Orangetime’i partner ja ETKALi juhatuse liige Jüri Luud rääkis tänases Best Marketingis:

Muret teeb, et meie ametnikud, kes seadusi ja regulatsioone kirjutavad, on eluvõõrad ja ebapädevad. Kui lisada sellesse kokteili poliitikute soov reljeefsete väljaütlemistega ühiskonda polariseerida, siis jõuamegi selliste tulemusteni, nagu nägime eelmisel aastal tarbijakrediidi reklaamide piiramisel ja nüüd alkoholiturunduses. Minu meelest on see asendustegevus ja meie muresid ei lahenda, rääkis Orangetime’i partner ja ETKALi juhatuse liige Jüri Luud.

Milles su töö seisneb?

Visiitkaardile kirjutati ametinimetuseks “partner”…. Ega mul mingit kindlat raamistatud rolli polegi. Kui meie loov- ja projektijuhtidel on suhteliselt selgesti kirjeldatav töö, siis mina tegelen igasuguste erinevate asjadega – strateegilise poolega, samuti kliendisuhete monitoorimisega. Aeg-ajalt satun ka loovprotsessidesse. Projektijuhtimisega ma ei tegele, see pole mu tugevam külg  ja meie kliendid väärivad vaid parimat!

Mida õppinud oled?

Olen õppinud Tartu Ülikoolis füüsikat ja majandust. Koolitarkus on hea vundament, aga seinad tuleb sellele teadmisi pidevalt juurde ahmides hiljem juurde laduda.

Kus sa varem töötanud oled?

Olen elupõline reklaamitöötaja. Mu esimene amet oli reklaamimüüja, müüsime koos ETK praeguse juhi Jaanus Vihandiga ajakirjas Pere ja Kodu reklaami. Üks lõbusaid mälestusi sellest ajast on mu esimene  telefonikõne mobiiltelefonile – Estonian Airi reklaami asjus Rain Pikandile. Küllap olin keskpärane müügimees – Rain minu käest toona reklaami ei ostnud.

Siis sattusin Postimehesse, kus olin aastatel 1995-1997 uhke nimega ametis: marketingiosakonna juhataja. See oli lahe aeg… Postimehe omanik oli siis Jaan Tõnissoni poeg Heldur Tõnisson ja nii majanduslikud olud kui õhkkond olid üsna vabad. Tegime siis ikka igasugu turundushulluseid. Näiteks, tahtes vallutada Tallinna turgu, saatsime kõikidesse postkastidesse Postimehe kalendri. Üks telefoninumber kalendris oli vale, bussiinfo numbriks sattus ühe proua kodune number…. Võite vaid ette kujutada, kui vihane proua oli.

Siis töötasin internetifirmas Uninet, kus tuvusin oma pikaaegse partneri Hardi Kinnasega. Alates aastast 2003 oleme tema ja Inge Tõrukesega Orangetime’i vedanud.

Aastatel 2008-2010 töötasin EAS-is, korraldasin seal riiklikku Ettevõtluse Auhinna konkurssi ja galat. Sealt algab ka mu tippgalade korraldamise kogemus, mida nüüd üritusturundusagentuuris ka edukalt rakendame. Just täna õhtul viime läbi Eesti Aasta Ettevõtja 2015 pidulikku galat. Delfi TVs on ülekanne, kutsun kõiki vaatama.

Kas 90ndatel oli ettevõtlusega lihtsam alustada?

Kahtlemata olid 1990ndad aastad lahe aeg, aga reklaamivaldkonnas ettevõtjana alustada on täna ilmselt lihtsam. Mõelda vaid, mis tol ajal maksis ühe kujundaja ametikoha loomiseks vajalik varustus… Turule sisened on praegu lihtsam, aga turul ellu jääda hoopis keerulisem.

90ndatel kõik alles otsisid oma teed –  katsetati palju ja üsna julgelt. Täna proovitakse märksa rohkem kindla peale minna ja pigem jäetakse mõnigi asi tegemata. Omanike surve kasumlikkusele ja kulude kokkuhoiule on laialt tajutav.  Kindlasti annab tunda, et paljude turundusvaldkonna klientide suurotsuseid ei tehta enam Eestis, vaid teisel pool Läänemerd.

Üldine sentiment on alalhoidlikkus – eks selles ole nii head kui ka halba. Halb on see ses mõttes, et tegemise ja katsetamise kirge on vähem, käiakse ratsionaalselt turvalist keskteed. Hea on see, et niiviisi ei teki ka suuremaid möödalaskmisi.

Kas sa räägid klientidest või Orangetime’ist?

Ma räägin ennekõike ikka klientidest. Meie agentuuris oleme proovinud kirge hoida ja võtta ka mõistlikke riske. Näiteks viimastel aastatel oleme süsteemselt investeerinud oma tehnoloogiateadmistesse, et muuta üritusi tehnoloogia abil paremini toimivateks.

Mida see tähendab?

See tähendab, et saame pakkuda üritustel üha paremini töötavaid lahendusi ja seeläbi soovitud mõju sihtgrupis võimendada.

Näiteks ehitasime möödunud suveks Coca-Colale Baltikumi muusikafestivalide promotsioonilahenduse. Ideeks oli pakkuda festivalikülalistele õnnehetki, mis seostuks Coca-Cola brändiga. Kuna sihtgrupiks on noored (hilisteismelistest kuni 20ndate eluaastate lõpun), oli möödapääsmatu pakkuda moodsat elamust.  Ühtlasi on teada, et traditsioonilise promotegevusega on noortele raske südamesse pääseda. Meie panime paarid mänguliselt suudlusi püüdma ja selle tulemusena kogesid osalejad õnnehetki. Kogu seda show’d vedas meie loodud tehnoloogia, mis juhtis mängu ennast, ekraanigraafikat, efektvalgust ja helitausta.

Kas Orangetime teeks ka viinabrändile noortele suunatud kampaaniat? Või kasiinole?

Meie põhimõte oli algul, et hasartmängude asju me ei tee, aga üsna ruttu jõudis kohale, et ei ole kellegi huvides ennast niiviisi piirata. Keegi teeb kliendile töö ära niikuinii ja ainuke viis seda teha oma eetiliste tõekspidamiste kohaselt on ise ära tehes.

Olen selles plaanis liberaal – kui toodet lubatakse toota ja müüa, siis võib seda ka turundada. Mängureeglid peavad olema selged ja üheselt mõistetavad. Tõsi, ega alati see nii ei ole.

Mida arvad alkoholireklaami piiramisest?

Suur osa praegu kavandatavast on rumalus. Tunnen juba ette kaasa ametnikele, kes uute reeglite järgimist kontrollima hakkavad. Kas alkohoolse joogi müügipakendi näitamise taustal kõlav kassi kräunumine on muusika või ei?

Ärilises plaanis oleks see meile ilmselt isegi kasulik. Kuidagi peavad brändid oma tarbijatega suhtlema, aga kui traditsiooniline reklaam on rangelt piiratud, siis tulevadki mängu otseturunduse tööriistad, sh. üritusturundus ja promotsioon.

Muret teeb, et meie ametnikud, kes seadusi ja regulatsioone kirjutavad, on eluvõõrad ja ebapädevad. Kui lisada sellesse kokteili poliitikute soov reljeefsete väljaütlemistega ühiskonda polariseerida, siis jõuamegi selliste tulemusteni, nagu nägime eelmisel aastal tarbijakrediidi reklaamide piiramisel ja nüüd alkoholiturunduses. Minu meelest on see asendustegevus ja meie muresid ei lahenda.

Mida üritusturunduse turg praegu teeb?

On tunda, et hästi palju panustatakse siseüritustesse. Suurtes ettevõtetes on see efektiivsuse küsimus – üritus on üks viis, kuidas panna inimesed paremini koostööd tegema. Meie jaoks on tekkinud uus sihtrühm –  noorte töötajatega IT-firmad, kes tõusvas joones meie teenuseid ostavad. Kuhugi ei kao ka traditsioonilised kliendid – pangad, kellel on äri ajada küll üha vähemate inimestega, aga kellega nad tahavad seda paremini hästi läbi saada ning autobrändid jt suurfirmad.

Märksõnaks on kindlasti kaasamine – engagement. Pigem valitakse täpsemalt sihtrühmi ja pakutakse isiklikku kogemust, emotsiooni. Tehnoloogiaajastu võimaldab ürituse mõju ka pikendada, olgu see siis sotsiaalmeedialahenduse vm. abil.

Millised üritused praegu moes on?

Kui alustasime, olid kõvad asjad suvepäevad – tehti looduskaunis kohas suur napsuga vabaõhupidu, järgmisel päeval sõideti tagasi. Mingil hetkel üritati suvepäevi kasulikuks muuta, näiteks hakati üheskoos puid istutama vms. Aga 300 inimesega on see keeruline, peab vaatama hoopis, et suure rahvahulgaga koos midagi kahjulikku ei tee. Seda tüüpi üritustel on sarnane käitumismuster ja see on korraldajale päris kurnav formaat.

Kindlasti kasvab edutainmenti roll: vajalikke sõnumeid edastatakse meelelahutuslikus vormis. Seda nii kliendi- kui siseürituste suundadel.

Mida Orangetime teeb?

Oleme ennast määratlenud ürituste arhitektidena – me projekteerime kohtumisi. Me teeme peamiselt B2B kliendiüritusi, aga ka üha rohkem promotsiooni ja konverentse. Meie “kõrvad” paistavad ka suure Eesti esinduslike galasündmuste tagant. Viimasel ajal pühendame palju tähelepanu ka konverentsidele.

Kui palju konverents turunduslikus mõttes töötab?

See töötab hästi! Konverents ei pea olema kuiv kõneüritus, mis toimub hotelli kipsplaadist seintega konverentsikeskuses. Ebatraditsioonilised, eesmärgipäraselt valitud kohad ja tehnilised lahendused aitavad väga palju soovitud sõnumite edastamisele kaasa.

Konverentsi ja äriürituse vaheline piir ei ole enam nii terav. Konverentsid muutuvad aina meelelahutuslikumaks. Seejuures on meelelahutus vahend, mitte eesmärk – selle abil on võimalik edastada tõsist sõnumit.

Miks firmad tänapäeval konverentse teevad?

Vajadused on erinevad. Konverentsile tulevad tuua kokku ettevõtte võtmeisikud, kellele antakse uue perioodi visioon, eesmärgid, mõttemaailm ja sentiment.

Ärikonverentsidel on oluline asi networking. Eestis on muidugi see asi, et kõik inimesed on maksimaalselt kahe telefonikõne kaugusel, aga konverentsil kohtud sa inimestega silmas silma ja seda ei asenda miski. Ka nendega, keda sa pole teadvustanud, kellega võiks kontakti otsida… nii tekivadki uued ideed ja võimalused.

Millist teenust te konverentside osas pakute?

Me käsitleme konverentsi kui äriüritust – klient räägib meile, mida ja kellele ta öelda tahab ning meilt tulevad loovideed, korraldus, logistika ja moodsad tehnoloogilised lahendused. Meie eripära on see, et me vaatame konverentsi pisut loovamalt.  Näiteks ettekande kokkuvõtte võib esitada lauldes. Sisu me ei paku.

Kellele te konverentse teinud olete?

Äriklientidest Swedbankile, Coca-Colale, Microsoftile, Toyotale jne. Aga ka päris hulga esinduslikke rahvusvahelisi ja riiklikke sündmusi.

Kas Orangetime riigihangetel ka osaleb? Mida neist arvad?

Kuna olen töötanud EAS-is hankija poolel, siis tajun ehk konkurentidest natuke paremini, mida hankijad eeldavad ja seetõttu oleme Orangetime’iga riigihangetel suhteliselt edukad olnud tõesti. Mõistan täiesti, et kogu elu väikestes dünaamilistes ettevõtetes töötanud inimesed on hädas – ametlike dokumentide linnukeel on käsitlematult õudne. Sellest reaals iva väljakaevamine nõuab vaeva.

Räägitakse uuest riigihangete seadusest.

Minu arvates ei muudaks see meie valdkonnas suurt midagi. Probleem ei ole praeguses seaduses, vaid hankija pädevuses.. ja ma olen selles osas varjamatult kriitiline. Hankija peab teadma, mida ta saada tahab ja kes on need ettevõtted, kes seda pakkuda suudavad. Ja ta peab olema võimeline „maadlema“ juristidega, kes ametiasutustes hankedokumentatsiooni koostavad.

Tellijad tihti ei taju seda ruumi, kus nad opereerivad. Hankedokumente töötatakse välja kaua, siis on kiiresti vaja agentuuril pakkumine teha, siis jäävad kliendi poolel asjad jälle venima. See, muide, on üha omasem ka suurtele eraettevõtetele.  Ametnikele tekib aja jooksul nö turvakiht ümber.. nad nagu ei vastuta millegi eest, kui natuke mööda kirjutavad.

Kas sul hangetest ka mõni hea näide tuua?

(mõtleb kaua)

Ega eriti. Aga peab mainima, et EAS on üldiselt üks parimaid hankijaid, nende tegevus on oma läbimõeldusega teistest tuntavalt parem tundunud.

Mis on lahendus?

Tuleb asjatundjatelt nõu küsida. Eesti on ju väike. Kõik ju tunnevad kõiki, paari telefonikõne kauguselt leiab inimese, kes oskab sulle rääkida, kuidas asjad mingis valdkonnas käivad.

Näiteks 150-200 tuhat suurüritusele kulutades on mõistlik võtta omale konsultant, kui sa ise ei tea, millele see raha täpselt kulutada. Kõike ei pea ega saagi ise teada. Palka endale sõltumatu konsultant – kulu on kogueelarvega võrreldes kaduvväike, aga kui palju jama see aitab ära hoida. Asjatundjal ei võta kaua aega, ta teab turgu, tehnilisi nüansse, võimalikke pakkujaid. Ma oskan vähemalt 3 nime soovitada, kes oleks head konsultandid. Ärge häbenege küsida!

Mille poolest Orangetime teistest üritusturundusagentuuridest erineb?

Esmalt vast arvnäitajad – usun, et oleme nii käibelt kui töötajate arvult Baltikumi suurim. Maksame palka enam kui 20 inimesele. Töötame üha rohkem pan-Balti projektidega ja kindlasti tahame nende osakaalu veelgi kasvatada. Vajalikud teadmised, kogemused ja väga head kohalikud partnerid on meil olemas.

Aasta alguses tehtud kliendiküsitluse kohaselt hinnati meid hea projektijuhtimise, kliendi äri(eesmärkide) mõistmise ja stabiilsuse poolest.

Ja kindlasti oleme tugevad kaasaegse tehnika kasutamisel. See on Hardi Kinnase suur kirg, tema veedab sageli öid uute tehnoloogiate rakendusvõimaluste peale mõeldes. Meil on ka oma tehnoloogiatiim, kuhu kuulub 4 eri rahvustest asjatundjat.

Artikkel on avaldatud Best Marketingis 05.10.2015

Kõik uudised