Suunamudija, turundaja, arengutreener, spordientusiast – Sandra Raju saab kirjeldada päris mitmete sõnadega. Aastast Instagrami pausi pidav rõugelanna räägib pikas intervjuus oma isikubrändist; miks ta ei salli sõna “tasakaal” ning sellest, et tööandjad ei tohiks töötajalt oodata kaheksat produktiivset töötundi päevas.

Vaatasin su Instagrami ja oled igal pildil nii rõõmus. Kuidas sa seda suudad? 

(Naerab – toim.). Pildi peal ongi inimesed rõõmsad. Eriti Instagramis. Pole väga neid, kes paneks üles palju nutuseid pilte. Olen väga selle poolt, et inimesed oleksid ausad ja autentsed, aga kui hullult kurbust välja näidata, siis see levib nagu viirus. Umbes, et keegi on nii kurb ja siis tunnen ka kurbust. 

Mina tahaks inimesi positiivsusega nakatada. See on kuidagi olnud minu valik. Olen otsustanud keskenduda positiivsusele ning seda jagada. Mul on vahel enda sees dilemmad, et kas see on ikka okei? Et kas ma kuidagi vaigistan oma negatiivseid tundeid? 

Aga olen viimastel aastatel teinud päris palju eneseanalüüsi. Kui kontrollida ise oma mõtteviisi ja oma elu, siis saab aru, kas oled päriselt kurb või mitte. Kui oled, lase see välja ja ära hoia enda sees. See on reaalne emotsioon, mille peab läbi elama – vaiba alla pühkida ei tohi. Kui oled õnnelik, tasub nautida ja mitte kahelda, kas oled päriselt õnnelik.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Sandra Raju 🌴 (@sandraraju)

Sul on käsil Instagrami paus, mis kestab aasta lõpuni. Kuidas läheb? Kas sa ei kibele tagasi?

Kui täitsa aus olen, siis jube hea on. Tundsin, et tegin viimase aasta jooksul seda kuidagi robotlikult. Tegin seepärast, et olin harjunud tegema. Ühel hetkel sain aru, et ma ise ka ei tea, mida teen. 

Minu identiteet ja bränd on ju väga tugevalt sotsiaalmeediaga seotud ja mingi hetk oli tunne, et kui mul pole Instagrami, siis mis mul üldse on? Mul on olnud eeskujusid, kes kuidagi oma oleku ja mõtetega on andnud teada, et ma ei ole ainult sotsiaalmeedia. Aitas ka see, et ma polnud lõpuks enam Instagrami-Sandra, vaid kõrvale tulid muud tegevused. Pallid jagati erinevatesse korvidesse. 

Naljakas, et me just täna (16.03 – toim.) sellest räägime, sest täna oli see päev, mil ma mõtlesin, et äkki peaks pausi varem lõpetama. Mitte, et ma tahan skrollima minna, vaid mul on palju jagada. Käin sporti tegemas ja liikumas ja mõtlen, et ah, tahaks eduelamusi jagada ja teisi ka õue utsitada. Olen impulsiivne ja teen paljud oma otsused sisetunde põhjalt. Olen nagu labrador. Aga distsiplineerin ennast ja püüan olla kannatlik.

Mainisid oma brändi. Kas tegid selle kallal teadlikult tööd või see lihtsalt kuidagi juhtus? Eks internetis asjad lihtsalt vahepeal juhtuvad.

Tead, lihtsalt juhtus. Ma olen teinud väga pikalt Instagrami just seepärast, et see mulle endale hullult meeldib. See on ka üks põhjus, miks inimesed mind jälgima hakkasid. Kuna olen sellega täiesti ebasüsteemselt tegelenud, olen mõelnud, kas teen üldse õigesti? Kas peaks olema mingi blueprint või mudel? 

Aga organiseeritud kaos ongi minu mudel. Ma olen sellist tüüpi, et kaosest tulevad geniaalsed ideed. Ei saa teha asju vaid seepärast nii, et nii on alati tehtud. 

Inimesed võiks rohkem koosolekuid ja kohtumisi alustada lausega, et “mul tuli üks täiesti segane idee”. Ja siis teine ütleb “davai, räägi” ja kolmas, et “davai, proovime”. Tihti need ideed ei õnnestu, aga kui õnnestuvad, siis… Mul on muidugi hea öelda, sest ma mängin enda brändiga. Kui tegelesin rohkem teiste brändidega, siis tunnetasin, et olin hästi ettevaatlik. Sa võtad justkui kellegi lapse endale ja hoolitsed tema eest. Endaga on lihtsam reckless olla.

Kas viitad sellele, et turunduses on justkui palju ülemõtlemist? 

Mingis mõttes on, aga tarbijad on väga tundlikuks muutunud. Kui ütled midagi valesti, siis võib tulla hirmus torm. Brändid kardavad negatiivset kuvandit ja see on õigustatud. Kui oled kümneid või sadu aastaid vaeva näinud, et põhja laduda ja tõmbad endale ühe kampaaniga vee peale, siis see pole okei. 

Mulle meeldib tuua spordiparalleele. Kui treenid üle ja end vigastad, siis saad sporti edasi teha, aga vigastusest taastumine röövib aega ja teised jõuavad ette. Samas, kui riske ei võta, siis sa ei arene edasi ja ei tee kõrget või pikka hüpet. See on peen mäng.

Tasakaalu leidmine. 

Tasakaal…Mul on selle sõnaga beef. Paljud inimesed otsivad seda, gurud räägivad sellest. Öeldakse, et leia tasakaal, aga mida see tähendab? Milline see tasakaal olema peab? Iga päev peab tasakaalus olema? 

Võtame näiteks vanaaegse kaalu. Kui sa paned ühele poole midagi peale, siis ta liigub, mingil hetkel on tasakaalust väljas ja siis tasakaalus. Peaasi, et üks pool ei oleks üksinda liiga kõrgel.

Mulle meeldib, kui inimesed suudavad elada iga päev 50/50 või 33/33/33 tasakaalus, aga mina pole seda suutnud ja ma võib-olla isegi ei taha seda. Siis tunduks elu liiga safe ja igav. Mürglit peab saama. 

Elu peab olema tasakaalust väljas?

Ma ütleks küll! Aga tasakaalu leidmine on protsess omaette, mõtle kui ägedaid inimesi kohtad. 

Lugesin sinuga intervjuud aastast 2010. Sind valiti aeroobikakuningannaks ja fitness.ee küsis, mis on su eesmärgid tulevikuks. Vastasid: “ikka suured, tuleb suurelt mõelda, muidu jäädki väikseks!” Kas oled oma suurte eesmärkideni jõudnud?

(Muigab – toim.). Aastal 2010 olid mul teised eesmärgid kui praegu. Mu eesmärke muutis see, et olin väga pikka aega üksi. Minu suur soov oli teha karjääri, kuigi hinges ja südames soovisin enda kõrvale kedagi, kellega elu jagada. Nüüd on mul see inimene ja olen väga õnnelik.

See intervjuu oli mu treeneritöö alguses. Suure osa eesmärkidest saavutasin, aga paar suuremat ei realiseerunud. Mul oli soov saada Nike Global Master Traineriks. Olin Baltikumi Master Trainer, aga tahtsin üle maailma treenida. Läksin seepärast Ameerikasse elama ja mul põhimõtteliselt polnud üldse eraelu. Töötasin vaid selle nimel. Mingi hetk sain aru, et minu panus kaalus võimaliku tulemuse üle. Sain aru, et see ei tööta. Pidin endale ütlema, et seda ei juhtu kunagi. Mitte, et ma alla andsin, aga olin realist. Treenereid valiti New Yorgist, Shanghaist, Tokyost, see ei olnud seda pinget väärt. 

New York, Shanghai, Rõuge. 

See oleks päris hea (naerab – toim.). Olen enda üle väga uhke. Olen saavutanud palju, mida soovisin. Tol ajal ei osanud seda hinnata ning oma võite tähistada. Tagantjärele olen seda rohkem teinud ja mõelnud, et olin ülitubli. 

Ma olin vahepeal unistamises pettunud. Kõik ütlesid, et unista suurelt ja ma mõtlesin suurelt ja unistused ei saanud teoks. Siis sain aru, et olen väsinud ja pean puhkama. Pärast puhkamist unistasin endiselt suurelt, aga süsteemsemalt. Eesmärgid peavad olema spetsiiflised. Ei saa mõelda, et tahan olla kuulus, sest olla kuulsus pole eesmärk, vaid millegi tulemus. 

Ühesõnaga, ei pea unistama suurelt, vaid näiteks mõõdukalt?

Jah, jah, unista realistlikult. Unista, aga analüüsi ja planeeri. Olen unistamise poolt, olen mõttes visualiseerimise ja manifesteerimise poolt. Olen teinud palju koostööd psühholoogi Ülli Kukumäega. Tema suust tulevad geniaalsed sõnad, et kui sa suudad mõelda negatiivselt, suudad mõelda ka positiivselt. 

Sa ei saa oma muredes ainult teisi süüdistada, sina oled see, kes kontrollib, mida sa mõtled. On olemas praktikaid, mis aitavad positiivselt mõelda. Mõnel käib see lihtsamini, mõnel on raskem. See on paljude jaoks vaimse tervise mure, sest depressioon on haigus. Osadel inimestel on vaja muud abi, aga see ei tähenda, et mõtlemise muutus ei saaks seda toetada. 

Mulle meenub Ameerika indibändi Silver Jews laul “People”, kus lauldakse “You can’t change the feeling/But you can change your feeling about the feelings in a second or two”. 

Tunnetega on see, et kõik tuleb läbi tunda! Tuleb tunda ka kurbust ja viha. Mul oli paar päeva tagasi elukaaslasega ilge kisma. Ma olin nii vihane, mõttes pakkisin juba kohvreid. Olen veits emotsionaalne. 

Otsustasin, et mul on vaja minna õue jooksma ja siis mõtlesin, mis tunnet ma tegelikult tundsin. Arvasin, et see on viha, aga see ei olnud viha. Pigem oli häbitunne. Emotsioonid tihti maskeerivad end mingite teiste emotsioonide taha. Umbes, et keegi on öelnud või filmist oled näinud, et kui on X olukord, siis tunned sellist emotsiooni, aga tegelikult ei ole nii.

Sul on koos Sandra Vabarna ja Killu Kolsariga ettevõte Asi on minus! Korraldate naistele koolitusi, mille teemadeks on just vaimne ja füüsiline tervis. Tundub, et praegusel ajal on inimestel palju probleeme ning abi otsitakse erinevatest kohtadest. Igasuguseid coach’e, abimehi ja koolitusi on rohkelt. Kas sellises olukorras on teil end kerge või raske turundada? 

See on väga lihtne olnud, sest müüme midagi, millesse ise usume. Väga raske on turundada midagi, millesse ei usu või mida ise 100% ei ostaks. Ma olen ka mõelnud, et koolitusmaastik on brutaalne. Arengutreenereid ja coach’e on nii palju. Ühed tegelevad ühe stiiliga, teised teise stiiliga. Ühel on kristallid, teisel pole, kolmandal on muud asjad. Seda kõike on hästi palju. 

Võib tunduda, et müüme palju koolitusi. Müümegi. Aga investeerime ka palju. Olen kusjuures mõelnud, et võib-olla peaks endale otsima poole kohaga töö. Üks asi on see, et majanduslikult oleks kergem, aga teine põhjus on see, et naised, kes meie kursustel osalevad, pole vabakutselised nagu mina. Tahaks tunda seda, mida nad igapäevaselt tunnevad. Ma pole kaua teinud üheksast viieni tööd ning oma sõnumeid edastades tahaks olla kindel, et inimesed saavad aru, et ma saan aru. 

Teie kodulehel oli ühe koolituse juures selline tekst: “suurepärane võimalus teha koos meiega mõtetes, kehas ja ümbruses kevadpuhastus!” Mida me valesti teeme? Miks me ise kevadpuhastust teha ei oska?

See on hea küsimus, miks ei oska. Ei oska seepärast, et meid pole õpetatud. Koolides väga ei õpetata enesejuhtimist, kuigi nüüd on seda juurde tulnud. Ise ka õppisin raamatutest. Elada tuleb nii, et polegi vaja suurpuhastust teha, vaid et kogu aeg on kõik korras. See pole üldse nii raske, kuid paljudel pole asjad korras. Nad elavad hommikust õhtuni, palgapäevast palgapäevani ning emotsioonid muutuvad kogu aeg. 

Kui inimesed ütlevad, et “ma ei ole jõudnud endaga tegeleda, sest elu tuleb vahele”, siis ma tahaks küsida, kellele me seda elu elame? Sa oled oma elu kõige olulisem inimene. 

Seda ei taheta tunnistada, sest jääb mulje nagu oleks sa siis ennasttäis. Kunagi üks arengutreener ütles, et inimesed ei peaks seda sõna kartma, sest keda teist sa täis pead olema, kui mitte ennast? Me paneme endale piirid ja seinad ette. Kust need tulid? Kes ütleb, et sa ei või endaga tegeleda? 

Mida inimesed teie koolituselt õpivad? 

Hea näide on koolitus, mille teemaks oli julgus. Tundub, et seda jääb paljudel puudu. Ei proovita, ei katsetata, sest ei juleta. Üks naine kirjutas pärast koolitust, et ta julges palka juurde küsida ning saigi – lausa 45%. Me kõik olime nagu “päriselt ka või?”. Asi ei olnud selles, et ta poleks hea või pädev, aga ta ei julgenudki varem küsida ja keegi ei märganud ka. See on üks asi, mida me oleme muutnud – inimesed on muutunud julgemaks. 

Kui täiesti aus olla, siis osa sellest, mida räägime, võib Google’st, Youtube’st ja raamatutest leida. Meie koolitused põhinevad Brendon Burchardi õpetustel. Ta on üle 25 aasta uurinud, mida teevad tipptegijad selleks, et jõuda sinna, kus nad on. Meil on palju materjale, mille eest oleme pidanud raha välja käima, aga on ka materjale, mis on tema raamatutes olemas.

Inimesed ei viitsi või ei oska ise otsida. Meie ülesanne on erinevad nipid läbi vaadata ja proovida. Vaatame, mis meile meeldib ja toimib. Me ei soovita asju, mis meile ei sobi. Seejärel toome selle lihtsustatud kujul inimesteni. 

Tahame olla hästi praktilised. Kui inimene tuleb, siis me teeme päriselt kõik läbi. Tuleme kokku ja analüüsime kõik koos. On väga palju arengutreenereid ja koolitajaid, kes soovitavad palju analüüsida ja mõelda. Oleme selle poolt, aga tegutsema peab ka ja meie suuname tegutsema. 

Ei ole nii, et vaatad kätt ja ütled, et lihas, hakka kasvama. Selleks, et lihas kasvaks, tuleb teha harjutusi. Tuleb raskus kätte võtta. Ilma raskuse ja ebamugavuseta ei tule mingit kasvu. Need laused on klišeed, aga mugavustsoonist välja tulemine päriselt aitab.  

Mul olid jaanuar ja veebruar nii rasked kuud. Kogu aeg oli tunne nagu jookseks peaga vastu seina. Siis tuleb selline petise tunne – mis tihti naistel on –, et mul on endal kõik sassis, aga samal ajal õpetan teistele, kuidas elada. Tekib enda sees halb tunne, aga olen enda jaoks ümber mõtestanud, et ma ei ole õpetaja, vaid sõnumitooja. 

Kõrvalt tundub, et tegeled vaid asjadega, mis sind ennast 100% sütitavad. Kuidas leida julgust öelda projektidele “ei”?

Oi, ma viimasel ajal ütlen kogu aeg ei. Ma õppisin Marie Kondo käest – tema on see korrastuskunsti naine –, et kui korrastad, siis võta asi kätte ja küsi “does this spark joy?” (kas see tekitab rõõmu? – toim.). Püüan oma projektidega sama teha. Küsin alati, kas see tekitab minus rõõmu. Tahaks teha asju seepärast, et nad on ägedad. Kui mul on tunne, et ma teeks midagi ainult raha pärast, siis pigem ütlen ära. 

Muideks, mul on nii halb majanduslik mõtlemine. Kui mul raamatupidajat poleks, siis ma ei tea, kus ma oleks. Seepärast ma pole julgenud minna ka mõnda suurde firmasse turundusinimeseks. Eelarved veidike hirmutavad mind, aga samas, võib-olla oleks mugavustsoonist välja astumine minu jaoks just hea.  

Mulle meeldib küsida inimeste tööpäevade kohta. Mis kell sina ärkad?

Ärkan 7.30. Minu jaoks on uni hästi oluline. Pean saama kaheksa-üheksa tundi magada, ilma selleta olen kasutu. 

Kuna olen enamasti kodukontoris, siis esimesed 40-45 minutit ma arvuti taha ei lähe ja telekat tööle ei pane. Korraks vaatan telefoni, et ega midagi plahvatanud pole, aga üldiselt on mul hommikul ekraanivaba aeg. Häälestan ennast, teen hingamisharjutusi ja joon alati teed. 

Ülepäeviti üritan hommikul midagi lugeda. Ei sukeldu kohe uudistesse ja teiste inimeste muredesse, vaid võtan aja endale. Rahulik algus on hästi oluline.

Eelmisel aastal panin endale reegli, et pärast kella 17 enam tööd ei tee. Vanasti, kui elasin üksi, oli lihtne auku kukkuda ja õhtu läbi tööd teha. Praegu on nii, et kui mul tuleb päevas neli või viis tundi produktiivset tööd, siis see on juba väga hea. 

Klassikaline tööpäev on küll kaheksa tundi, aga tööandjatel on jabur eeldada, et nende töötajad teevad kaheksa tundi väga produktiivset tööd. Produktiivsed töötajad on need, kes teevad süstemaatiliselt tööd, aga puhkavad ka. Paus on kõige produktiivsem asi, mida saame teha. 

Mina töötan 45 minutit, seejärel puhkan 10-15 minutit. Neid pause peab võtma, sest meie keha ja aju ei ole võimelised kaks tundi järjest keskenduma. Pole mõtet töötada viimse piirini, vaid mõistlik on teha 45 minutit, tõusta püsti ja võimelda. Öeldakse ju, et puhkus on tugevatele. Sa pead puhkama, et mitte end nulli tõmmata. 

Jälle spordiparalleel: Kui sa maratoni joostes ei söö või ei joo, siis oled nii suures võlas, et sellest väljatulek võtab jaburalt palju energiat. On okei iga 5 või 10 kilomeetri tagant süüa.

Kunagi ammu käisin suures kaupluseketis rääkimas, et energia ja liikumine on väga olulised ja ütlesin, et iga 55 minuti tagant tuleb paus teha. Üks härrasmees, vist juht, küsis, et “kes siis sel ajal tööd teeb?” Ma mäletan seda nii hästi, sest ma ei osanud midagi vastata. Mulle tundus paus nii loogiline ja ma ei saanud aru, kuidas juhtival kohal inimene saab nii küsida. 

Tahan, et inimesed saaksid aru, et puhkus ei tähenda, et lähed korra aastas palmisaarele, vaid puhkama peab iga päev, nädal, kuu, aasta. Sa pead leidma asjad, mis aitavad sul puhata ja end laadida. Mitte nii, et lased end täiesti tühjaks ja siis oled nädala ära. See pole jätkusuutlik. Jah, turundus ei maga, kogu aeg pead tegutsema, aga kui sa ise enda eest ei hoolitse, ei hoolitse keegi teine ka. 

Samuti peab rääkima rööprähklemisest. Oleme kõik tublid ja tegusad ja arvame, et produktiivsus tähendab, et teeme hästi palju asju korraga. Olin kunagi uhke, et suudan teha mitut asja korraga. Aga füsioloogilisest aspektist pole see võimalik.  

See väsitab meeletult ja see on koht, kus energiat kokku hoida. Pane see energia tegevustele, mis päriselt kasu toovad – näiteks raamatute lugemine, filmide vaatamine või sõpradega rääkimine ja päriselt nende kuulamine, mitte nii, et kuulad ja kõik sõnad lendavad sinust mööda nagu kuulid “Matrixis”. 

Rööprähklemise kohta on tehtud tuhandeid uuringuid, üks neist ütleb, et vaid 2,4% kogu elanikkonnast suudab rööprähelda ehk tegeleda kahe probleemi lahendusega korraga. Aju on programmeeritud nii, et ta lahendab üht probleemi korraga. Pead keskenduma ühele, sest fookuse ja tähelepanu vahetamine on ajule väga kurnav. Inimesed ütlevad, et nad on kogu aeg nii väsinud. Ma vastan, et äkki tegeleks ühe asjaga korraga. 

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised