Nii kummaline, kui see ka pole, on üritusturundusagentuuri Kolm Õuna kokku sattunud Baltimaade suurima ärifestivali sTARTUp Day kolm endist peakorraldajat. Üks neist, produtsent Mart Lättekivi, annab aru, mida turundusel idusektorist õppida ning mis on valdkonna kõige keerulisem osa.

Kolm Õuna on põhiliselt üritusturundusagentuur, kuid teete ka loovlahendusi. Kuidas end ise tajute? 

Positsioneerimine on üsna keeruline pähkel, teeme justkui kõike. Ma ei taha öelda, et oleme piiritud, aga meil ei ole väga seda, et üht projekti teeme ja teist ei tee, sest see ei lähe kontseptsiooniga kokku. Just lõpetasime Tartu 2024 Suure Suvepeo lavastuse ja hiigelproduktsiooni, kus ainuüksi korraldusmeeskonnas oli 200 inimest ning üritust jälgis live’s 10 000 inimest. Ja sellele järgnes paar nädalat hiljem ühe väikese messiboksi ehitus. Ehk meil on projektid väga seinast seina.

Praegu on tules üsna mitu konverentsi ja üsna mitu pidu, viime läbi ka ühe välismaa delegatsiooni programmi ning aitame ühel uuel kinnisvaraarenduse ettevõttel turule tulla. See ei tähenda, et võtaksime vastu kõik tööd, mida ette antakse, aga meil on tiimis väga mitmekülgsed ja andekad inimesed ning see võimaldab teha eriilmelisi asju. Meie peamine reegel on, et tiim peab seda projekti teha tahtma!

Meie tiimis on kolm endist sTARTUp Day korraldajat – Lauri Sokk, Ermo Tikk ja mina. Kui meie toome agentuuri startup valdkonda, siis Tanel Jonas ja Killu Kolsar annavad kultuurialaseid teadmisi ja kontakte. Tanel Jonas on olnud Ugala teatri kunstiline juht ja temast saab järgmise aasta augustis Vanemuise draamajuht. Killu Kolsar on arengutreener, kes on koos Jalmar Vabarnaga üles ehitanud Treski festivali. Meil kõigil on mitmeid projekte, oleme rööprähklejad, osad meist on hästi tehniliste teadmistega, teised hästi loomingulised. Uusi inimesi on veel pardale tulemas, vaikselt kasvame. 

Mul on väga soe tunne, kui kolleegidele mõtlen. Nad õpetavad mind ja meeldiks arvata, et vahepeal õpetan mina neid. 

TULIs on nüüd lausa kuusteist üritusturundusagentuuri. Korralik ports väikese Eesti peale. Kas tunnetate tihedat konkurentsi? 

Konkurents on natuke naljakas. Eesti on justkui pisike, aga on hea küsimus, kuidas kõik agentuurid ära mahuvad (muigab – toim.). Tunneme ikka. Kõige suurem murekoht on klientide võitmine. Enamasti nad pöörduvad meie poole ja ütlevad, et tahavad koostööd teha. Ise mõtled juba, et klient on näpus, esitad pakkumise ja küsid, millal koosoleku teeme. 

Siis selgub, et klient on veel viis pakkumist võtnud. Konkureerid teistega, teadmata, et konkureerid. Kõigil agentuuridel on küsimus, kui palju panna tööd kliendi võitmiseks. Suurte klientidega läheb pakkumise koostamiseks vähemalt 16-20 tundi. Kui sa klienti kätte ei saa, kaob töö tuulde. 

Sa ei ole eriti kaua agentuuris töötanud. Värske pilguga – kuidas olukorda parandada? 

Tuleb lihtsalt väga otse ja ausalt rääkida. Saan klientide perspektiivist aru. Ülemus on andnud eelarve, milles tegutsema peab. Hea on võtta kolm agentuuri, las nad teevad midagi ja küll ma otsustan. Aga läbi aja ja kogemuse võiks tekkida austuse kiht ka agentuurides töötavate inimeste vastu, et mitte liiga kergekäeliselt pakkumisi hankida.

Võib-olla seda intervjuud lugedes keegi mõistab, et agentuurid teevad tasuta tööd. See pole paar tundi mõtlemist, et mis üritus küll teha. Spetsialistidena tahame anda parimat lahendust. Mõtleme kliendi teekonnale ja kontseptsioonile. Mõtleme erilisi asju välja. See võtab aega. Me ei võta oma tööd kergekäeliselt, aga kui meilt küsitakse kergekäeliselt tööd, siis see tegelikult teeb haiget. Aga see ongi valdkonna eripära. Ja julgen väita, et kõige keerulisem osa. 

Mis sind agentuuritöö juures kõige rohkem üllatanud on? 

Võib-olla see, kui põnevaid asju maailmas tehakse ja kui palju on erinevaid ettevõtteid, kellest pole aimugi. Olin viimased kuus-seitse aastast startup valdkonnaga seotud ning tulin maailma, kus on erinevad farmaettevõtted, ehituspoed ja telekomid. See maailm on kuidagi nii hoomamatu. See pole otseselt üllatus, vaid positiivne väljakutse. 

Tallinlastega alati räägin, et ürituse korraldamiseks on vähe kohti. Tartus on ju olukord veel keerulisem. 

Muideks, me oleme täitsa Tallinna ja Tartu agentuur! Aga kui rääkida Tartust, siis tuleb olla loominguline (naerab – toim). Päriselt ongi nii. 200-300 inimese jaoks on väga palju kohti, kõik erinevad hotellid ja restoranid. Suvi on ideaalne aeg, et Aparaaditehases korraldada. Enne talve justkui muret ei ole, siis hakkab kitsas.

Suurtest hoonetest on puudus, see on kana ja muna probleem, kõik on sellest teadlikud, aga ükski suur investor ei taha raha sisse panna, sest see on niivõrd suure riskiga. Linnavalitsuses on mõeldud, kas on vaja suurt sündmuskeskust, aga väidetavalt ei tasu see pikas plaanis ära, passiivsed kulud on megasuured. On mõttetu hakata seda talvel üheks päevaks kütma, et sTARTUp Day’d korraldada. 

Iga kord, kui on ürituse mõte, tekib küsimus, kus teha. Kohtade puudus on relevantne, aga see teeb töö põnevamaks, sTARTUp Day’l tegime peo Delta keskuse parklas. Ühesõnaga, kohtade küllust ei ole, aga suurt puudust ka mitte. Ainult üksikute suurte ürituste puhul. 

Sa olid pikalt sTARTUp Day peakorraldaja. Mida loovsektor võiks idusektorist õppida? 

Kaks esimest sõna, mis startup’iga pähe tulevad, on kuluefektiivsus ja ambitsioon. Sul ei pea alati olema ropult raha selleks, et teha suuri asju ja loovalt mõelda. Toon taas sTARTUp Day näite – esimese aasta kõnepuldid tegime kaablirullidest, sest meil ei olnud raha, et tehniliselt partnerilt kõnepulti rentida.

Vaja on ambitsiooni püüelda suuremate asjade poole. Eestis jääb ruumi väheks, võib-olla on aeg välismaale mõelda. Turundajate Liidul on ka ekspordiprogramm. Eestlaste märksõnadeks on töökus ja detailsuse aste. Olen idusektorist õppinud pühendumust, läbi tule, vee ja kõikide rahede minemist. Teeme asja ära! 

Selleks on vaja kirge, oma tööd peab armastama. Kui ürituskorraldust ja loovtööd palgatööna teha, oleksin ammu ära läinud. See on raske, nõuab palju energiat ja aega. Iga päev on žongleerimine. Seda valdkonda peab armastama, muidu ei jää ellu. 

Sa käisid saksa gümnaasiumis, õppisid ülikoolis saksa keelt. Ühesõnaga, oled selle kultuuriga tuttav. Eesti agentuurid näevad Saksamaad ühe sihtturuna. Kuidas sulle tundub, on meil sinna asja? 

Arvan, et kultuurilises mõttes on meil väga hea match, sest eestlased on sehr korrekt nagu sakslased. Asi on selles, et sakslane on pigem traditsiooniline rahvas ja kui neil on võimalus võtta kedagi oma jopedest, siis nad alati kasutavad seda.

Keeruline on ka bürokraatia. Saksamaal on nii palju paberimajandust, Eestis maksad arved netipangas ära, seal lähed panka kohale. Ma ei imesta, kui mingeid tehinguid tehakse ikka veel sularahas. Põhimõtteliselt on vaja erialaseid teadmisi, on vaja kedagi, kes teaks kogu Saksa kultuuriruumi. Sisenemisstrateegia peab väga paigas olema.

Küsimus on, kas jaksame bürokraatiaga sammu pidada või ootame 10-15 aastat, et nad oma süsteemid korda saaks ning need vastaks meie standarditele. Nad on väga head kõiges, mis nad teevad, aga raisk, neile meeldib bürokraatia (naerab – toim.). 

Milised trendid praegu üritusturunduses valitsevad?

Suurim asi, mida näen, on jätkusuutlikkus. Tunnen, et agentuuridel on kohustus olla igas kliendisuhtes hariv osapool. Jah, on august 2024, suvi hakkab lõppema, aga mõnele tuleb üllatusena, et ühekordsed topsid pole okei ning taaskasutatavad on kallimad. 

See on suur väljakutse, kuigi jätkusuutlikkuse osa läheb tänu suurüritustele paremaks. Näiteks Impact Day on suur teerajaja. Tegelikult saab üritust korraldada nii, et ei jäta maha prügimäge ega heitgaase. 

Minult on küsitud, mis on kõige jätkusuutlikum moodus üritust korraldada. Kõige jätkusuutlikum on mitte korraldada, aga kui inimesed kokku tood, on seda võimalik ka jätkusuutlikult teha, sa pead lihtsalt veidi rohkem maksma. Kui lendad Tallinnast Washingtoni, küsitakse ka, kas tahad süsihappegaasi emissiooni vähendada. See maksab rohkem, aga raha on töövahend ja meie ülim vastutus on olla jätkusuutlikumad. 

Sa tuled muidugi ka progressiivsest valdkonnast, kus see on väga oluline. 

Jah, aga see pole tuumafüüsika. Vaja on hinge ja eesmärki. 

Miks liitusite TULI-ga?

See kõlab nüüd natukene juustuselt, aga Kolmel Õunal ei ole kliente ega tarnijaid. Meil on kogukond ja meile tundus hästi loogiline, et kui me ise kasvame, siis peaks ka kogukond laienema. TULIme siia uusi tutvusi leidma ja üheskoos uusi lugusid looma. Saame tuttavaks! 

LISALUGU: Peaprodutsent Lauri Sokk: kogu see värk on meie jaoks nagu elustiil

Kolme Õuna peaprodutsent ja partner Lauri Sokk tõdeb, et startup’i valdkonnas karastunud töötajad tulevad ettevõttele kasuks. 

“Ma olen sTARTUp Day kunagi nullist loonud ning näinud selle sektori kiiret arengut,” sõnab ta. “Kiire areng on see, millega startup’i inimesed igapäevaselt rinda pistavad. Iga päev on muutuses ja sa pead kogu aeg kohanema. Veidi nagu ürituste korraldus – kogu aeg midagi toimub ja sa oled hea korraldaja siis, kui oskad muutustega toime tulla. Iga päev on crazy ja pole õrna aimugi, kuhu õhtuks jõuad. Meie klientidele annab see kogemus kindluse, et nad on turvalistes kätes.”

Lauri räägib, et nad pole ettevõtet teinud kunagi seepärast, et hirmsasti kasvada ja kogu aeg justkui orav rattas olla. Agentuur loodi seetõttu, et neile lihtsalt meeldib üritusi korraldada. 

“Usun, et oleme saanud teha seda, millesse ise usume ja see on ilmselt asi, mis meid väga paljudest teistest eristab,” räägib ta. “Kogu see värk on meie jaoks olnud natukene nagu elustiil. Meil tõepoolest on metsik kogemus ning pedantne tööeetika, mistõttu planeerime kõik viimse detailini. Eks meie partnerid teavad ja tunnetavad seda.”

Kui Mart ütles intervjuus, et “teeme justkui kõike”, siis Lauri usub, et tulevikus see enam paika ei pea.

“Agentuuri juhina pean meie inimesi kaitsma ja selleks peame valima, millega tegeleme,” tõdeb mees. “Seda seepärast, et kõik oleks motiveeritud ja keegi ära ei väsiks.” 

Kõige rohkem pakuvad Kolmele Õunale huvi lavastused, kontserdid, konverentsid, korporatiivklientide sise- ja väliskommunikatsiooni üritused ning tehnilised lahendused nagu produktsioon ning messi- ja erilahendused. Põhiliselt keskendutakse keskmisele ja suurele üritusele.

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised