Sigarettidest, veipimisest, teadusest ja reklaamiseadusest vestleb meiega TULI värske liikme Philip Morris Eesti välissuhete juht Margit Pulk. Muuhulgas saab teada, mis on ettevõtte selle sajandi suurim väljakutse.

Kui ma intervjuule tulin, tegin sigaretti. Kas Philip Morrise töötajana oled sa selle üle õnnelik või mitte?

Ei ole.

Miks? Tarbisin ju teie toodet.

Aga sigaretti! Me tahaks, et suitsetajad, kes ei loobu sigarettidest, läheksid üle vähem kahjulikematele suitsuvabadele alternatiividele.

Kuulutasime 2016. aastal välja oma visiooni sigaretivabast tulevikust. Samas mõistame, et isegi kui sigaretid kaovad, ei tähenda see, et sigareti suitsetajad lõpetavad sigarettide suitsetamise.

Esimene asi, mis suitsetajatele ütleme, on see, et kõige parem on suitsetamisest loobuda. Ja kui sa ei taha loobuda – või sa valid seda mitte teha –, siis sa võiksid üle minna vähem kahjulikele alternatiividele. See on see, kuhu oleme pea 10 aastat investeerinud. Meil on oma teadusarenduskeskus, kus arendatakse erinevaid suitsuvabasid tooteid.

Suitsuvaba tähendab tooteid, kus ei ole põlemisprotsessi. Erinevatest teadustöödest on selgunud, et sigareti kõige kahjulikum osa tekib põlemisprotsessist. Seal eralduvad tõrv ja muud ohtlikud ained, mida sisse hingatakse. Meie kuumutatavad tooted ei pane tubakat põlema, vaid kuumutavad seda niiviisi, et sealt eralduks nikotiin. Põlemisprotsessi jääke seetõttu ei eraldu.

Lugesin hiljuti The Guardianist, et kuulsused on smuutid ja joogamatid sigarettide vastu välja vahetanud. Suitsetamine olevat jälle lahe. Kas te ise tunnete, et trend on liikumas sinna suunda, et alternatiive on palju, aga rahvas tahab tavalist suitsu?

Siiamaani alahinnatakse seda, et inimestele meeldivad rituaalid. Paljude suitsetajate jaoks on sigareti tegemine rituaal või osa igapäevatoimetustest. Meie tubakat kuumutav toode IQOS arendati just selle loogikaga, et rituaali elus hoida. Suitsetaja tahab võtta oma paki, välgumihkli, panna suitsu põlema, tõmmata, lõpetada ja kustutada koni. Veipimise puhul kaob inimesel rituaal ära. On tegevuse algus, aga pole etteennustavat lõppu.

IQOSe puhul on sul kuumutusseade ja tubakapulgad HEETS, mida tarbid. Võtad tubakapulga, paned selle seadmesse, vajutad tööle ja seade hakkab tubakapulka kuumutama. Üks kasutuskord kestab kas 14 mahvi või umbes kuus minutit.

Uurimistöödest on selgunud suitsetamise kohta huvitav fakt, et veidi alla poole sellest   tegevusest on nikotiinisõltuvus ja veidi üle poole on harjumus või rituaal. Sellest viimasest on suitsetajal palju raskem vabaneda. Mäletan, et Lauri Liiv ütles ühes “Ringvaate” intervjuus, et kõige raskem on tulla etenduselt koju ning näha maja ees seda pinki, kus ta on harjunud suitsetama. 

Suitsetamine on olnud üks võimsamaid turundustegusid. Sesmõttes, et keegi ei tee esimest korda suitsu ja ei mõtle, et issand, kui hea see on. See kujunes lahedaks. Vaatame kasvõi 1950ndate Hollywoodi või 1960ndate Prantsuse uue laine filme. Kas sigarettide alternatiive on võimalik tarbijale seksikaks ja lahedaks teha?

Oleme jõudnud sinnani, kus inimesed on niivõrd terviseteadlikud, et me kindlasti ei taha suitsetamist uuesti seksikaks teha. Ühiskond saab aru, et suitsetamine pole kõige parem asi, mida teha.

Seetõttu ongi kaks varianti. Kas võtta lähenemine, et proovime endast anda kõik, et sellest lõplikult lahti saada? Tubakas on olnud kasutusel tuhandeid aastaid. Kui realistlik on sellest jagu saada? Tubakaettevõttena näeme, et tõenäolisem on pakkuda tõendatult vähem kahjulikke alternatiive.

See info peaks suitsetajateni jõudma sellisel viisil, et me ei muudaks suitsetamist nooremale põlvkonnale atraktiivseks. See on meie kui ettevõtja vastutus. Kogu meie turundusloogika on orienteeritud sellele, et täiskasvanud suitsetaja saaks teha teadliku valiku.

Me ei muuda neid tooteid seksikaks, vaid räägime põhjalikult, mis asjad on suitsuvabad tooted, kellele nad on mõeldud ja miks nad on vähem kahjulikud kui sigarettide suitsetamisega jätkamine. Samas räägime ka seda, millised riskid nende tarbimisega kaasnevad.

Kuidas turundada ja müüa asja, mida reklaamida ei tohi?

See ongi meie selle sajandi võib-olla suurim väljakutse: kuidas mõista väliskeskkonnas seda, kust lõppeb mitteatraktiivne mõistlik teavitamine ja kust algab pealesuruv reklaam. Kuidas reklaami mõista? Reklaam on iseenesest ka ju teavitus. Seda võib teha nii, et keelitad inimest rohkem ostma ja tarbima. Samas võid teha reklaami ka nii, et tarbija saab enda jaoks uut infot neutraalsel viisil. Inimene loeb plakati läbi, saab info kätte ja läheb edasi.

Meie valdkonnas on välja kujunenud palju eneseregulatsiooni. Tootjad peavad olema vastutustundlikud, reklaami me teha ei saa. Samas peame suitsetajatele informatsiooni jagama.

Kuulsin sinu jutust välja, et teile meeldiks reklaamiseaduse uuendus. Informatsiooni peab ju jagama.

Küsimus pole selles, kas tubakareklaami lubada või mitte. Pigem võiks see jääda keelatuks nagu praegu. Seda vähemalt nii kaua, kuniks mõistame reklaamina tegevust, mis suunab ennekõike ostma ja tarbima. Kui hakkame rääkima, et äkki reklaamil on ka muu funktsioon, siis see on koht, kus noogutame kaasa ja ütleme, et lepime kokku reeglites, kuidas suitsetajaid vähem kahjulike alternatiivide olemasolust teavitada.

Praegu on nii, et kui tahad kedagi teavitada, teed reklaami, aga kui sa reklaami teha ei saa, siis kuidas sa teavitad? See on see küsimus, millega kogu aeg maadleme. Tahaks teavitada, aga kuidas seda teha?

Riiklikud kampaaniad on suunatud ainult loobumisele. Erinevad tarbijate ühendused ja tootjad on ühed vähestest, kes pööravad tähelepanu nendele täiskasvanud suitsetajatele, kes ei loobu sigarettidest. Meie nägemuses võiks riik, kodanikuühendused ja tööstus koostööd teha.

Kreekast on üks hiljutine hea näide HEETSi tubakapulkadega. Esitasime Kreeka vastavatele institutsioonidele hindamiseks meie senised IQOSt ja HEETSe puudutavad teadustööd ning uuringud. Selle tulemusena kujunes välja lause, mida võime seal nüüd konkreetse hinnatud HEETS tootevariandi puhul kasutada. 

Tõlkes kõlaks see nii: “IQOSe kasutamisel koos HEETS AMBER tubakapulkadega on teadaoleva toksilisusega keemiliste ainete kontsentratsioon võrreldes tavalise suitsetamisega madalam. Teadaoleva mürgisusega keemiliste ainete kontsentratsiooni vähenemine ei tähenda terviseriski vastavat vähenemist.“

See kõik on väga keeruline teema.

On. Soovime, et riik mõistaks, et kõiki suitsetajaid ei saa panna suitsetamisest loobuma. Sellise ülimalt range poliitika nimi on quit or die ehk tuuakse kaks varianti: kas lõpetada suitsetamine või selle tõttu surra. Tegelikult on teisi – suitsetamisest tulenevate kahjude vähendamise – võimalusi ka ja võiksime seda ühiskonnana mõista.

Ühendkuningriigis näiteks räägitakse veipimisest kui alternatiivist. Kui inimene läheb riiklikku nõustamiskabinetti ning seal nähakse, et suitsetaja ei kavatsegi loobuda, siis nõustajatel on luba – loomulikult alles ühena viimastest võimalustest – veipi soovitada. Rootsis on aastate jooksul väga edukaks sigarettide alternatiiviks välja kujunenud snus ja nikotiinipadjad.

Tahtsin veipimiseni jõuda, sest sellest peab rääkima. Meedia on seda isegi epideemiaks nimetanud. Alaealised teevad, kõik teevad! Tuttavad, kes varem suitsu ei puutunudki, veibivad. Mis selle probleemiga teha?

Kui noortest rääkida, siis meil on enda poodides väga range politiika, et alaealisi me sisse ei luba ja vajadusel küsitakse dokumenti juba sisenemisel. Lisaks ei luba me oma poodi siseneda koos lastega. See on üks eneseregulatsiooni asi, mida saame teha.

Teeme kõik, et meie tegevus oleks vastutustundlik. Räägime oma toodetest neutraalselt ja tugineme faktidele. Turul on väga palju erinevaid ettevõtteid ja erinevaid huvisid. Kui räägime Hiinast või mujalt pärinevatest illegaalsetest toodetest, siis on väga vähe asju, mida meie saame teha. Me ei saa minna teisi korrale kutsuma.

Oma tooted hoiame sellised, et need ei oleks noortele atraktiivsed. Hiljutisest tubaka- ja  nikotiinitoodete tarvitamise uuringust, mille Sotsiaalministeerium tellis, selgus, et kuumutatavat tubakat tarvitab 1% elanikkonnast ja alla 1% õpilastest. Uuringud teistest riikidest näitavad samuti, et kuumutatav tubakas ei ole noortele atraktiivne.

Miks te keskendute rohkem kuumutatavatele toodetele, kui tundub, et veip on see rong, millele hüpata?

Meie missioon on kõnetada suitsetajaid. Eestis on umbes 200 000 sigareti suitsetajat. Neid on piisavalt palju ning ega neile riiklikult väga palju tähelepanu ei pöörata, kui loobuma kutsumine välja arvata. Paljud teadlased, kes meie juures töötavad, on ise olnud pikaaegsed suitsetajad. Seega on suitsuvabad tooted välja töötatud just seniste sigareti suitsetajate kogemusest ja vajadusest lähtuvalt.

On HEETSi ja teiste sarnaste toodete kohta nüüdseks piisavalt teaduslikke andmeid, mis kinnitavad, et nad on ohutumad kui sigaretid?

USA toidu- ja ravimiamet on IQOSt ja HEETSi hinnanud. Nad on põhjalikud analüüsinud meie poolt läbi viidud uuringud ja analüüse, mis on väga põhjalik protsess, ning leidnud, et tegemist on modifitseeritud riskiga tubakatoodetega.

Lihtsustatult öeldes tähendab see, et võrreldes sigarettidega eraldub suitsuvabadest toodetest vähem kemikaale. Proovime olla hästi täpsed selles, mida saame praegu öelda ja mida ei saa. Praeguste andmete põhjal ei saa öelda, et see kindlasti haiguste riski vähendab – see sõltub ka muudest teguritest –, aga IQOSe kohta võime täna kindlalt öelda, et see on vähem kahjulik võrreldes sigarettide suitsetamisega. 

Miks TULI-ga liitusite?

Oleme siin intervjuus ja ka muidu maadelnud küsimusega, kust lõppeb teavitamine ja kust algab reklaam. Kui Turundajate Liit ja selle liikmed ka ei oska sellele küsimusele vastata, siis kes veel?

Üritame selles maailmas orienteeruda. Tahaks vahepeal arutada, mis on reklaam ja mis mitte. Teeme seda praegu ettevõtte siseselt juristidega nõu pidades, aga reklaamist teavad kõige rohkem vast ikka need inimesed, kes sellega igapäevaselt tegelevad.

Teine asi, mis meid väga huvitab, on eneseregulatsiooni teema. On ilmselge, et üks amet ei jõua teha järelevalvet kogu reklaammassi üle, alustades bänneritest, lõpetades sisuturundusega. Rääkimata sellest, et tundlikke valdkondi on mitmeid. Ma ei tea, kas kõike peab ikka seadusesse panema?

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised