Making Sense’il esinev Vytautas Ašeris tuleb Eestisse viie naljaga
Kas nali saab olla mittesolvav? Making Sense’i konverentsil peab põneva ja kaasava esitluse Vilniuse ülikooli professionalismi ja eetika õppejõud ning Leedu esimese ükssarviku Vintedi inseneriosakonna juht Vytautas Ašeris.
Kohvimasina ümber kogunenud lõkerdavad kolleegid on ühe tavalise töökoha tavaline vaatepilt. Kuidas teha nalja aga nii, et keegi ei solvuks? Olgu selleks kolleeg või brändi puhul klient. On see üldse võimalik?
“Mitmekesisus ja kaasatus on olulised teemad, kuid samamoodi mängib meie elus tähtsat rolli huumor,” iseloomustab Ašeris oma ettekannet. “Millal muutub huumor mittekaasavaks? Kas nali saab olla mittesolvav? Toon radikaalseid ja mitte nii radikaalseid näiteid ning mõtisklen, kuidas ettevõtted ja inimesed saavad maailma paremaks muuta. Seda nii, et ka huumor alles jääks.”
Tema sõnutsi oleme praegu kaardistamata alal. Kõik tahavad, et maailm oleks kaasavam, aga oleme alles poolel teel. Ta toob näiteks, et 60 aastat tagasi oli riike, kus naised ei tohtinud valida ning 30 aastat tagasi kasutati palju rassistlikke sõnu. Tänapäeval on õnneks raske leida inimest, kes seda õigeks peaks.
“Kutsun seda kaardistamata alaks, sest me ei ole veel finišisse jõudnud,” sõnab mitmekesisuse ja kaasamise ekspert. “Tulin just Hollandist, mis legaliseeris 2001. aastal esimesena maailmas samasooliste abielud. Leedus näiteks on veel lahtine, kas praegune parlament jõuab seda teha või mitte.
Kuna oleme teekonnal, siis alles õpime, kuidas käituda. Mul on üks sõber, kes teeb üsna räpaseid nalju. Ta ütles, et ma ei tunneks teda tööl äragi, sest ta ei saa seal nalja teha. Hiljuti rääkisin Google’i Londoni kontori töötajaga ning ta, et alles on kaks teemat, mille üle nalja teha. Kõige kindlam on ilm, teine on sport, kuigi ka see on päris riskantne.”
Oma esitluses räägib Ašeris viis lugu ning palub inimestel anonüümselt hääletada, millised lood nende jaoks piiri ületavad. Tulemused on alati väga erinevad. Mõni kõkutab kogu aeg, teine tuleb pärast esitluse lõppu ja ütleb, et mõni nali oli eriti solvav ja valus. Tavaliselt on sellega seotud mõni isiklik ebameeldiv kogemus.
“Aga oluline on teada, et mu esitlus ei ole jutlustamine, ma ei ütle, mis on õige ja mis on vale, ma toon lihtsalt erinevaid näiteid,” sõnab ta.
Üht ta siiski ütleb: “Mida suurem on bränd, seda rohkem nad peaksid mõtlema, milline ühiskondlik mõju neil on. Kui brändil on võimalus kasutada huumorit, et teha maailma paremaks, siis seda peaks tegema.”
Autor: Siim Kera
