Tänavusel Kuldmuna peol kuulutati aasta reklaamiagentuuriks Tabasco. Esimest korda võitsid nad sama auhinna 2016. aastal, olles vaid viieliikmeline ettevõte. Nüüd on neid kokku kaheksa ehk endiselt ollakse mahult pisikesed, kuid mõjult suured. TULI käis Tabascol külas ning pidas ühes agentuuri juhtidega maha ligi tunni pikkuse kolmekõne. Küsimustele vastasid Sandra Ollik ja Indrek Viiderfeld, kellest viimane on ka agentuuri asutaja ja omanik.

Tabasco olevat nagu rokibänd, mis teeb musa asemel reklaami. Roki puhul tundub tihti, et kunagi oli kõik lahedam. Kas ka reklaam oli vanasti ägedam, rajum ja vabam? 

Indrek: Minu meelest ei olnud. Vähemalt mina ei teinud toona midagi lahedamat kui praegu. Teiste eest ei oska rääkida. Reklaami tuleb teha selles hetkes, kus oled. Mingite aegade ja võimaluste taganutmine ei vii kuhugi. „Küll ma siis teeks, kui kõik ülejäänud asjad oleks paremini…“ Kunagi pole ideaalseid olusid. Alati on raha vähe või mõni muu mure.

Sandra: Alati on asju juba eilseks vaja…

Indrek: …või pole klient liiga julge. Ei saa just seda näitlejat või režissööri või fotograafi ja tuleb mõnes kohas kasutada varianti B.

Ma pidasin rohkem silmas kliendi julgust, mis on ehk seotud viimase kümne aasta jooksul ühiskonnas toimunud muutustega.

Sandra: Praegu peab ehk kliendile rohkem põhjendama.

Indrek: Nüüd on mingisugused teemad, millest pole enam viisakas rääkida. Pead olema lahe, aga kedagi ei tohi solvata. Palju on solvumist asjade üle, mis ei ole kuidagi solvamisena mõeldud. See on lihtsalt üks aspekt, mida peab arvestama. Mõned asjad pole enam lahedad, nagu näiteks alkohol. Rohkem peab laveerima, aga see ei puuduta kedagi üksikut, vaid olukord on kõigi jaoks võrdne.

Sandra: Piiripealsete teemadega ollakse tundlikumad ja neid ei julgeta enam ära kasutada.

Indrek: Soorollid ja seksism näiteks. Kui pildi peal on koristaja, siis ta ei tohiks jumala eest olla naisterahvas. Peab ikka mehe panema. Kui on vaja edukat ärimeest, siis ei tohiks pildil olla ainult mees. Vanasti tehti nii, nagu tuli.

Raamid ja reeglid võivad äkki hoopis tööd lihtsamaks teha?

Sandra: Pigem arvan, et loovusele ei mõju need piirid alati nii hästi.

Kuidas muidu läheb? Suvi oli põnev: võitsite aasta agentuuri tiitli ja palju muid auhindu, lisaks lahkus ametist teie tiimi üks juhtidest Oliver Lomp.

Sandra: Muidugi, kui üks võtmeisik lahkub, siis muudab see ka üldist dünaamikat, aga edu taga on siiski meeskonnatöö tervikuna. Kliendid on endiselt rõõmsad ja neid tuleb juurde, hea märk on see, et sealhulgas rahvusvahelisi.

Kust nad tulevad?

Sandra: Siin on kahte tüüpi kliente. Ühed on Eestist, kes vallutavad suuri turge maailmas. Teised on kliendid, kes ei paikne Eestis, aga jõuavad meieni. Nimesid ei hakka praegu nimetama. Eks siin mängivad rolli rahvusvahelised konkursid ja ka Rademari kampaaniat kajastati maailmas päris palju, näiteks Jaapanis jne. See ei tähenda, et saab selle peale lootma jääda, et tullakse ja koputatakse uksele. Eesti agentuuril tuleb ikka pidevalt tööd teha, et siit väljapoole jõuda.

See tähendab, et ka teie tiim peaks kasvama?

Sandra: Kolhoosiks pole plaanis kasvada.

Indrek: Kui on mõni väga hea inimene, kes otsib head keskkonda, siis andke julgelt märku! Väga headele inimestele leiame ikka ruumi.

Sandra: Lauavalvureid me endale ei palka. Sihtotsinguga vaatame ringi.

Indrek: Näiteks täna on mul kõne ühe Venemaa AD-ga.

Suvel tuli meil ka korra see teema jutuks. Kuidas te jõuate Eestist väljas töötavate talentideni, keda endale proovite värvata?

Indrek: Ma ei tea…

Sandra: Me ei käi kuskil end otseselt tutvustamas, aga hoiame toimuval ikkagi silma peal.

Indrek: See konkreetne Venemaa jutt tuli ikka soovituse kaudu.

Kas vahel suunate mingi töökuulutuse spetsiaalselt näiteks Skandinaavia või ida suunas?

Indrek: Ma pole vist töökuulutuse kaudu kunagi kedagi palganud. Sooviavaldusi tuleb palju, aga ma pole kuulnud, et keegi oleks töökuulutuse peale hea töötaja leidnud. Võib-olla keegi on… Kui oled hea inimene, siis tavaliselt tuttavate tuttavad soovitavad ja nii leitakse ühine keel.

Sandra: Kas meil praegu on siin keegi, kes on töökuulutuse kaudu tööle tulnud?

Indrek: Pole kunagi olnud.

Milline näeb välja bosside praegune tööjaotus?

Indrek: Mina olen nüüd justkui Oliveri asemel. Tegelen rohkem loovtöödega…

Sandra: …ja mina igapäevase majandamise ja disainiprojektidega.

Indrek, kuidas oli vahepeal Tabascost eemal olla?

Sandra: Käed sügelesid!

Indrek: Nii ja naa. Mul oli plaanis käia ümbermaailmareisil. Indoneesias pöörasin koroona tõttu otsa tagasi. Ega seal midagi teha poleks olnud, kõik oli suletud. Mõne aja pärast hakkas igav… Siis hakkasin vaikselt oma projektikesi tegema. Pool aastat olin täitsa eemal, seejärel aastakese olin pooleemal. Nüüd täiega tagasi olles tundub, et jaksu on! Vanus on selline, et natukene võib veel tööd teha. Aga kui tuleb keegi minust parem, siis olen hea meelega nõus oma koha loovutama.

Kui sa 2009. aastal Tabasacot looma hakkasid, oli peas kindlasti mingi kindel idee. Kas see toonane mõte vastab nüüd reaalsusele?

Indrek: Kes seda nii täpselt mäletab. Mõtted muutuvad aja jooksul. Sel hetkel tegin agentuuri osalt seetõttu, et parajasti ei pakkunud keegi tööd. Hakkasin vaikselt oma asjaga pihta. Mõte oli pigem selline, et äkki elatab end nii ka ära. Seega järelikult on tulemus nüüd ikka suurem, kui oli see esialgne mõte. Kõigepealt olin üksi, siis kahekesi. Hiljem juba tekkis inimesi juurde.

Kust tuli Tabasco nimi?

Indrek: Kunagi oli mul OÜ-d vaja. Olin seal lehel, kuhu firmasid registreeritakse. Peagi jõudsin sinnani, et OÜ-l oli nime vaja. Naine tegi kõrval süüa ja mina mõtlesin kiiruga kümmekond nime. Siis küsisin, et kumb on lahedam, kas Tabasco või Espresso. Ta ütles, et Tabasco. Hiljem, kui Kessu ka punti tuli, siis pakkusin välja, et see on lihtsalt OÜ nimi, võime ka midagi muud panna. Ta vastas, et las olla Tabasco.

Teid on kokku siin olnud tavaliselt alla kümne?

Sandra: Praegu on meid kaheksa. Sinna kõrvale oleme ehitanud tugeva vabakutseliste baasi, keda vajadusel kasutada.

Kuidas teil koroonapandeemia kontekstis läks? Raha jäi ilmselt vähemaks, aga olen kuulnud versiooni, et kogu see keeruline olukord mõjus loovusele tegelikult hästi.

Indrek: Las Sandra räägib, sest mina olin sel ajal kodus ja puhkasin.

Sandra: Raha ja loovus ei pea käima käsikäes. Vastupidi: Bauhofi kampaania, mis meile mõnusalt mune tõi, oli väga väikese eelarvega. Reklaami mõttes oli see kindlasti rahaliselt keeruline periood, aga teisalt aitas kriis tugevdada suhteid klientidega. Tekkis võimalus klientidele tõestada, et oled partner, kes ei jäta neid maha. Päev läbi vastasid klientide kõnedele ning kella viie ajal õhtul sai hakata oma tööd tegema.

Kui suuremat pilti vaadata, siis kas koroonapandeemia tõi kaasa mingi kindla suunamuutuse?

Indrek: Meile tundub, et nüüd tegeleme tunduvalt rohkem digiprojektidega. Tõenäoliselt oleks see mingi aja jooksul niikuinii juhtunud, aga pandeemia kiirendas seda protsessi.

Sandra: Turundusinimesed hakkasid asju natukene rohkem ja pikemalt läbi mõtlema ning harjuti oludele kiiremini reageerima.

Indrek: 2016, kui olime samuti aasta agentuur, siis olime puhtalt ühe asja peal. Nüüd teeme digi, pakendeid, brändingut, konsultatsioone… Kõike, mida enne polnud. Aga ma ei tea, kas see on koroonast tingitud.

Sandra: Osaliselt ilmselt on, sest sel perioodil oli klientidel rohkem aega mõelda muule. Milline sa välja näed, kuidas su kanalid toimivad? Tekkis aega, et need asjad korda teha. Fookus suunati teise kohta.

Indrek: Klientide reaktsioon oli väga erinev. Mõni vaatas, et ikka juhtub – suuri plaane muutma ei hakka. „Las poed olla suletud, teeme midagi e-poodidega.“ Leiti, et see on parim aeg arendada ja tegeleda järgmiste aastate asjadega. Nemad olid ilmselt kriisi võitjad. Teisalt oli kliente, kes olid paanikas ja viisid turunduseelarve aasta lõpuni nulli.

Kas teie valdkonnas kasvab Eestis peale piisavalt talente?

Indrek: Kui võrrelda väga ammuse ajaga, siis sajandi vahetuse paiku oli reklaamiagentuur kõige seksikam töökoht üldse. Kõik talendid koondusid sinna. Nüüd tahaksid suuremad talendid teha oma idufirma või töötada mõnes suuremas IT-firmas. See valdkond on muutunud seksikamaks kui reklaam. Talent on talent ja ta suudab erinevaid oskusi ära õppida. Nüüd on mingisugune mass liikunud mujale valdkondadesse. Võtame kasvõi näitlejad ja kirjanikud. Kunagi töötasid nad kas poole kohaga või ka täiskohaga copywriter’ina. Seepärast, et see oli lihtsalt nii seksikas koht, kus olla. Pidu käis hommikust õhtuni. Praegu neid peaaegu enam agentuurides pole.

Kui idufirma tahab teie talenti endale väravata, kas suudate hakata palgatingimustes üldse võitlema?

Indrek: Meil töötavad ikkagi need talendid, kelle põhikirg on reklaam või disain. Aga ütleme nii, et puhtalt rahaga ei suuda me tõenäoliselt tehnoloogiavaldkonnaga – nimetame seda nii – konkureerida.

Kas reklaamis oleks praegu vaja rohkem n-ö pungi taustaga talente või hoopis strateegilise ja ratsionaalse põhjaga inimesi?

Indrek: Ma ei tea, kas punk on õige sõna… Aga meie äri on suuresti looväri. Müüme oma ideid ja nägemusi. See on põhituum. Näiteks restoranis tahad sa peamiselt toitu ja maitseelamusi. Ükskõik, kui hea teenindus seal ka oleks, siis kehva toiduga ei hakata su juures käima. Reklaamis peab loovuspool olema alati väga tugev. Väga hea toiduga on võimalik kompenseerida kehvakesed tualettruumid, aga mitte kunagi vastupidi.

Sandra: Kuna ma olen pigem strateeg, siis ütlen, et üks ei välista teist. Strateegia peab olema omal kohal ning need kaks peavad teineteist toetama. Mõlemat sorti talente on väga vaja. Kumbki pool ei saa olla nõrk, sest täielikult ei suuda kumbki teist asendada. Tõsi, loovusega saab mingeid nurkasid paremini lihvida.

Indrek: Minu jaoks on strateegia oluline, aga temast on kasu ainult siis, kui järgneb hea loovus. Siis on asi ju mõttetu, kui see jääbki lihtsalt üheks heaks strateegiaks, mida keegi ei kasuta.

Rõõme on aasta agentuuris kindlasti palju. Aga kas on ka mingi konkreetne murekoht, mis näiteks ei lase öösel hästi uinuda?

Sandra: Mulle tundub, et turundusmaailmas mõeldakse natukene liiga vähe ette. Teisalt reageeritakse vahel muutustele liiga aeglaselt. Kui klient ei tee pikka plaani, siis muudab see ka agentuuri elu keerulisemaks.

Millise mindset’iga võiks klient agentuuri uksest siseneda?

Indrek: Mulle meeldivad koostöömudelid, kus partnerid on omavahel võimalikult võrdses positsioonis. Keegi ei võta tellija ega teenindaja rolli. Kui positsioonid on väga ebavõrdsed, siis ei tule head ja pikaajalist koostööd.

Kas Eestis õnnestub selliseid olukordi tekitada? Kui läheme restorani, siis oleme ju harjunud, et keegi hakkab meid teenindama. 

Indrek: Aga vaata kui kihvt on käia restoranis, kus omanik tuleb ise sinu juurde. Seejärel oled hoopis teises positsioonis. Kliendist saab külaline. Mul on tunne, nagu oleksin läinud külla ning omanik suhtleb minuga nagu võrdne võrdsega. Ma ei ütle, et olen mingi tõeministeerium, aga mulle lihtsalt meeldib nii.

Kaarel Täll, TULI

Kõik uudised