Tabasco loovjuht Kerstin Raidma kirjutab, kuidas kolida väike Eesti loovagentuur
kümneks päevaks New Yorki.

Pildil: Tabasco tiim koos reklaamilegend Bob Greenbergiga

Selleks
et kolida väike Eesti loovagentuur kümneks päevaks New Yorki, tuleb kõigepealt:

a) omada seal vähemalt üht klienti;
b) tunda ägedaid inimesi;
c) rentida korter Harlemis;
d) võtta kaasa vajalikud vidinad, mis aitaks tööd teha.  

Kuna
meil olid kõik nimetatud asjad olemas, siis polnudki muud kui letsgo! Üheksa inimest digimuutus
Tallinna Lennujaamast New Yorgi omasse, läbides vahepeal kirjeldamatuid piinu
turbulentsi ja veidra toidu näol, nii et osad olid näost rohelised veel mitu
päeva hiljemgi.

Meie
hotell-office Harlemis osutus
imeliseks majakeseks 123. tänaval gospelikirikute, afrojuuksurisalongide ning kõikvõimalike tätoveerimissalongide ja kuldhambapoodide
rägastikus. Boho-stiilis pesake oli sisustatud eeskujulikult, et täita meie
kõiki soove ja olla valmis ka üllatusteks, näiteks ootamatuks troopikakeskkonnaks
33-kraadise toasoojuse näol. Trussikutes kolleege ringi hängimas siiski nägema ei
pidanud, jäime soliidseks ja avasime aknad. Seda peab küll ütlema, et miski ei
suuda ületada meie koduse armsa wifiteenuse kvaliteeti, aga tegelikult said
kõik kuidagi hakkama. Kanaaridel oli hullem!  

Tööpäevade
hommikutel olime varajased linnukesed ja toimetasime juba enne päikesetõusu ja
njuujorklasi – 7-tunnine ajavahe kodumaaga tingis olukorra, kus saime Eestiga
suhelda lõunast tööpäeva lõpuni.  

Igal
tööpäeva lõpus oli programmis mõni äge inimene, agentuur, vaatamisväärsus või
mulje, kuigi NYC on oma galeriide, inimdžungli, mitmekesise arhitektuuri ja
linnastruktuuri ning kiirustava eluviisiga on juba iseenesest ammendamatu
inspiratsiooniallikas.  

Kohe
teisel päeval oli meie sihtmärgiks NYC-i üks suurimaid agentuure R/GA, ja kuigi
enne oli meil omavahel selle suurusest ja mõjukusest ka juttu olnud, siis alles
kohapeal, olles läbinud kohustusliku skännin-su-silmavõrkkesta-turvakontrolli
ja liftiga pilvelõhkuja kõrgusse kimades saime aru, KUI SUUR see agentuur
siiski on.  

Seda
juba 40 aastat tegutsevat hiidagentuuri juhib endiselt legendaarne
Oscari-võitjast visuaalefektide kunn ja loovpioneer Bob Greenberg, kes asub pilvelõhkuja neljal korrusel. Kokku töötab
seal keskeltläbi 800 inimest (sama palju kui Eestis reklaamitöötajaid kokku),
ja peakontorid on neil suuremates linnades üle maailma.  

Fotol: R/GA

Meid
võttis seal vastu hiigelsuur seinatäis kuldlõvisid, disainipliiatseid ja muid
auhindu ning Bobi assistent Rachel, kes meile agentuuris tuuri tegi. Väisasime
ühte korrustest, mis oli nagu laev laevas, sisemise suure söögikoha, Bobi
algatatud tehnoloogiamuuseumi ja muude põnevade eksponaatidega – näiteks inimesesuurused
nukud ja lai valik erinevaid linnupuure. Tehnikamuuseum koosnes Bobi
aastakümnete vältel kogutud tehnikaesemetest, oma panuse olid muuseumile andnud
ka teised agentuuritöötajad. Meie disaineri terav silm tabas sealt näiteks Dieter
Ramsi filmikaamerad ja palju muud huvitavat.  

Kogu
agentuuri oli disaininud Bob isiklikult ja pühendanud sellele palju tähelepanu
–  seal ei olnud näiteks ühtegi nähtavat juhet ja põrand oli tehtud
joogamatitaolisest materjalist, et kellegi samme poleks kuulda. Kogu pind oli
avatud ja selle avatuse sees olid üksikud klaasseintega putkad, kus privaatselt
telefoniga rääkijaid näha võis.  

Fotol: R/GA

Osad
ruumid olid klaasiga eraldatud ja saime teada et nendes asusid “inkubaatorid”, idufirmad,
keda agentuur ei sponsoreerinud, kuid kellele andis vahendid töötamiseks – R/GA
on avatud igasugusele innovatsioonile ja tehnoloogilistele uuendustele. Ega
pealtnäha suurt neid vaadates aru ei saanud, ühes ruumis oli näiteks hämar
valgus ja kasvasid taimed. Nii et inkubaator sõna otseses mõttes! 

Lõpuks
jõudsime ka Bobi juurde, kes pühendas meile 10 minutit oma megaväärtuslikust
ajast, mõjudes väärikana ja ajatuna nagu kuningas Gondoris – rahulik, massiivsete
hõbeehete, halli habeme ja mitme meetrei kaugusele tuntava auraga.  

Bob
rääkis lustaka loo sellest, kuidas ta kunagi Eestis käis – koos Quincy Jonesiga,
kellega ta Rootsi laeva peal ka koos saksofoni mängis. Bob rääkis pikemalt ka
teerajajaks olemisest ja võttis oma jutu kokku lausega: “Pioneeri nägu on alati
muda ja selg nooli täis”, pidades seda küll põnevaks, aga mitte eriti
tänulikuks valikuks.  

Küsimuse
peale saada üks soovitus, mida New Yorgis järgida, ütles ta “Never look up!”.
Tõsijutt, kui oled sellises linnas, on kõik maa peal toimuv suurema väärtusega
kui, pea kuklas, suuri majade vahtimine. 

Fotol: R/GA

Reisile
lisas vürtsi ka ühe meie kliendi kampaania ettevalmistamine USA turu jaoks.
Pole just igapäevane võimalus teha kampaaniat sellisele hiiglaslikule turule.
Reisi osaks said ka tiimi regulaarsed koosolekud kliendi NYCi kontoris.  

Iseenesest
ei ole suurt vahet, kas lood ideed kolmesajale või kolmesajale miljonile
inimesele, kuid kuidagi imelik on sellele mõelda ikka. Meie Indiast pärit digital-CD-le Anoorupale oli see küll tuttav,
temal on kogemusi maailma tippbrändide ülemaailmsete kampaaniatega, kus USA
turg ainult osa sellest. Aga nüüdseks kõik ettevalmistused tehtud ja mai keskel
peaks kampaania laivi minema. 

Vahepealsetel
päevadel sai ohtralt muuseume külastatud, näiteks MoMa’d ehk kaasaegse kunsti
muuseumi, kus väljas tänapäevane klassika Van Gogh’st Jackson Pollockini.
Muuseumid on seal ägedad, kuid kohutavalt rahvast täis neil päevadel, kui pilet
tasuta. Muudel päevadel tuleb aga muuseumikülastuse eest korralikult kukrut
kergendada. Tööjärgsel ajal jagunesime eri gruppideks ning külastused kultuurikantsidesse
erinesid vastavalt sellele, mis kellelegi huvi pakkus.  

Minu
jaoks kujunes meeleolukas erinevate linnajagude külastamine – Chinatown oma
hiinakeelse sildistiku, hiina restoranide ja tänavalettidega, Little Italy oma pizzabaaride
ja muhedate kelneritega, kes tõid söögi lõpuks alati midagi “extra”, Brighton
Beach oma tuulise ranna ja venekeelse metroosilla-aluse tänavakaubandusega ning
Soho oma kireva graffiti, nunnude õllebaaride ja hipsterliku muretusega.

Meeldejääv
oli ka jalutuskäik High Line’il ehk õhusasetseva endise metrootrassi peal,
millest on kujundatud kaasaegse skulptuuri näidispark, ning läheduses asetsev
kirev, kontsentreeritult kõiki maailma kööke pakkuv Chelsea turg.  

Central
Park meenutas oma kaljurünkade ja kaunisti kujundatud pargiga Helsingit,
kulmineerudes süvendis iluuisutamisväljakuga pilvelõhkujate kõrval. Manhattan
ise on tuuline, täis teid ületavaid kiirustavaid inimesi ja kannatlikult
ootavaid autoronge. Selles linnas ei tahaks autojuht olla. 

Järgmine
tööalane kohtumine viis meid kokku verivärske kahemehe-agentuuriga Small, mille
asutajateks on kaks itaallast, Luca ja Luca – loovjuhtide tandem, kes
algselt olid töötanud Saatchi&Saachi Milanis, seejärel NYC-i kolinuna
teinud karjääri sealses Saatchi’s ning nüüd alustanud juba oma agentuuriga.
Nende kahe mehe reklaamiportfoolio on märkimisväärne: näiteks World Down
Syndrome Day Itaalia kampaania, mis võitis Cannes’is 7 lõvi (sh 3 kulda), samuti
Dieseli fake brand kampaania „Deisel“,
mis võitis Cannesis 3 kulda, 2 hõbedat ja 4 pronksi. Lucad muljetasid pikalt,
kuidas need projektid sündisid ja kuidas Cannes’is võidule jõuti. Saime neilt härradelt
palju näpunäiteid, kuidas oma tööd efektiivsemalt teha ja kus peaks olema
teravik. Hindamatud nõuanded!  

Vahepeal
puutusime kokku ka NYC-i pahupoolega, kus ühel tabascolasel kadus käekott,
telefon ja muud vajalikud asjad (mis küll hiljem mingi ime läbi taas välja tulid),
teised langesid poevarguse ohvriks ja loovutasid tundmatule Harlemi pikanäpumehele
kaks paari tutikaid Converse’e…niuks! Elu pole alati lill. Kaks tabascolast said
käe valgeks ka Brooklynis asuvas Metal Yoga treeningus. Weird’n’fun 🙂

Kolmas
agentuurikülastus viis meid peamiselt Amsterdamis tegutseva Ambassadorsi NYC’i
filiaali, mis tegeleb reklaamfilmi produktsiooni ja lõppviimistlusega
ning osaliselt ka loovtööga – filmist kuni animatsioonideni välja. Seal võtsid
meid vastu kaks produtsenti, Mehgan ja Katya, kes rääkisid oma tööst ja
tegemistest ning tutvustasid oma showreeli,
ning meie näitasime enda oma. Meie juttu kuulates imestasid nad, et suudame oma agentuuris “kõike natuke” teha. Sealne töömudel on väga kitsas – näiteks, kui
keegi kirjutab stsenaariume, siis teeb ta ainult teatud nišši, näiteks
komöödiat, aga ei midagi muud. Nende pakutud reklaamide tehniline tase on väga
kõrge ja tööd on nad teinud kõikvõimalikele suurtele brändidele maailmas. Pole
ka ime, sest nende kasutada on silmapaistev loovressurss nii Euroopast kui ka
New Yorgist.  

Viimasel
päeval külastasime ka WTC memoriaali, mis mõjus ebamaisena oma sügavikku
voolavate vete ja vaikivate nimekirjadega.  

Tõime
tagasi Eestisse hulga muljeid, uusi tutvusi ja tarka teavet mida plaanime siin
rakendada. 

Kerstin
Raidma
Tabasco loovjuht 

Kõik uudised