21TORR on digiagentuur Saksamaal kontoritega Stuttgartis ja Reutlingenis. Nende leivaks on lisaks veebilehekülgede loomisele digitoodete, äppide ja komplekssete digitaalsete ökosüsteemide ehitamine ning haldamine. Igal aastal pakivad nad kogu
tiimiga kotid – ja arvutid – ning asuvad välisriiki pop-up kontorit kogema. Omamoodi kultuurivahetusprogrammina tähendabki see terve kuu pikkust kaugtööd ja kohaliku eluga tutvumist.

Kui möödunud hooaegadel on nad külastanud Kaplinna, Reykjavikki ja Chiang Maid, siis eelmisel suvel maandusid nad Tallinnas. Velvetil oli privileeg astuda üles partneragentuuri rollis ning tutvustada saksa külalistele nii kohalikku disainiskenet kui ka jaanipäeva ja valgete ööde fenomeni. 

Kasutasime võimalust ja istusime maha 21TORRi disainijuhi Isabell Höffneriga, et teada saada, kuidas pop-up kontori formaat reaalses elus välja näeb ning vestelda disainivaldkonnast laiemalt.

Tahame kuulda teie pop-up kontori kogemustest. Millist mõju on see meeskonnale avaldanud? 

Nii mõnigi meeskonnaliige on väga noor. Võib-olla nad ei olegi enne välismaal käinud enamat kui puhkamas. Teiste kultuuride nägemine, uute inimestega tutvumine ja uutmoodi asjadele avatud olemine annab inimesele isiklikust perspektiivist palju juurde. Ja toimimine tiimina – saad oma kolleegide kohta palju teada ning näha neid hoopis teistmoodi küljest. Pop-up kontor toob esile palju väikeseid nõkse, mis meid ettevõttena igapäevatöös edasi aitavad. Töötame alatasa ristfunktsionaalsetes tiimides, nii et me peame koos toimima, keegi ei tee midagi üksi. Nii õpidki teisi paremini kuulama, olema avatud ja lahke. 

Milline on mõju projektide tervisele? Skeptikud võivad kahtlustada, et see kannatab, kuna nii palju uut ja põnevat on toimumas, mis röövib tähelepanu ja nõuab harjumist. 

Ausalt öeldes see ei mõjuta meie töö tulemust. Kui oli meie esimene pop-up kontor, siis mäletan, et üks klient kirjutas meile e-kirja etteheitega, et mis toimub, oleme ju basseini ääres ja tööd ei tee. Tegelikult ei ole see üldse nii. Pigem tuleb inimesi arvutitest eemale tirida ja meenutada, et sel reisil tuleks ka puhata, mitte vaid tööd teha. Inimesed lähenevad sellele niipidi, et kuna see on tohutu privileeg, peavad nad topelt töötama, aga see pole ju eesmärk omaette. Meie soov on, et nad ka kogeks sihtkohta. Julgen väita, et töö ei kannata, kõik tunnid saavad tehtud. 

Kohalikke ajab alati elevile, mis mulje nad jätavad. Kuidas on Tallinn teid üllatanud, kui üldse? 

Palju! Ma teadsin juba enne, et olete digiriik, aga seda päriselt näha … Iga riik on digitaalsem kui Saksamaa – vähemalt nii näib meile digiettevõtte mätta otsast, aga seda omal nahal kogeda on teine asi. Saate oma äri kümne minutiga püsti panna või registreeruda e-residendiks. Ja see töötab kõigile, sõltumata vanusest. Imeline. Ning selle kõrval veel imekaunis loodus. 

Ühest küljest on inimesed väga teadlikud, kui looduskaunis ja puhtas riigis nad elavad, ja samal ajal on olmeelu väga digitaalne. Saksamaal käib vestlus selle ümber, et ei saa ju protsesse digitaliseerida, kuna siis kaob emotsioon ja vaid silmast silma saab asju ajada, paber ja pliiats on tohutult olulised. Aga Tallinnas on näha, et saab küll, ja veel loodusega kooskõlas. See vist üllataski mind enam, kui oleksin aimanud. 

See on see põhijutt, mida räägime. Tore kuulda, et see paika peab. 

Jah, brändilubadus on tõene (naerab). Mulle meeldib ka jälgida inimeste käitumist. Eesti inimesed on Saksa inimestest nii erinevad, rohkem skandinaaviapärased, mulle tundub. See näiteks üllatas mind meie pop-up kontoris Reykjavikis. Nad tundusid esiti inimestena veidi külmad, aga nad pole seda, lihtsalt rahulikumad on. Samamoodi on siin. Ülilahked ja kenad inimesed, lihtsalt teistmoodi kui Saksa kultuuriruumis, ja see on väga äge. 

Kui disainiteadlik on Saksa üldsus? 

Üldse mitte. Hea küll, see on veidi karm hinnang, aga mitte eriti, vähemalt mis puudutab disaini ja tehnoloogiat. Disain ei seisne “ilusate asjade” tegemises, vaid see puudutab tervet ühiskonda. Saksamaal on see nägemus klassikalisem, kõik käib klassikaliste äride järgi (näiteks autotööstus). Üsna aeglaselt on see muutumas. Näiteks ühes meie vanimas linnas Reutlingenis mõeldakse üha enam, millist väärtust saavad luua digitaliseeritud protsessid. Meile on see oluline, sest me ei paku lihtsalt kenasid äppe või veebe, vaid mõtleme sellele, milline mõju on meie lahendustel nii ühiskonnale, inimestele, planeedile, äridele, millele iganes. 

Kui sa saaksid istutada ühe seemne nn keskmise saksa inimese pähe, mis paneks teda disainist teistmoodi mõtlema, mis see oleks? 

Keeruline. Ma arvan, et inimesed võiksid olla uutele lahendustele rohkem avatud, sealt see algabki. Mitte disainist kui sellisest, vaid avatusest uutele viisidele, kuidas me töötame, uutele tehnoloogiatele. Ma arvan, et sel põhjusel võib olla nii mõnelgi keeruline ette kujutada, kuidas me ühiskonnana tulevikus funktsioneerime. 

Sakslased kipuvad vahel arvama, et kõik on super selge, oleme väga innovatiivsed, aga see lihtsalt pole tõsi. Soovin, et rohkem Saksa inimesi läheks välismaale mitte rannale istuma, vaid tõesti uudistama, mida teistes kultuurides tehakse, kuidas sealsed inimesed töötavad. Sellest on tohutult palju õppida. Jah, avatus olekski minu soov. 

Tõepoolest. Räägi, millega disainijuht (Chief Design Officer) teie ettevõttes tegeleb? 

Oh, nii paljude asjadega ja samal ajal justkui mitte millegagi, vähemalt vahel see nii tundub (naerab – toim). Üldiselt vastutan mina kõikide meie disainerite eest, see tähendab nii UX-arhitekte, UI-disainereid, strateege. Mitte ainult tiimi heaolu, vaid ka selle eest, kuhu me üleüldse oma disainitiimi, protsesside ja strateegiaga liigume. Lisaks sellele muidugi tegelen tiimi ja klientide arendamise, uute ärisuundade arendamisega. Mõnikord suuremates projektides töötan ka ise projektimeeskonnas. Nii et see on segu väikestest ja suurtest asjadest, strateegilisest ja operatiivsest.

Millistele põhimõtetele sa tiimi juhtides toetud? 

Empaatia on oluline. Kõik sõltub sinu meeskonnast, me oleme kõik inimesed ja erinevad. Ühel inimesel on omad tugevused, teisel teistmoodi. Tiimi komponeerimine on väga kaalukas, et saavutada hea tasakaal meeskonnaliikmete tugevuste ja nõrkuste, erinevate kogemuste, kasvueesmärkide ning selle kõige juures ka kliendile parima võimaliku tulemuse tagamise vahel. Nii saab meeskond end ise arendada. Tahan seda toetada, mitte öelda, et nii, nüüd me teeme nii. Minu jaoks on oluline, et meeskond suudaks end ka ise manageerida. Usaldust peab olema. 

Kas need mõtted on ka muutunud või arenenud nende aastate jooksul, kui oled selles rollis tegutsenud? 

Ma arvan, et umbes selline on mu nägemus alati olnud. Mina olen arenenud kõige rohkem siis, kui mu kolleegid ütlevad mulle, et tegutse, sa suudad seda teha, kõik on korras ja ma usaldan sind. Siis suudad sa tõesti õppida. Kõigile see muidugi ei sobi ja on neid, kes soovivad väga konkreetseid suuniseid, aga seda tüüpi inimesed 21TORRi ka ei sobi. Me töötame viisil, et saad end ise arendada, kui soovid, ja saad tuge. Saad ka usalduse. 

Mainisid klientide arendamist. Kuidas see käib? 

Saad väga huvitava sissevaate klientide äridesse, kui nendega tihedalt koos töötad. Me alati ütleme, et oleme klientidega üks meeskond. Jah, see on fraas, mida kõik oma veebilehele kirjutavad, aga meie jaoks on see päriselt oluline. 

Kui meil on uus potentisaalne klient laua taga, teeme müügikoosoleku, siis üritame mõõta, kas nad on avatud, kui digitaalsed on nende sisemised protsessid, kui kiired ja paindlikud nad on, et meie koostöö ettevõtetena oleks hea. Me tõesti ei taha toota kehvasid veebisaite või tooteid. 

Pead saavutama arusaama, kuidas nad töötavad, kes on nende kliendid, mille eest nad seisavad. Inimene sinu kõrval, kellega sa parasjagu räägid, temal on ka oma agenda kuskil taustal. Süüvime nendesse küsimustesse, et mõista, kuidas me saame neid aidata. Siis hakkad juba ideesid ja strateegilisi kontseptsioone välja mõtlema ning viise, kuidas toetada nii klienti kui seda inimest tema agendaga. 

See resoneerub meie lähenemisega ka. Usume koos töötamisse ühe tiimina. 

Mõnikord aitab, kui on keegi, kes ei ole igapäevaselt sinu protsessidega kaasas ja pakub kõrvalpilku. Kui me aga kliendiga partnerlusse asume, teeme seda nii, et nad on osa meeskonnast. Need väärtused, mida meie töötajad kannavad, kehtivad ka meie klientidele. Nad peavad samamoodi soovima mõju ja muutust luua. Kui keegi lihtsalt saab oma ülemuselt ülesande, et sina pead seda veebisaiti nüüd vedama … See ei toimi. Oleme kliendiga ristfunktsionaalne tiim. Tavaliselt ongi nii meie tiimis kui ka kliendi tiimis tooteomanik, kes mõlemad vastutavad töö tulemuse eest. 

Nagu sa ütlesid, empaatia loeb. Koostöö ehitamine, lihtsalt läbisaamine või inimestena klikkimine on ka olulised. Kui võtmeisikud ei suuda koos toimida, seab see kogu projekti ohtu, olgugi et muude näitajate pinnalt võiks tegu olla suurepärase tööga. 

Just. Kõik sõltub inimestest meie töös. 

Ja kedagi polegi mõtet süüdistada, nii lihtsalt on. 

Jah, nii lihtsalt on. Ja ma arvan, et empaatia ei seisne alati üksteise vastu kena olemises, vaid avatuses ja suutlikkuses näha inimesi nii, nagu nad on. Inimesena, tiimikaaslasena, kliendina. Ja mõelda, kuidas me saaksime koos töötada. Üritada mõista inimeste vajadusi, et paremini toimida, see ongi minu olulisim roll. 

Kas oled kunagi tundnud, et “noor ja väike” naine on äris raske olla? Kuidas sellega Saksa kultuuris lood on?

Mõnikord, võib-olla. Olin üsna noor, kui olin oma esimeses juhtivas rollis ja tüüpilises Saksa ettevõttes on peamiselt “vanad valged mehed suures toas”. Siis tuleb noor tütarlaps ja kõik ütlevad, et nii, tema on see juht selles olukorras. Päriselt või? Minu jaoks oli see täitsa okei. Ma ei mõelnud nii, et küll on raske olla noor naine, see ei olnud kunagi minu point. Ma teadsin, mida ma suudan ja ka milles ma nii hea ei ole. Nii et lihtsalt teed oma tööd.

21TORRis saavad usalduse kõik, kes ka võtavad vastutuse. Alustasin juuniordisainerina ja täna olen juhtivas meeskonnas. Sama kehtib meie tegevjuhi kohta. Tema alustas juuniorarendajana, nüüd on ta ettevõtte juht. See on meie ettevõttele oluline ja olen selle eest tänulik.

Nüüd üks lihtne väike küsimus. Mis eristab sinu silmis korralikku disainerit suurepärasest?

Ma arvan, et see on taas empaatia. Disainerina pead olema empaatiline ja avatud. Mõtlema detailidele ja tegema tööd südamega. Seda on tõesti tunda, kas midagi on südamest disainitud või mitte. Ja mitte personaalsest vaatepunktist, et kas see toode on nagu mina, ikka kasutajale mõeldes. Niisama oluline on pidada silmas ka kestlikku mõtteviisi ja ligipääsetavust. 

Maailm ilmselgelt muutub pöörasel kiirusel. Mida võiks disainerid õppida või millega nad võiks end kursis hoida, et muutustega sammu pidada ja jätkuvalt väärtuslikke lahendusi pakkuda? 

Mitte ainult disainiga. See on alati minu jaoks kehtinud. Ma hakkasin graafilist disaini harrastama juba noorena, aga ma ei õppinud disaini. Õppisin hoopis ärijuhtimist, sest tahtsin teada, kuidas ärid töötavad. Mõtlesin, kuidas saaks disain ärisid aidata, et asju paremini teha. See aitas mul edasi liikuda. Nii et ära lihtsalt räägi disainist, mine ja koge maailma. Reisi, tee kaugtööd. Õpi teistelt inimestelt, nad ei pea olema disainerid. Võivad, aga ei pea. Alati saab kas või YouTube’i videost uusi töövõtteid õppida, aga teistelt inimestelt õppimine on kõige väärtuslikum. Vahel võivad disainerid mõelda, et ah, see pole ju disainerlik, aga see ei ole tõsi. 

Oled teinud palju muljetavaldavaid tegusid. Mis sind isiklikult optimistlikuna hoiab ja kalestuda ei luba? 

On häid ja halbu päevi, kui aus olla. Lõppude lõpuks töötame ju äriettevõttes. Oleme vastutavad paljude inimeste eest ja see on raske. Mind hoiab vormis minu tiim. Kui ma näen neid kasvamas ja tegemas suurepäraseid asju. Näiteks hommikul, kui lähen tööle ja näen, et kontoris on naeru ja lobisemist, see on nii tore. Siis vaatan mõnda kolleegi ja mõtlen endamisi, et vau, sa oled nii lahe. See hoiabki mind käimas. 

Autor: Nele Volbrück, Velvet

Kõik uudised