Rootsi loovtööstus on ikka eestlastele eeskujuks olnud. Nad on meile kultuuriliselt ja geograafiliselt lähedal ning neil läheb kenasti – suurepärased põhjused, et naabritele alt üles vaadata ning midagi õppida. Toome teieni põgusa osa Making Sense’il toimunud vestlusest Optimisti juhi Magnus Lužkovi ning SEB loovjuhi Mathias Appelbladi vahel. Fookuses see, kuidas meiegi rootslaste tasemele jõuaks.

Enne suurpangaga liitumist töötas Mathias Rootsi, New Yorgi ja Los Angelese agentuurides. Kodumaal teenis ta pikalt (2000-2010 ja 2015-2019) leiba Forsman & Bodenforsis, mis on Rootsi üks legendaarsemaid agentuure. 

Ta on teinud kampaaniaid brändidele nagu Apple, IKEA, Volvo, Volkswagen jne ning võitnud nende eest kõige magusamaid auhindu – muuhulgas Cannes’i lõvisid. Seepärast on just temalt igati paslik uurida, kuidas võiks Eesti loovtööstusele samasugune tulevik terendada. 

“Meie kogukonnas on rohkelt andekaid ja töökaid inimesi, aga miski hoiab meid tagasi,” sõnas Magnus Lužkov ühe küsimuse eel. “Kui Rootsi agentuurid on üle maailma tuntud, siis meie oleme endiselt Eestis kinni. See on üks põhjuseid, miks sa oled siin. Aita meil seda barjääri murda. Sa võid teada midagi, mida meie ei tea.”

Alustuseks uuris Magnus aga, kes publikust on kursis Rootsi reklaamitööstuse loominguga. Tõusis kamaluga käsi. 

Magnus: Mathias, aga kas sa tead rahvusvaheliselt hinnatud Eesti reklaame? Nimeta oma top 3! 

Mathias: Ma arvan, et järgmine aasta tuleb üks SEB Pangalt. No pressure.

Magnus: Kuidas sa loovtööstusesse sattusid? 

Mathias: Kasvasin üles väikeses 8000 elanikuga linnas ja mõtisklesin, mida õppida tahan. Nägin televiisorist ja ajalehtedest reklaame ning see tõmbas mind enda poole, kuigi mul polnud tegelikult aimugi, mis reklaamindus on. 

Kogusin raha ning tellisin Rootsi Kuldmuna konkursi auhinnaraamatu. Eurodesse arvestatuna oli hind 80 eurot, mis oli siis väga suur raha. Ootasin kaks kuud, kuni raamat postiga saabus ning lugesin selle sadu kordi kaanest kaaneni läbi. 

Olin hämmingus töödest, mida nägin. Kuidas keegi, kes elab mõnes teises linnas, suudab välja mõelda asju, millega ma samastun? Minu jaoks oli see väga kaasav ja põnev. Lugesin raamatust agentuuride ja inimeste nimesid ning Forsman & Bodenfors sai mõnes mõttes minu unistuseks. 

Magnus: Kas sa oskad öelda, kuidas ja millal Rootsi loovtööstuse revolutsioon hakkas? 

Mathias: See algas enne, kui ma ühinesin. Öeldakse, et ajalugu ei kordu, vaid riimub, ning see ütlus sobib ka Rootsi loovtööstust iseloomustama. Vahet pole, kas räägid kunstist, muusikast või reklaamist: kui on mingi suur liikumine, siis taustal on ökosüsteem ning ühiskondlikud ilmingud, mis loovad muutusteks sobiva pinnase. 

Tihti arvatakse, et muutuste taga on üks inimene, aga tegelikult on terve grupp, kes toetub üksteise ideedele kuni toimub suurem murrang. Jah, Picasso võis endale saada kubismi loomise au, aga samal ajal oli palju teisi inimesi, kes jagasid tema filosoofiat ja mõtteid. 

Magnus: Kui palju te omavahel loomingulisusest rääkisite? 

Mathias: Meil olid toona plaadid konkursside võidutöödega. Iga aasta oli üks üritus, kus vaatasime kõik tööd läbi. Tuleb hoida avatud meel ning võtta vastu uued mõtted ja ideed, mis annavad inspiratsiooni. 

Magnus: Millised teie tiimid olid?

Mathias: Meil olid väikesed tiimid, kes tegid väga palju koostööd. Ajaga kasvasid tiimid suuremaks, aga kui alustasin, oli ühes neli-viis inimest. Nii õppisime kõik mõtlema kui strateegid ja projektijuhid. Tulemuseks oli rühm väga mitmekülgseid inimesi, kes vaatasid holistiliselt briifi ja kliendi vajadusi. 

Magnus: Kui oluline oli sinu jaoks teha töid, mis võidavad auhindu?

Mathias: Ma ei seadnud seda endale kunagi sihiks. Rõhutan, et kõik võidutööd on olnud grupitööd, kus oleme jaganud tööülesandeid, ärevust, võite ja kaotusi. Väikesed tiimid ja väga kõrge tempo oli meie edu suureks põhjuseks.

Töötasime palju ja see ei häirinud meid. Tihti tegime 10- ja 12-tunniseid päevi. Nädalavahetustel me tööd ei teinud, aga nädala sees oli 9-21 või 9-23 tööaeg tavaline. 

Magnus: Ütle uuesti. 9-23? 

Mathias: Jah, lähed koju magama ja tuled hommikul tagasi. Töötasime kaks korda rohkem, tegime kaks korda rohkem projekte ning saime kaks korda rohkem kogemust. Sul on vaja nupukaid inimesi, aga heaks tööks on vaja ka pühendumist. Sa pead isegi veidi kannatama. Ühelgi hetkel ei tohi alla anda ja sul peab kõrval olema piisavalt inimesi, kes samamoodi mõtlevad. 

Magnus: Kas võidetud auhinnad tõid uusi kliente ka? 

Mathias: Ütleks küll, et auhinnad mängisid rolli. Seda nii klientide kui ka uute töötajate osas. Talendid tahavad võitjatega töötada. Samas, eks auhinnad olid rohkem kinnituseks sellele, et tegime head tööd. Nagu enne ütlesin: meie eesmärk ei olnud võtta. 

Ma ei tea, kas oled meie kontorist pilte näinud, aga auhinnad olid lihtsalt koridoris maas. Alles aastaid hiljem panime need riiulitele, aga alguses olid kõik põrandal nurgas. See näitas, et me ei jäänud loorberitele puhkama. Väga tore, et võitsime. Kõik jõid ja pidutsesid, aga järgmine päev oli päev nagu iga teine. 

Magnus: Kas auhinnad on praegusel ajal olulised? 

Mathias: Mulle tundub, et samaaegselt muutuvad auhinnad rohkem ja vähem olulisemaks. On asjad, mille tegemist ei saa lõpetada, vahet pole, kas meeldib või mitte. Auhindadega on sama, need on lihtsalt osa reklaaminduse ökosüsteemist, kuid näiteks Cannes Lions on väga palju muutunud. Kui mina seal käima hakkasin, oli fookus rohkem loovusel, nüüd on see nagu äriüritus. 

Magnus: Kas Eesti loovtööstus peaks praeguseks edukam olema? Oleme ju juba 30 aastat tegutsenud.

Mathias: Sellega on nii, et kui lill ei kasva, siis sa ei süüdista lille, vaid mulda. Asi on paljuski keskkonnas kinni. Rootsis kuidagi juhtus nii, et tekkis loovusele hea kasvulava. On lihtsalt vaja pöördepunkti, kus kvaliteet, töö ja talent kokku saavad. Muidugi on vaja ka sisemist konkurentsi. 

Magnus: Eesti üks muremustreid on see, et kui loovjuht õpib kuskil oma tööd hästi tegema, läheb ta ära ja asutab järgmise agentuuri. Potentsiaal ei püsi piisavalt kaua ühes kohas koos. Andekatest loovinimestest saavad mitte eriti andekad ärimehed ja keegi pole suutnud välja mõelda, kuidas talenti rahvusvahelise läbimurdeni koos hoida. 

Mathias: Forsmanis lahendati see probleem väga lihtsalt. Võtmeinimesed – head loovinimesed või projektijuhid – said firmas võrdse osaluse. Raha lahendab probleemid (muigab – toim.). See oli igatahes hea viis, kuidas inimesi hoida. Võib-olla see alati ei tööta, aga see sobis hästi Rootsi toonase maksusüsteemiga. 

Mida peaksime tegema, et rahvusvahelist tunnustust saada? 

Mathias: Kahjuks on konkursid parim võimalus enda turundamiseks. Loovtöötajatele on auhinnad ainus reaalne viis, kuidas näidata, et teed head tööd. Kui oled projektijuht, on asi teistmoodi, saad öelda, et teenisid nii ja naa palju tulu, aga loovinimesena on auhinnad kõik, mis sul on. 

Teine viis on enda pitch’imine värbajatele (agency search consultants – toim), kes otsivad klientidele agentuure. Tänapäeval on see kõik lihtsam, enda tutvustamiseks saab LinkedIni kasutada. 

Vestlusest valis tükikese välja ning pani kirja: Siim Kera, TULI

Kõik uudised