Joel Volkov: Uurige, mida meist ida pool tehakse! Garanteerin, et üllatute.

19. aprillil auhinnati Minskis Ida-Euroopa ühe suurima loovusfestivali White Square võitjaid. Konkursi žüriis osalenud Tanki loovjuht Joel Volkov jagab oma värskeid Valge Ruudu muljeid.

Fotol: Joel Volkov. Fotograaf: Marko Mumm.

On laupäeva varahommik
ärklikorrust meenutavas baaris. DJ mängib muusikat, mida meil mängiti 15 aastat
tagasi. Mõned tegelased tuiguvad paariruutmeetrisel tantsuplatsil. Mina arutan
leedukatega mingis segakeeles, et nende vabadusdeklaratsiooni
tüpograafiaprojekt oli tegelikult kadedakstegevalt vinge. Kuna lärm on päris
kõva, siis ma pole päris kindel, kas minu jutt meigib neile mingit senssi. Aga
nad vähemalt naeratavad sõbralikult. Täis vist…

See on Minsk.
Mõned tunnid tagasi sulgus ametlikult Valge Ruudu (White Square) nimeline
reklaamifestival. 4 päeva täis sebimist, kõhuhaigust ja reedeõhtune kompaktne
gala, kus jagati laiali terve lauatäis klaasist kuubikuid. Rahvusvaheline žürii
andis hinnangu umbes tuhandele tööle, kõrvus kajamas korraldaja mantra – meie
kuld on Cannes’i shortlist! Justkui
ma oleksin pidanud teadma, mida täpselt tähendab Cannes’i shortlist… Mina sattusin hindajate seltskonda, mida nimetati
pidulikult marketingi žüriiks. 200 keissi ja 11 tundi. Korralik kadalipp. 

Ma ei teadnud,
mida Minskist oodata. Valgevene on minu jaoks alati üks suur valge auk olnud.
Kes seal elavad, mida teevad või mis keeles nad räägivad – täielik tühjus.
Nüüd, nädal hiljem on see anum aga täidetud mõnegi asjaga, mille peale mõelda. 

Lühike kokkuvõte
on, et tegemist on väga sõbraliku, kuid väga kurva ajalooga rahvaga, mis on pea
täielikult venestunud. Valgevene keel on ametlik riigikeel, kuid seda ei
räägita. Kunagisest uhkest, pigem euroopaliku alatooniga kultuurist on saanud
tohutu suure sovjeedipitseriga vaikselt triiviv 9 miljoni inimesega saar, mida
juhib Euroopa ainus diktaator, kuid sellest rääkida pole kombeks. Lihtsad
inimesed elavad oma lihtsat elu… Mingi salapärane raha liigub kümnetes ja
kümnetes hiiglaslikes pankades ja kuuldavasti ka põllumajanduses. Muud
valdkonnad tammuvad lihtsalt paigal. Ja nii juba viimased 30 aastat. 

Üheks väheseks
erandiks on Minskis tegutsev miniatuurne reklaamiklann. Võibolla on asi selles,
et isegi autoritaarne režiim peab endale tunnistama, et ilma reklaamita kaugele
ei purjeta? Ei tea. Aga kindel on see, et juba 11 aastat järjest korraldab
kohalik turundus- ja kommunikatsioonibüroode assotsiatsioon rahvusvahelist
reklaamifestivali. Ja ei tee seda üldse halvasti. Žüriiliikmeid oli kõikjalt
maailmast – Jaapanist LAVini. Töid oli Liibanonist Ladina-Ameerikani, kuigi
põhifookus siiski endistel liiduvabariikidel. Peaasjalikult aga siiski
Venemaal. Jah, jutu järgi liiga palju tööd ja raha reklaamivallas Valgevenes ei
liigu, kuid kevadisest Minskist on saanud traditsioon, kus saavad kokku
sakslased, poolakad, leedukad, venelased ja reeglina ka paar eestlast. Peetakse
vene kombe kohaselt korralikke pidusid, räägitakse asjast ja võrreldakse
loovmuskleid. 

Minu jaoks oli ennekõike
huvitav näha kõike seda, mis toimub Venemaal. Eestist vaadates on meie ja Vene
vahel müür – me isegi ei tea, mida seal tehakse. Jah, on aimata, et Venes peaks
olema raha ja talente, aga kui palju täpselt ja mida nad teha oskavad – ei
mingit taju. Valge Ruut andis mulle sõnumi – Venemaa on tõesti suur ja lai ning
seal ei tule puudu ei talendist ega rahast. Olgu selleks Moskva Leo Burnett,
BBDO või nende läbi aegade kõige kreatiivsem büroo Voskhod – nad on igas mõttes
maailma tipptasemel. Ja ma arvan, et nende kullad Belõi Kvadradil on ilmselt
kullad ka Cannes’is. Selles mõttes me vedasime korraldajaid alt… 

Üsna mõttetu
oleks minust hakata tegema süva-analüüsi kõigile neile sadadele töödele, mis
nominatsioone said, sest seda võib teha igaüks ise: adfest.by/en/article/winners-announced 

Minu soovitus on
leida see mõni tund ja uurida asju, mida meist ida pool tehakse. Garanteerin,
et üllatute. Me siin Eestis teame, et ega sealt midagi head tulla ei saa – nad
on agressiivsed, Putini poolt hüpnotiseeritud ja tahavad meile peamiselt halba.
Tegelikkus on aga see, et ma ei kohanud terve nädala jooksul ühtegi
agressiivset venelast, kes oleks armastanud Putinit, kes oleks Eestile paha
soovinud või kes oleks olnud lihtsalt rumal. Neil on hoopis teistsugused
prioriteedid – olla näiteks vahelduseks milleski maailma parim hoolimata
sellest survest, mis neile valitsuse poolt turjale on pandud. Rääkimata
agentuuridest on isegi paduseksistlikus Kasahstanis piisavalt julgeid
tellijaid, et luua kampaaniaid, mis astuvad stiletokontsaga ühiskonna
konnasilmadele nii, et mäda pritsib. Meil on, millest õppida. Ilma naljata. 

Agentuur: Voskhod
Klient: ForteBank

Laupäeva
varahommikul üle Minski kõrguvasse hotell Belorusi tagasi komberdades
nõustusime Leedu kolleegidega, et fassaad võib olla pagana petlik. Lasnamäe
paneelmajakujulisse pakendisse võib vahel olla pakitud nii mõndagi
väärtuslikku. Ei tohi lasta ennast eelarvamustel mõjutada.  

Joel Volkov
Loovagentuur Tank

Kõik uudised