MINU ESIMENE KULDMUNA | Joonas Veelmaa esitleb: “Pesamuna kannatused, tragikomöödia neljas vaatuses”
Taifuuni loovjuht ning mulluse Kuldmuna Grand Prix võidutiimi osaline Joonas Veelmaa meenutab oma konarlikku teekonda esimese munani. Oma roll on nii rahakitsikusel, Red Bullil kui ka erakordselt koledal tööl.
2008, esimene vaatus – “Eesti parim”
See pidi olema õige uks. Nüüd tuli lihtsalt hoogu võtta ja oma 62-kilose kehamassiga see pilbasteks rammida. Ma olin valmis!
Kuldmuna noortekonkursist kuulsin esimest korda, kui olin õppinud pool aastat reklaami. Siin pole mingit kaalumist. Ega ülikooli loovustestil saavutatud kõrge tulemus ei valeta. Seisus kohustab! Samuti tundusid kõik linnas olevad reklaamid täiesti amatöörlikud. Linnar oli sama meelt.
Maksin 150 krooni osalustasuks ja olin võitmiseks valmis.
Esimene tagasilöök saabus koos briifiga. Welcome to Estonia kampaania. Pfff. pärast pooletunnist mõttetööd leidsin, et kahjuks ei ole Eesti mitte millegagi mitte kellelegi atraktiivne ja seda ei saagi reklaamida.
Tasapisi sain aru, et kui sa suudad loovustestis mõelda abstraktsele kujundile 200 erinevat naljakat tähendust, ei garanteeri see, et sa suudad mõelda töötavaid reklaami-ideid.
Muidugi kummitas küsimus, kuidas saada reklaami jaoks pildimaterjali. Ma teadsin ainult, et Marko Matvere pilti ei tohi luba küsimata kasutada, seega pidi vastus olema kuskil mujal. Lõpuks leidsin kõvakettalt foto, millel mu sõbrad kükitavad öösel ja rahvariietes keset Rävala tänavat. Jackpot! Plakatile lisasin lause, mis kirjeldas umbes-täpselt seda, mida juba pildil näha oli. “Culture on a highway.” Igaks juhuks shoppasin ka fotol olevad foorituled sini-must-valgeks, et rahvustunne ja kompositsioon oleks täielik.
Järgmised päevad jalutasin ringi käed selja taga ja mõtlesin, et oli briif mis ta oli, aga paremat reklaami ei saa Eesti riigile teha. See on täpselt see, mida Eesti vajab. Kas ma tunnen kulla lõhna? Ma küsin, kas me tunneme kulla lõhna!?
Paraku ma selle tööga esimesel aastal finaali ei jõudnud, mis tähendab, et seda Kuldmuna arhiivist ei näe. Tagantjärele on see vast isegi suurem võit.
2009, teine vaatus – “Energiajoogisõltlasest terviseaktivist”
Kuna esimesel aastal medalit ei saanud, kutsusin kursavenna kampa ja tuli leppida võimalusega, et pean oma auhinda kellegagi jagama. Parem pool kuldmuna kui tühi koor.
Briif otsis lahendust, et noored lõpetaks otsemaid rämpstoidu söömise! Kindlasti pidi kampaania sisaldama videoklippi. Viimane sobis hästi, sest plakat käis eelmisel aastal selgelt üle jõu ja videokaamera oli mul kodus olemas. Nüüd vajasime vaid stsenaariumit ja hobinäitlejast sõpra!
Kirjutasime hoiatava monoloogi klassikaaslasest, kes sõi nii palju rämpstoitu, et riided ei mahtunud enam selga ja pidi kandma ainult pontšot. Sloganiks lisasime umbes, et “Kõhnad sõbrad ei tee sind paksemaks. Rämpstoit teeb”.
Plakat tuli erakordselt kole. Kasutasime määrdunud punast ja rohelist ning mingit veidrat Photoshopi brushi. Samas püsis lootus, et äkki teiste tööd on veel hullemad. Kahjuks ei olnud.
Võidulootus hinges ostsin siiski galapileti. Kraapisin kokku kõik säästud, sest pileti eest tuli välja käia 700 krooni. Eks natukene kattis ka õppelaen. Muidugi selgus vahetult pärast pileti kättesaamist, et TLÜ üliõpilased saavad galale 100 krooniga. No kurat!
Gala oli uhke, aga lavale mind ei kutsutud. Seisin nurgas ja vahtisin inimesi. Üks naine käis T-särgiga “võtke mind tööle”. Mingipärast olin veendunud, et tegemist on projektijuhiga, kes tahab leida tööd disainerina ja arutasin omaette, et kes küll peaks projektijuhti disaineriks palkama. Aastaid hiljem selgus, et tegemist oli Tabasco Kessuga.
Muna jäi saamata, aga kuna peol jagati tasuta Red Bulli, püüdsin piletile kulutatud raha energiajookides tagasi teenida. Ilmselt jäin kahjumisse, aga päris kindlasti lahkusin peolt südamerütmihäirega. Mööda pimedat Madara tänavat kodu poole lonkides oli lootus vaikselt kustumas.
2010, kolmas vaatus – “Taevas tule appi!”
Uus aasta, uus briif. Kaotusvalu oli ununenud ja ambitsioon suurem kui varem. Sain aru, et eelmiste aastate ebaõnnestumise taga on lihtsalt liiga väike tiim. Suitsuses ühiskorteri köögis istusid lisaks kursavennale ka EKA fotograafiatudeng ja veel käputäis mõttekaaslasi, kellel muidugi eriti mõtteid ei olnud. Nad polnud ka konkursist huvitatud. Nad lihtsalt elasid selles korteris.
Briifi saabudes higistasime õhtuni välja. Öö on magamiseks? Ärge ajage naerma. Kuldmuna on võitmiseks! Paraku meil eriti häid ideid ei olnud. Ahjaa, briifiks oli Estonian Airi kampaania, et turistid saabuksid Eestisse just meie rahvusliku lennufirmaga.
Lõpuks suutsime siiski välja pigistada umbes 10 erinevat suunda, millest valisime lause “Saabu Eestisse taevast ja sind koheldakse jumalana”. Tundus nutikas ja minu meelest kujundas keegi Optimistist selle teenena ära, sest see nägi päris esteetiline välja.
Plakati vormistasime inglise keeles ja hiljem selgus, et ühelauselises reklaamis oli kolm kirjaviga. Sel korral käisin galal soodushinnaga, aga hinnavõit kaotusekibedust ei pehmendanud. Pettununa lahkusin Nokia kontserdimajast poole pealt. Sel korral ei pakutud isegi Red Bulli.
2011, neljas vaatus – “Müüge ise oma autosid!”
Noortekonkursile registreerumine oli juba lihasmälus. Tegin seda puhtalt harjumusest, sest vahepeal oli elu jalaga kõhtu löönud ja kilekoti pähe toppinud. Elasin tühjade Coca-Cola pudelite, pitsakarpide ja riidehunnikute keskel 7 m2 toas. Tujutult lülitasin lauaarvuti sisse ja lugesin briifi läbi. Toyota hübriid. Hakake reklaamima. No väga põnev tõesti. Autoreklaam. Mega.
Ronisin keskpäeval tagasi voodisse, et teha päeva esimene lõunauinak. Miks peaks üldse keegi mingil Kuldmuna noortekonkursil osalema? Mis selle point on? Mõttetuu… Vahetult enne uinumist tuli siiski üks totakas mõte. Mis oleks, kui võtaks Toyota ringja logo ning topiks selle paremasse nurka number kahe. Nii oleks see visuaalselt nagu O2. Hapnik. Puhtam õhk? Hmmm. Samas hübriid ise ka koosneb kahest elemendist. No olgu.
Ajasin end voodist välja ja viskasin Photoshopis kokku. Kuna lähteülesanne nõudis vähemalt kahte meediakandjat, tegin samast kujundusest portraiti ja landscape’i. Kutsusin neid hellitavalt välimeediaks ja prindiks. Galale enam ei läinud, sest eeldasin, et võitjad saavad postkasti kutse. Noh nagu Presidendi vastuvõtule. Kui kutse ei tule, mina ei lähe. Milleks? Teiste üle rõõmustama? Haa!
Tol õhtul kui gala Kumus täie hooga käis, kirjutas Facebooki Sven Luka. Oi, palju õnne! Sa võitsid muna. Mis? Mis? Jaaa. Mina? Sina jaa. Päriselt? Appi. Ei ole nii!? On! On! On! Ma olen auhinnatud reklaamitegija. Tegin keset oma tuba võidutantsu ja pidasin iseendale tänukõne.
Oma Väikese Pesamuna sain lõpuks kätte Taeva kontorist ja pikaks ajaks jäi see mu ainsaks auhinnaks. Aga sellegipoolest oli muna nüüd käes ja juba paari kuu pärast avanes minu ees uks reklaamimaailma. Mind võeti tööle copywriteriks reklaamiagentuuri Division.
The end.
Autor: Joonas Veelmaa, Taifuun
Toimetas: Siim Kera, TULI
Minu esimene Kuldmuna on TULI lugudesari, kus Eesti reklaamiinimesed meenutavad esimest Kuldmuna konkursilt võidetud autasu.
