01.11.2021

Mari-Liis Vaher: hea reklaamitegija mõtleb ka surmale vastutustundlikult

Mul ei ole reklaami vastu mitte midagi. Ma pean seda üheks oluliseks ja vajalikuks töövahendiks inimeste informeerimisel ning kaupade ja teenuste tutvustamisel, kirjutab turundaja ja kriisinõustaja Mari-Liis Vaher.

Mari-Liis Vaher

Samas tean ka, et iga olukord vajab hindamiseks konteksti: kas kolm juuksekarva on palju või vähe? Igaüks mõistab, et seda on palju, kui see on su piimatassis, aga seda on vähe, kui need kolm juuksekarva on ainsad su peas. Ka reklaame tuleb hinnata kontekstis ja oktoobrilõpu lähenedes on selleks Halloween, surmad ja koroonaviirusega seonduvad teemad. Reklaam kannab endas vastutust, see on elustiili ja väärtushinnangute propageerija. Šokeeriv reklaam on meeldejääv ja saab eesmärgipärase tähelepanu, võidab kuldmune ja kõik ongi justkui hästi. Kui mitte mõelda kontekstile.

Meil on juba teist aastat kestev olukord, kus koroonaviirusest tulenevalt on surmade arvude jälgimine haiglates saanud justkui igapäevaseks tegevuseks. Meil on olukord, kus inimesed on stressis ja ei tule toime distantsõppe ja -tööga, noorte suitsiidikatsete arv on oluliselt tõusnud ja head abi on keeruline saada. Nendest teemadest räägitakse meedias palju, need puudutavad väga paljusid eestimaalaseid otseselt ja kaudselt iga päev.

Sõna “surm” on psühholoogiliselt väga mõjuv ja reklaamid, mis seda kasutavad, ei ole arvestanud ühe väga olulise ühiskonnagrupiga ehk nendega, kes sellega vahetult on kokku puutunud või on kokku puutumas. 

Jättes kõrvale koroonasurmade statistika, mida kuuleme igapäevaselt, tõstan valgusvihku eelmise aasta traumasurmad, mida oli Statistikaameti andmetel 2020. aastal kokku 944, aasta varem 769. Hüpe on märgatav. Tegemist on kogumis vaadeldavate surmajuhtumitega, mis olid põhjustatud suitsiididest, õnnetusjuhtumitest ja traumadest. Minnes lähemale väga tundlikule vanuserühmale, statistikast leitavalt vanuses 0-19 aastat, siis traumasurmadesse suri neist 30 ja suitsiidi tõttu 15.

Aasta varem oli selles vanuserühmas 25 traumasurma, neist suitsiidide tõttu 8. Statistikat võiks ju uurida erinevalt, kuid me ei leia sealt vastust, mitu suitsiidi oli seotud toitumishäirega ja vähese sotsiaalse pagasi tõttu suutmatusega leppida enesega just sellisena nagu oled. Kui on valik, kas ilu või surm, siis selle ühiskondlikul pealesurumisel ei pruugi mõnel noorel muud teed ollagi, sest valik ju ütleb – ilu või surm (reklaam Viru keskuse seinal: “Ilu ja surma küsimus.”). Kui ühte ei suuda saavutada, siis teist ometi – kui on psüühiliselt keerukas seisund ja mingil põhjusel võimatus oma raskeid mõtteid avaldada.

Kas reklaamides on eetiline rääkida surmast, kui millestki toredast? (Premia jäätis sõnumiga “Vanaema sünnipäeval sõime kartulisalatit ja rääkisime surmast ja haigustest. Tore oli.”) Jah, surm on elu osa, normaalne osa, kuid kas seda lapsesuu või muude sõnumite läbi justkui propageerida on käesoleva aja kontekstis eetiline ja moraalne?

Reklaamiseadus ütleb selgelt, et reklaam ei tohi olla vastuolus heade kommete ja tavadega, õhutada vägivalda ega rikkuda üldisi moraalinorme, soodustada ohtlikku käitumist. Reklaam ei tohi sisaldada üleskutset selliseks käitumiseks või teoks, mille tulemusena laps satub või võib sattuda ohtlikku olukorda. Noored on kujunemisperioodil haprad alati olnud – see on vanusest tulenevalt loomulik, aga praegusel ajal on see ka teravalt silmatorkav.

Laste suitsiidide arv Eestis oli eelmisel kümnendil, aastatel 2010 – 2019, vanusegrupis 0-19 aastat, igal aastal viis kuni kümme. Alanud kümnendi esimene aasta, kahjuks ka pandeemia ja isolatsioonide aasta tõstis selle 15 suitsiidini. 2020. aasta oli eriline ja raske ja kogu ühiskonda vastutusele manitsev, ka reklaamide tootjaid.

Viimase aja sündmused näitavad aina rohkem lõhestumist meie väikeses riigis, head reklaamide loojad ja tellijad –  reklaam on osa elukeskkonnast, arvestagem selle iga aspektiga. Ärme lõhu inimesi läbi oma sõnumite ja arvestagem alati kontekstiga. Millal ja kuidas on siis sobilik surmast rääkida? Millal ja kuidas on kolm juuksekarva sinu jaoks palju või vähe? Head loovagentuurid, loovlahenduse tellijad kui ka tarbijakaitse: mõelgem ka nendele, kes on suitsiidi läbi elu kaotanud ja nende lähedastele, sõpradele, kollektiividele.

Mõelge surmade statistikale, mida koroonaviirus kaasa on toonud, nii siin, kui ka üle maailma. Meie ümber on väga palju inimesi, kes toimivad väliselt justkui tavalised inimesed, liiguvad tänavatel, töötavad ja suhtlevad teistega, aga nende hinged on katki. See valu ei paista välja nagu jalaluumurd, aga see on olemas ja seda me ei paranda. Me õpime elama selle valuga. Aga need surmaga seotud sõnumid linnatänaval ja kaubanduses teevad väga haiget ja lõikavad valusalt uuesti samasse kohta olulisele ühiskonnagrupile, kes niigi näevad vaeva, et tänaste haavadega elama õppida. 

Lõpetuseks, olgu lisatud, et olen kindlasti kallutatud, sest olen turunduse ja reklaami valdkonnas igapäevaselt tegev ning lisaks õppinud ka kriisinõustajaks, olles aktiivne Kriisinõustamise ja Eneseleidmise keskus Mahena liige. Ja hetkel on Mahena keskuse võrgustikus üle 50 spetsialisti üle Eesti igapäevaselt tööd tegemas, sh peredega, kes on kaotanud lähedase, olgu see suitsiidi, koroona või muu tõttu. See töö on väga raske, aga väga oluline ja abivajajaid on täna rohkem kui häid spetsialiste. Palun ärge tehke tänaste spetsialistide tööd veelgi keerulisemaks sõnumitega, mis mõjuvad katkistele hingedele selgelt haavada lahtirebijatena.

Mari-Liis Vaher, ema, naine, õde, lähedase kaotanu, kriisinõustaja, ettevõtja, vastutustundlik turundaja ja rahvusvaheline koolitaja, https://www.linkedin.com/in/vahermariliis/

Kõik uudised