Käisin elus esimest korda Pakendikeskuses! Oli viimane aeg, arvestades palju nende turundus tähelepanu teenib. Kuldmuna aasta klient ikkagi! Sättisin end pooleteiseks tunniks Kadaka tee kauplusesse ja uurisin külastajatelt, mida nad sellest kõigest arvavad.

Kella kahe paiku on poes umbes kümmekond inimest. Kes uurib kastikesi, kes purke, kes uitab sihitult, lootes leida toodet, mis hetkel elust puudu. 

Valik on lai, pruunidest ravimipurkidest vetsupaberini, mullikilest baguette’i pakenditeni. Mõne asja olemasolust polnud mul enne Kadaka tee külastamist aimugi. Seisatan korduvalt ja üllatun, mida kõike leida võib. 

Meiliin otsib midagi tavalisemat – kinkekotte. Videovõttel kulub marjaks ära. 

“Ma ei teagi,” vastab ta küsimusele, kas ta on poes Pakendikeskuse postituste tõttu. “Aga olen neist teadlik ja projektide jaoks on siit asju vaja. Neil on väga hea imago ja ma ei oskakski mujale minna.” 

Ettevõtte sotsiaalmeedia talle meeldib. Päevakajaline! Marina samas teatab, et tema pole internetis Pakendikeskust märganud. See ei takista tal muidugi purke ostmast. 

Pappkarbid on head

Vahepeal ilmub poodi Lembit. Viskan õhku tavapärase küsimuse.

“Mida neil reklaamida on?” teatab ta vastu. Kiirelt selgub, et mees ei räägi poest, milles ta praegu viibib, vaid ta pole üldiselt turundajate tööga rahul. 

“Ärgu reklaamigu, kui pole pakkuda, ärgu pakkugu pihutäit,” jätkab ta. 

Uurin, kas see tähendab seda, et teda häirib, kui poed teevad sooduspakkumisi, kuid sinna minnes selgub, et toode on vahepeal otsa saanud.

“Jah,” sõnab ta veidi tusaselt. 

Vahime koos pappkaste. Lembit otsib kindlat mõõtu ega leia seda. Teenindajatelt ta abi küsida ei soovi, vaid otsib silmadega õiget suurust. Vahepeal jalutab edasi-tagasi. Üritan teda aidata, aga tuletagem meelde, teen oma Pakendikeskuse debüüti.  

“Pappkastid on igatahes head,” kiidab ta poodi. “Pärast viskan ahju alla. Mis ma selle plastmasskarbiga teen? Ma ei hakka ju 63 plastmasskarpi kirvega lõhkuma?” 

Ega vist. 

Poes leiba teeniv Astrit sõnab, et tihti tullakse tema juurde ning kiidetakse Pakendikeskuse reklaame. Teatud mõttes on see nagu uudistekanal. 

“Tihti jõuab reklaam enne kliendini kui meieni,” muigab ta, viidates, et klient tuleb heast postitusest teenindajaga rääkima, kuid viimane pole vahepeal jõudnud Facebookis surfata. “Meie reklaamid töötavad väga hästi.” 

Eks sellele viitab seegi, et hingetõmbepause liiga palju ei jagu, alatasa sõidab uue kliendi tavaar kassalinti pidi. 

Teistel ei tule välja

Rainer tuli poodi, sest sai eelmine kord õige kauba. Sotsiaalmeedia postitustega ta kursis pole.

“Aga väga head reklaamid on neil küll, neil olid ju Ott Sepaga reklaamid?” küsib ta. Ei olnud. Hoopis Argo Aadliga.

Oskar suudab meenutada üht Pakendikeskuse reklaami. Aga see-eest millise! Tänavu Kuldmuna Grand Prix võitnud “This Is Not The Endi”. 

“Mäletan tulekahju reklaami,” räägib esimest korda poes olev mees. “Nägin seda õnnetust uudistest ja seepärast jäi reklaam hästi meelde. Rohkem Pakendikeskuse asju ma ei tea.”

Annika seevastu teab, et poe head reklaamid toovad Pakendikeskusele ka rahalist tulu. Seda olevat ta kuskilt lugenud. Vestlemise ajal hoiab ta käes suurt portsu papptopse, sest tulemas on sünnipäevapidu. 

“Reklaami pärast ma poes ei käi, ikka seepärast, et pakendeid on vaja,” räägib ta. “Aga neil on toredad päevakajalised reklaamid, teised võiks ka teha. Reklaamil ja reklaamil on vahe.”

“Teised üritavad, aga ei tule välja,” ütleb mulle veidi hiljem Sandra. Tema on poes koos Georgiga, sest nõudest on vajaka. Tänu vaimukatele ja riskantsetele – nagu nad ütlevad – reklaamidele teavad nad, et Pakendikeskus on olemas. 

LISALUGU: Lauri Maaring: kui hakkame kliente ära tüütama, peame midagi muutma

“Kõlab klišeena, aga aasta kliendi auhind on meie jaoks suur tunnustus,” sõnab Pakendikeskuse nõukogu esimees Lauri Maaring. “Mune, karikaid ja medaleid on tore saada. Need motiveerivad ja innustavad kogu tiimi.” 

Motivatsiooni ja innustust jätkus tänavu rohkelt: “This Is Not The End” võitis neli kulda ja Grand Prix. Teiste tööde saagiks jäi neli hõbedat. Otseloomulikult jätkub koostöö Tabascoga ka edaspidi.

“Meil on välja kujunenud oma käekiri,” ütleb ta. “Latt on kõrgel. Kui tunneme, et hakkame ennast ja kliente ära tüütama, peame midagi muutma.” 

Oma lemmikutena toob ta välja laskesuusaklipid “Fänn” ja “Treener”. 

“Argo Aadli on suurepärane,” lausub mees. “Laskesuusatamine on äge ala, fännidel on seda põnev vaadata ja sportlased on sümpaatsed. Päevakajalistest sotsiaalmeediapostitustest ma ühte välja tuua ei oska. Lemmikud on need, kus reageerime kiiresti ja heatahtliku huumoriga.”

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised