõudnud tööd said ka muna. Mis tunne on?

Nils: Võrreldes varasemate aastatega on tunne sama lahe! Aasta agentuuri tiitel on alati midagi erilist. Minu mulje on, et see on midagi, mis on oluline ka klientidele. Üksik muna kuskilt spetsiifilisest meisterlikkuse kategooriast on tore, aga aasta agentuur on midagi muud. See mõjutab ka suuremat pilti. 

Meil oli uskumatu õhtu. Võtsime tõesti maksimumi. Saime rohkem munasid kui kunagi varem, kuigi ka varasematel aastatel on hästi läinud.

Mathias: Siuru on meile kogu aeg tundunud väga hea projekt. Aga üks asi on ise rääkida, et tegime hea projekti. Nüüd sai see päris korraliku kinnituse. Hea teada, et ka teiste arvates on see super töö. 

Mathias, sina oled selle projekti kunstiline juht ja sul on nüüd kirjas Kuldmuna Grand Prix. Ega Eestis turundusalal kõvemat autasu ei ole.

Mathias: Jah, vist nii.

Saan aru, et lasete tööl enda eest rääkida. 

Nils: Eriti Mathias (muigab – toim.). Eks me liigume nüüd samal lainel edasi! 

Mathias: Jah, meie jaoks oli see töö eelmisel aastal. Praegu on juba teised asjad käsil. 

Nils: Absoluutselt. Kuldmuna on minu jaoks natuke nagu aastavahetus. Tähistad eelmise aasta pingutusi ja töid ning on tore võimalus vaadata tagasi kõigile tehtud projektidele. Nagu Mathias ütles, tegeleme juba täiesti uute asjadega. Siuru on selline ilus mälestus (muigab – toim.).

Mathias: Siuru on eriline, sest Kuldmuna kontekstis ei ole kultuuriprojektid tavaliselt nii kõrgel. Kuna mul on suur kultuuritaust ja olen kunstniku haridusega, siis on päris tore näha, et siin töös on mõlemad pooled kokku saanud. Tihti on brändi- ja kultuurivaldkonna vahel vastandumist. Nüüd jõudis selline kultuuriprojekt püünele. 

Jah, tihti seda ei juhtu.

Nils: Samuti ei juhtu tihti seda, et disainiprojektid pälviksid Grand Prix. See on täiesti arusaadav ja inimlik. Sageli võidavad kõige suurema auhinna reklaamitööd. Sellised, mis pakuvad kohest rahuldust. Vaatad naljakat teleklippi ja mõtled, et supertöö. 

Ma armastan häid ja naljakaid klippe! Huumor on oluline. Bränding on aga slow burner (miski, mis vajab meeldimiseks ja mõistmiseks rohkem aega – toim.). On tore, et ka brändingut märgatakse. Siuru on tõesti mitme erineva kihiga töö. 

Siuru hoone peaks valmima 2029. aastal. Ehk siis Siuru bränding hakkab täisvõimsusel tööle nelja aasta pärast. Kuidas teha tööd nii, et see aastatega värskeks jääks? 

Nils: Ühest küljest on väljakutse ehitada brändingut asjale, mida ei ole veel olemas ja mis saab reaalsuseks alles aastate pärast. Samas, see on eripära, mida peab algusest peale arvesse võtma. 

Me lähtusime kliendi soovidest, kes soovis mitmekihilist asja, millega saab teha erinevaid asju aastaid ja aastaid. See töö ei lähe kohe esimesel nädalal tühjaks (muigab – toim.).

Kliendile oli oluline, et mis iganes me teeme, peab olema lihtsasti kasutatav. See võib-olla ongi see kirss tordi peal – tegime süsteemi, mida on lihtne kasutada. Mis on selge ja ajatu, samal ajal hästi mitmekülgne.

Kultuur on natuke teistsugune valdkond. Võib-olla mõnel start-up’il või idufirmal on ootused, et iga kahe aasta tagant on vaja logo vahetada või brändingut värskendada. Kultuuriasutuste puhul see päris nii ei ole. 

Mathias: Neil ei ole vaja kogu aeg trende jälgida. 

Nils: Just. Bränding on lihtsalt midagi, mis võimaldab sisu kommunikeerida. 

Nils, sa olid ka Siuru nimežüriis. Selleks ajaks olite te juba mõnda aega projektiga tegelenud. Kas sul oli vahet, mis nimeks saab? 

Nils: Ma proovisin olla pigem konsulteerivas rollis. Ma ei surunud ühtegi nime peale, aga mõtlesin kogu aeg, mis suunas me identiteediga liigume ja mis mõju eri nimedel oleks. 

Olin arvamusel, et nimi ei tohiks olla konkreetne ja kirjeldav sõna, sest see oleks tekitanud konflikti suunaga, mida meie ette kujutasime. 

Suhteliselt kaugele jõudis näiteks nimi Murakas. Noh, täitsa ilus sõna, aga nägin, et see tekitaks probleeme, sest see on konkreetne asi ning tekitab ajus ootuse, et äkki logol peaks ka siis murakas olema.

Ma oleksin olnud okei sellega, et nimeks jääb töönimi Süku, aga saime lõpuks väga hea nime. See oli meile veidi nagu unistuste kingitus, sest klappis visuaalselt kokku sellega, mida olime juba teinud. 

Nimi sobib ideaalselt kultuurikeskuse enda näo ja olemusega, mis on kogu aeg muutuv. See on muuseum, aga seal on ka erinevad üritused, ning sellest lähtuvalt on nimi ja bränding hästi paindlikud.

Mathias, sa mainisid enne kultuuri ja brändingut. Eks kunsti ja reklaami vastasseis jääb ilmselt aegade lõpuni. Kuidas sina seda tajud? 

Mathias: See on vist seotud sellega, et paljud kunstnikud vastanduvad kommertslikkusele. Ise tunnen, et suudan mõlemaga tegeleda. Huvitavad asjad juhtuvad siis, kui erinevad pooled saavad kokku. Hiljuti oli suur diskussioon seoses EKA esteetikaga. Minu arust on see okei, et tehakse igasuguseid asju. Ei saa teatud suunasid lihtsalt ingoreerida. See oleks igav, kui kõik teeks sama asja.

Meie proovime alati igas töös mingisuguse vimka või huvitava aspekti sisse tuua. 

Nils: Kõige olulisem on teha disaini, mis poleks ainult ilus, vaid mis aitaks kliendil eesmärkideni jõuda. Tore on teha ilusat tööd, aga ilus töö ei ole päriselt hea, kui see klienti ei aita.  

Mathias: See võib-olla eristab Bondi mõnest teisest. Osade disainiagentuuride eesmärk on teha ilusat tööd, aga meie alati otsime, et kontseptsioon oleks strateegiaga seotud. 

Jalgpallis on nii, et väravavaht ei tohi eksida, sest tavaliselt see karistatakse karmilt ära. Kui ründaja lööb mööda või kaitsja teeb mingi kala, siis pole tavaliselt asi nii hull kui väravavahi eksimus. Ühesõnaga, vastutus on hästi suur. Kas brändingul on ka nagu väravavahi vastutus? Et kui reklaamikampaania läheb metsa, siis okei, raha läks tuulde, aga varsti teeme uue. Brändingut ei hakka iga kolme kuu tagant muutma. 

Nils: Absoluutselt, vastutus on väga suur. See on täiesti tõsi. Tõsi on ka see, et alati ei lähe hästi. 

Tavainimesed – ja tihti ka valdkonna inimesed – hindavad brändingut nii, et nad tegelikult ei tea, mis tegurid taustal on. Tihti on nii, et esimesel pilgul tunduvad asjad valed ja siis kõik pahandavad internetis kolm päeva.  

Mathias: Eriti üllatav on see, kui kuskil disainerite grupis hakatakse süvenemata rääkima. 

Nils: Isegi kui süvenetakse, siis inimesel ei ole kõik faktid teada. Mõnikord tundubki, et see töö läks küll täiesti valesti, aga inimene tavaliselt ei tea, mis oli eesmärk ja strateegia, millel töö põhineb. Mõni asi tundub alguses vale, aga aasta pärast saad aru, et jumala õige oli. 

Igasuguste hinnangute andmisega tuleb ettevaatlik olla. Pigem võiks mõelda, et miks mingi töö on tehtud nii nagu ta on. 

Mathias: Kui on suurem projekt ja inimesed on sellega päris palju tegelenud, siis ilmselgelt on mingi põhjus, miks asi näeb välja nii nagu ta näeb. 

Nils: Ma julgen öelda, et me ei esitle kliendile kunagi midagi seepärast, et see meeldis disainerile. Teeme tavaliselt selle üle isegi nalja, kui keegi midagi pakub ja ütleb, et ta lihtsalt mõtles, et see on tore ja see meeldib talle. Meie meeskond ei ole kunagi sellise vastusega rahul. Ootus on, et sa ütleksid, miks see on õige lahendus. 

Kui sa nii tööd teed, saad pea püsti hoida. Eks ikka juhtub, et vahepeal kliendile ei meeldi. Disaini ei saa kõrgel tasemel teha, kui hakkad mõtlema, mida keegi sinu tööst arvab. Nii jõuadki turvalisele kesktasemele. Sellisele, mis võib olla täitsa okei, aga kui su ambitsioon on kõrgemal, pead olema julge ning valmis elama emotsiooniga, et su töö ei meeldi kõigile. 

Nils, Kuldmunal ütlesid, et Siuru puhul oli imelik see, et see meeldis kohe kõigile. Mathias, mis sa sellest arvad? 

Mathias: Tõesti üllatav. Me rääkisime brändingu ja kultuuri vastasseisust, kuid tundub, et see töö meeldis mõlemale poolele. Midagi õnnestus. 

Nils: Hea, et sa tõmbasid Siuru tagasi teemasse. Mul oli vahel tunne, et huvitav, kas me tegime üldse head tööd või olime liiga turvalised, sest kõik reaktsioonid kippusid positiivsed olema. 

Oleme pigem harjunud sellega, et kui teed hea tööd, siis alati keegi arvab midagi. Okei, eks see on natuke naljaga ka. Tegelikult me teadsime kogu aeg, et see on tugev töö.

Räägime paar sõna Verstonist, kes oli teie teine klient, kellega auhindu võitsite. Mathias, ma sinu nime ei näinud nende tööde juures. Ütle kõrvaltvaatajana, mis selle töö tugevaks tegi? Tegemist on valdkonnaga, milles te ilmselt liiga tihti projekte ei tee – taristuehitus ja korrashoid. 

Mathias: See oli ka väga tugev projekt. Ma justkui päris kõrvaltvaataja ei ole ning arvan, et see oleks pidanud shortlist’is rohkem esindatud olema. Keskkonnadisainis saime hõbeda ja selle juures oli väga muljetavaldav, et klient usaldas meid ja teostas meie töö väga kiiresti. Nad on praeguseks imetlusväärselt palju asju teinud. See töö tõesti eristub võrreldes, mis tavaliselt selles valdkonnas toimub. 

Nils: See ongi Kuldmuna. Alati tahad midagi võimsamat ja ilusamat, isegi kui läks suurepäraselt. Me tegelikult ootasime, et Verston oleks ühes väga olulises kategoorias finalist. Ja võib-olla saaks isegi midagi rohkemat.

Brändingu tööd on vahepeal paberil hästi tugevad, kuid kui rääkida teostusest, siis kliendil võib-olla ei ole huvi, ambitsiooni või eelarvet. Aga Verston tõesti tegeleb asjaga.

Nende eesmärk oli teha Euroopa ägedaim taristuehituse bränding. Seda oli vaja, sest neil on rahvusvahelised ambitsioonid. Tegelikult oli Verstoni vana bränding ka täitsa asjalik, eriti Eesti mõistes. Võis tekkida küsimus, et miks see siis muutmist vajas?

Aga kui muutuvad strateegilised eesmärgid, peaks üle vaatama, et kas bränding sobitub eesmärkidega kokku või mitte.

Kuidas Bondil elu edasi läheb? 

Nils: Loodame, et teeme ka edaspidi head tööd. Auhinnad ei ole otsene eesmärk, aga kui need tulevad, siis need on olulised ja erilised. 

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised