Teame, et inimesed on loovad. Aga kui loovad on loomad? Ja kas nende originaalsetest ja põnevatest mõtetest on meil midagi õppida? Räägime sel teemal Tartu ülikooli semiootika ja kultuuriteooria nooremteaduri Siiri Tarrikasega.

Sinu pea paar aastat vanal Müürilehe artiklil oli intrigeeriv pealkiri: “Kas tihane võib olla loovam kui sahtliluuletaja?” Ma toon selle meie portaali konteksti: kas tuvi on loovam kui turundaja? 

Loovus on midagi, mis avaldub üksikute indiviidide käitumises ning seejärel saab hinnata, kas tegu on terve liigi jaoks uue ja originaalse käitumisviisiga. Kui luuletaja tegutseb keelereeglite piirides, aga tihane leiutab terve liigi jaoks uue viisi, kuidas näiteks pudelikorke avada, siis on tihane olnud loov liigitasandil, kuid luuletaja ainult väga kitsastes kommunikatsioonireeglite piirides. 

Tuvid on vägagi uudishimulikud ja õppimisvõimelised linnud ning nendega võib isegi turundajatel, kellelt oodatakse pidevalt aina uusi loomingulisi lahendusi, olla keeruline originaalsuses võistelda. Tuvid olid ühed esimesed loomad, kelle loovast käitumisest katsete käigus said 1970ndatel aastatel alguse loomade loovuse uuringud. Teadlased kordasid tuvidega katseid, mida varem oli läbi viidud inimeste ja šimpansitega. Nad treenisid tuvid kindlal viisil kastist toitu kätte saama ja asetasid nad seejärel uude olukorda. Tuvid mitte ainult ei lahendanud probleemi, vaid leiutasid lisaks pidevalt uusi loovaid lähenemisviise, mille peale inimesed ega ahvid ei olnud tulnudki. Kodutuvi on maailmas laialt levinud liik, mille üheks põhjuseks on kindlasti märkimisväärne kohanemisvõime uute oludega. 

Kas oled saanud loomade loovust uurides selgeks mingeid nippe, kuidas inimesena loovam olla? 

Loomade loovust uurides olen mõistnud, et tuleb olla maailma suhtes avatud meelega ning ärkvel. Sageli kipume elama pigem oma mõtetes, raamatutes või arvutis, kust leiame infot liiga palju ja liiga kergesti, nii et meie endi mõtetele ja tunnetele jääb aina vähem ruumi.  

Soovitan minna metsa, järve äärde või lihtsalt õue ja tunnetada hetke, vaadata kõike värske pilguga. Üllatavaid pisiloomi – putukaid ja ämblikulaadseid –  võime leida kõikjalt meie ümber, ka enda majast või aiast. Minu lemmikud on väriämblikud, kes alati üllatavad oma põneva käitumisega.

Kas loomade loovuse uurimine on muutunud sinu arusaama loovusest? 

Kuna loomaliike on väga palju, on palju ka erinevaid maailmu ja reaalsusi. Eelkõige on see mulle õpetanud, et inimesel võib saada takistuseks oma erilisuse ja üleoleku rõhutamine. Teiste liikide märkamine ja nende omailmade mõista püüdmine võib olla suurepäraseks loovuse allikaks.

Etoloogide definitsiooni kohaselt on loov käitumine liigile mitteomane ainulaadne käitumine, mille tulemus on loomale kasulik. Mul on tunne, et seda saab ka hästi turundajate keelde ümber panna. Sa teed midagi, mida tavaliselt pole tehtud ja mida teised ei tee ja oled seeläbi brändile kasulik. Kas mu mõttelõng on enamvähem õige? 

Jah, kindlasti. Turundajad on olukorras, kus neilt eeldatakse uue ja originaalse loomist ning uute vahendite leidmist, kuidas vaatajate tähelepanu äratada. Inimeste tähelepanu eest võistlevad pidevalt erinevad meediakanalid ning unikaalsete ideede ja sõnumite leidmine muutub aina keerulisemaks. 

Taju, mõju ja teo kokkulangemist nähakse nii filmides kui ka reklaamides klišeedena, sest ka inimeste – nagu teistegi loomadegi – maailmas valitsevad harjumused. Uue loomiseks tuleb leida ebakõlasid, ületada piire ja mõnikord šokeeridagi. Usun, et ka visuaalne kommunikatsioon hakkab järjest enam kasutama moonutatud tajuelamusi ning meelega tehtud vigu ning ebakõlasid, et saavutada uutmoodi sünergiat erineva modaalsusega märkide kombineerimisel.

Mõtled, et infomüra on nii palju, et tähelepanu võitmiseks tuleb hakata vigu tegema? On sul mõni näide? Ma eeldan, et sa ei mõtle näiteks kirjavigu.

Ka kirjavead võivad šokeerida, nii et miks mitte – ka neid saab kasutada tähelepanu tõmbamiseks. Filmimaailmast teame erinevaid moonutatud reaalsuse kujutamise viise, mis justkui pööraksid pea peale aja ja ruumi tavapärase toimimise viisid. Reklaami puhul olen juba märganud  erinevate – varasemalt oluliseks peetud – disainireeglite rikkumisi ning kummalist märgikasutust.

Kui räägime loovusest turunduse kontekstis, on oluline, et loovus oleks ka originaalne. Kas võime öelda, et mõned loomad käituvad originaalselt? Ehk kas loovuse originaalsus on kuidagi loomariiki, ja seeläbi inimestesse, sisse kodeeritud? 

Loovuse definitsiooni on originaalsus juba sisse kirjutatud. Loovus aga võib esineda eri tasemetel – loovus isendi jaoks või loovus populatsiooni või terve liigi jaoks jne. Käitumisviis, mida selle liigi isenditest keegi varem ei ole kogenud, on kindlasti originaalne. 

Schmidhuberi (Jürgen, AI-le keskendunud arvutiteadlane – toim.) järgi on loovus hoopis keskkonnas uute mustrite avastamine. Ta ütleb, et täiuslikkus ei ole kunagi huvitav ja ära väsitakse nendest keskkondadest, kus mustreid leida on liiga lihtne ja ka nendest, kus mustreid ei saagi leida. Huvitav on seal, kus on veel võimalusi õppida, kus kõik ei ole veel läbi uuritud. 

Ära väsitakse, kui mustrid on liiga lihtsad ja siis, kui mustreid ei saagi leida. See tähendab, et ideaalne loovus on nende keskel? Et muster, näiteks loovtöö, võiks olla mitte kõige lihtsam ega raskem ning samal ajal pakkuda midagi uut?

Jah. Seda võib näiteks ka õpi- või töökeskkonnale rakendada. Tuleb osata luua enda loovuse tekkimiseks sobivad tingimused. Tasakaal on oluline mõiste nii disainis kui ka idamaade filosoofias. 

Näiteks Hiina filosoofiast pärit yin-yang kontseptsioon kirjeldab vastandlikke, kuid omavahel seotud jõudude tsüklilist tasakaalu. Kui ühte neist on liiga palju, siis muutub ta teiseks ehk iseenda vastandiks. 

Ehk siis, kui püüda luua endale loovuseks ideaalselt ilus ja korrastatud keskkond, ei pruugi ühtäkki see enam toimida. Eneselegi ootamatult võime olla loovamad hoopis teatava segaduse keskel, kus esialgu kasutuna tunduvad vanad asjad võivad saada uute ideede inspiratsiooniks.

Kas oskame loomade loovuse põhjal näiteks öelda, kuidas on inimeste loovus aastatuhandetega muutunud ja mis on olnud loovuse roll evolutsioonis? 

Loovus on loomariigis palju tavalisem, kui me arvame. Loovuseta ei oleks ka evolutsioon võimalik olnud. Kuna inimese käitumine on vägagi varieeruv ja loov, siis võime järeldada, et loovus on evolutsiooniliselt oluline joon. Küll aga on inimese loovus suunatud asjade maailmast üha enam virtuaalmaailma, kus visuaalne taju domineerib tugevasti teiste tajude üle ning piirab seeläbi loovust.  

Isegi väikesed ja esmapilgul lihtsad loomad suudavad üllatada, kui nende tegutsemist pikemalt jälgida. Mõnikord väljendub loovus lihtsalt uutes toidu- või pesakoha valikutes või muudes vähe silmatorkavates käitumise muutuses. Paljudel juhtudel on mõni loomade tavapärane tegevus oluliselt plastilisem ja sisaldab rohkem individuaalseid valikuvõimalusi ja varieeruvust, kui vaatlejana eeldaksime. 

Oluline on tunda loomi, osata loovust märgata ja ära tunda. Märkamiseks peab avama oma meeled ja olema uudishimulik maailma ja teiste, ka palju väiksemate, olendite suhtes. 

Ütlesid, et inimese loovus on suunatud asjade maailmast üha enam virtuaalmaailma, kus visuaalne taju teiste tajude üle domineerib ning seeläbi loovust piirab. Kuidas see loovust piirab? 

Usun, et tuleks võtta arvesse ka kõik teised meeled ning püüda elada nii-öelda pärismaailmas. Erinevate tajude kasutamine pakub loovuseks uusi võimalusi. Loomadel on palju erinevaid meeli, näiteks ämblikute jaoks on nägemine teisejärguline, nad elavad peamiselt vibratsioonide ja lõhnade maailmas, kuid tunnetavad näiteks ka nõrki elektrilaenguid, mida inimesed ei tunne.

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised