Kui kauaks jääda samale ametikohale ja/või samasse ettevõttesse? Milline karjäärikõver tagab parima motivatsiooni, isikliku arengu ja rahulolu? Kui muutus on vajalik, siis kas pigem otsida seda senise organisatsiooni seest või keskkonda täielikult uuendades?

Küllap oleme kõik taoliste küsimustega silmitsi seisnud. Et üht ja ainsat tõde ja teed siin olla ei saa, kinnitab ka lugu, mille keskmes reklaamiagentuuri Tank loovjuht Kristjan Oden ja graafiline disainer Kaarel Vahtramäe.

Oden kasvas loovjuhiks Tanki enda seest, töötades seal eelnevalt disainerina. Vahtramäe aga liitus uue meeskonnaga pärast 15 „põgusat“ (ta enda lõbus määratlus – A.V.) aastat Velvetis. Mõlemad tegid olulise muutuse vähem kui aasta tagasi ning pajatavad nüüd selle põhjustest ja esimestest muljetest uuel postil.

Esimene näide: disainerist loovjuhiks

„Loovjuhtide töömaht muudkui kasvas. Kuna samal ajal tundsin, et leidub minust asjalikumaid disainereid ja et agentuuri sees tekkis värske väljakutse võimalus, tundus see kohe õige valikuna,“ meenutab enne Tanki Newtonis kätt proovinud Oden. Nüüdseks on ta ligi aasta veetnud kahe jumala teenistuses. Ehk et loovjuhi ülesannete kõrvalt on tulnud ka disainilainele jääda.

„Tunnistan ausalt: ettekujutus uuest rollist oli reaalsusest üsna erinev. Disainerina jõudsid mu lauale tööd, kus arvestatav osa ettevalmistusi juba tehtud. Nüüd näen ja vastutan tervikprotsessi eest algusest lõpuni. Pean hoomama suurt pilti – nii et tulemus saaks kliendile võimalikult hea ja meelepärane. Lisandunud on ka kõvasti lugemist,“ ütleb Oden. „On olnud väga pingeline, üldse mitte kerge, aga eelkõige põnev aeg. Kõik uus on huvitav. Nagu seegi, et sageli on tulnud ka iseenda loovjuht olla.“

Tema kindlal veendumusel on agentuuri sees arenemisel selged plussid. „Tunned ise inimesi ja inimesed sind. Sama lugu töökorralduse ja mõistagi klientidega. Iga uue kliendiga pikaajalise koostöö alustamine võrdub põhimõtteliselt uue suhte loomisega. Sujuv üleminek on võimalusel alati parem kui tundmatus kohas vette viskamine.“

Ta nimetab end uues ametis veel liiga roheliseks, et hinnanguid anda. „Palju on õppida ja avastada. Saame sellest rääkida siis, kui olen saanud end 100% loovjuhi ametile pühendada. Tegelda ideedega süvitsi ja olla tugevam partner. Aga praegu tunnen küll, et enam ei keerle ma kolmeaastases tsüklis nagu seni reeglina välja kukkunud, vaid minupärast võiks see tsükkel olla kasvõi kümme aastat… Ju tuleb see vananemisest!“ muigab Oden.

Teine näide: hüpe reklaamimaailma

Vahtramäe nimetab end erandlikuks nähtuseks. „Tavaliselt liigutakse reklaamiagentuurist kitsamalt disaini valdkonda. Minu tee kujunes vastupidiseks. Esmamulje ütleb, et ehkki siinne elu on tempokam, ei sega see üldse. Pigem vastupidi. Aega töödesse süveneda on isegi rohkem, enam ei pea ühe päevaga valmistama tuhandet bännerit,“ lausub hea käe ja nimega spetsialist.

Kannapöörde põhjusega ei suuda ta ülemäära üllatada: „15 aastat on pikk aeg. Disainist ma kindlasti ei väsinud, aga samas keskkonnas hakkas lihtsalt igav. Tundsin, et vajan raputust.“

Aga küsimusele, kas järgmised 15 „põgusat“ aastat teeb ta kunsti Tanki klientide hüvanguks, tuleb vaiksel toonil veidi ootamatum vastus: „Olen pikaldase loomuga inimene, ei taha tormelda. Pensionile ma ilmselt ei lähegi. Kujundan, kuni pliiats käes püsib. Küsimus on, kas tahad tiksuda surmani mugavustsoonis või olla seal, kus eneseareng toimib. Mina tunnen, et praegu siin toimib. Aga ega ette tea ju kunagi.“

Klient on üha teadlikum, aga turul toimub ebaterve võitlus

Nii Oden kui Vahtramäe tõstavad esile klientide reklaami- ja disainiteadlikkuse tuntavat tõusu. Või nagu Oden sõnastab: julgus kvalitatiivselt eristuda on selgelt kasvanud.

„Reklaam peab olema julge, äge ja silmatorkav! Minu hinnangul ongi üldine tase oluliselt paranenud, reklaamid on muutunud visuaalselt löövamaks ja läbimõeldumaks. Kehv töö torkab kohe silma. Ja uskuge mind – ükski loovinimene ei taha endale või oma meeskonnale sellist kuulsust,“ märgib Oden.

„Varem ei osatud või tahetud elevanti toas tähele panna. Ei tajutud näiteks, et tarbija sööb ju silmadega,“ lisab Vahtramäe. „Viimasel ajal aga saadakse järjest rohkem tõeliselt aru, et selge, läbimõeldud ja hea visuaal mängib reklaamis ja brändingus väga olulist rolli. Positiivsed kogemused avavad silmi – nähakse, et niiviisi sünnib ettevõttele pikas perspektiivis kasu. Kusjuures säärased arusaamised võtavadki aega, see on täiesti loomulik.“

Kogenud disainer ei omista mingit tähtsust sellele, kuidas tulemuseni jõutakse. „Teed ju niikuinii kliendile, püüad samastuda temaga ja leida koos parima lahenduse. Suhtluse kujunemine ning mõlemapoolse tagasiside andmine on protsess, mis aitab selle parema tulemuseni jõuda,“ räägib Vahtramäe. „Kui vorstipoes on selge, et müüakse kindlat sorti vorste, siis meie erialal on kõik teisiti. Siin sageli esialgne soov ja tõeline vajadus ei kattu. Kõik selgub töö käigus.“

Samas toob Oden otsekoheselt välja ka kaasneva suure murekoha. „Valdkonnasisene konkurents on kiskunud väga teravaks. Hangetel ja konkurssidel toimub armutu ja sageli ebaterve hinnavõitlus. Raha liigub vähem, kõik on muutunud näljasteks ja närvilisteks,“ kirjeldab ta turuolukorda. „Mõistagi on see kokkuvõttes halb nii agentuuridele kui ka klientidele. Paratamatult hakkab kuskilt narmendama: koormusi tuleb tõsta, muud ei jää lihtsalt üle. Aga kvaliteet ju kannatab – kuidas sa lood sellises olukorras pikaajalist suhet, ehitad ja hoiad brändi? Säärane tõmblemine peab lõppema.“

Loo pani kirja Andres Vaher kommunikatsioonibüroost Dalton.

Dalton ja Tank on TULI (Turundajate Liidu) liikmed.

Kõik uudised