Ionel Lehari, kes on tänavuse loovusfestivali Kuldmuna žürii esimees disaini kategoorias, peab loova töö puhul kõige keerulisemaks seda, kuidas kõikidest ideedest just see õige ära tunda. Seejuures ideede genereerimine pole tema sõnul üldse keeruline.

Ionel Lehari on Kuldmuna žürii esimehe kohal esimest korda, kuigi konkursil on ta kaasa löönud palju rohkem, 4-5 korral žürii liikmena ning veel enam kordi võistlustöö esitajana. Tema võistlustööd, millest mitmeid on ka pärjatud ihaldatud Kuldmunaga, on sündinud kontseptsiooni- ja disainiagentuuris Identity.

Milline on teie igapäevatöö Identity loovjuhina?

Ampluaa on väga lai ja loovjuhi positsioonis tegelen põhimõtteliselt igasuguse loova tööga, mis võib ette tulla. Mõtleme välja brändikontseptsioone, tegeleme strateegilise disainiga, otsapidi ka ruumilahenduse, tootelahendusega jne.

Kahtlemata see töö, mida te igapäevaselt teete, nõuab palju loovust. Kuidas loovust endast välja meelitada?

Kolm asja, mille abil tekivad enneolematud lahendused – viga, nali ja mäng. Pead julgema vigu teha, pead oskama mängida ja sulle peab meeldima nalja teha.
On üsna tüüpiline, et ajurünnaku käigus tehakse hästi palju nalja. Kui sealt ei tunne õiget asja ära, siis on see lihtsalt vaba aja veetmine. Kui sul on piisavalt oskusi, siis tunned sealt õige ära ja saad ühe toimiva lahenduse, mis ei ole lihtsalt nali.
Kõik head tööd saavad alguse ideede genereerimisest, mis on iseenesest maru lihtne. See on treenitav oskus. Keeruline on õige ära tunda ja see hästi ära teha.

Loodetavasti nõustute, et disainilahendus kui loominguline töö võib olla paljuski maitse küsimus. Kuidas on siis võimalik luua loovat disainilahendust, mis kõigile reaalselt meeldiks? Kuidas sellele läheneda?

Kui sihtgrupp on näiteks kogu Eesti rahvas, siis on ühelt poolt ikkagi üsna keeruline teha. Teiselt poolt on see aga väga konkreetne ülesanne, mille puhul ongi nagu otse näkku ära öeldud, kuidas see saaks toimida.

Kui me peame oma töös arvesse võtma neid, kellele meeldib barokne ooper ning samal ajal ka neid, kellele meeldib lihtne popmuusika, siis me peame suutma analüüsida või ära arvata, mis võiks olla see võti, mis ühendaks niivõrd erineva maitsega inimesi. Pigem on see meetodi küsimus, kuid eelkõige peab see olema universaalselt lihtne.

Kohati tundub, et eestlane on suhteliselt kerge solvuma. Kas eestlasele on lihtne midagi disainida?

Ma pole selles kontekstis mõelnud. Kui minna rahvusliku identiteedi kallale, ükstaspuha kas PRi vallas või graafilise disaini valdkonnas, siis on ka alati mingid tunded üleval. Aga see ei ole ka ainult eestlastele omane, vaid väikesed rahvad ongi tundlikumad, sest oluline on oma kultuuri säilitamine.

Kuhu Eesti graafiline disain üldsegi praegu liigub?

90ndatel olid kõik omapärased, sest kellegi polnud aimu, kuidas asjad käivad. Tehti täiesti totraid asju, millest mõned olid juhtumisi ka geniaalsed. Praegu on selline olukord, et vigu enam ei tehta, aga loovusega mängida ka ei julgeta.Praegune Eesti disain liigub üha rohkem nn mainstream’i poole, rohkem Lääne-Euroopale lähemale. Mart Normet on öelnud, et Eesti popmuusika disain on provintslik. Ma julgeks öelda sama ka Eesti graafilise disaini kohta. See tähendab, et ollakse tublid ja aimatakse, mis tõmbekeskustes toimub, samas väike ajanõtk on sees ja natuke läheb aega, et seda teadmist siin kasutada. Samas peab tõdema, et eks see ole vajalik faas kogu arengus.

Ma loodan, et see generatsioon, kes on praegu 20 või natuke peale, oskab ühel hetkel teha juba päris originaalset asja, et ei oleks enam seda provintsi püüdlust keskuse poole.

Mida Kuldmuna konkurss Eesti graafilisele disainile annab?

Tegelikult on meil hädasti vaja mõõtu võtta. Mul on ka väga hea meel, et sellel aastal on Kuldmuna puhul tegemist Eesti meistrivõistlustega ehk Kuldmuna on muudetud senisest Eesti-kesksemaks. Minu arvates on tore, kui selle asemel, et muretseda, kuidas me ikka maailmas paistame ja kas sellel oleks Euroopas potentsiaali, teeme siin n-ö Eesti meistrivõistlused.

Kui sa ikka oma tööd armastad ja seda pühendumusega teed, siis on hea, kui on selline asi nagu Kuldmuna, kus paremad saavad pärjatud. Samas on see ka aus peegeldus meie hetkeolukorrast ja kogu loovpotentsiaali väljatoomine.

Mina ei ole see, kes kritiseeriks ja ilguks, et nüüd antakse teineteisele ise auhindu ja seda pole vaja, vastupidi, minu arust võiks igas valdkonnas olla sarnaseid võistlusi. Mida rohkem on selliseid valdkondlike võistlusi, seda rohkem parandab see üldist taset ja annab jõudu juurde nendele ambitsioonikate tegijatele, kes soovivad edasi püüelda.

Kuldmuna konkursi tööde ametlik vastuvõtt kestab kuni 25. veebruarini. NB! Sel aastal saab töid esitada ka eestikeelsena.

http://arileht.delfi.ee/

Kõik uudised