Linnateatri aeg Salme Kultuurikeskuses hakkab täis tiksuma. Siiski istume Sander Rebasega maha teatri ajutises Kalamaja kodus. Miks? Sest Sander tegi elus näiliselt kannapöörde ning vahetas näitlejatöö Endlas turundus- ja kommunikatsioonijuhi ameti vastu Tallinna Linnateatris.

„Eks ma esialgu toimetan kahel kohal korraga ja praegu on päevad päris intensiivsed. Loome uut CVI-d, paneme ajaraame paika, sest mina unistan värske kuvandiga kampaaniaga välja tulla juba mais,“ räägib Rebane alustuseks. Ja juttu jätkub kauemaks!

Sander, kuidas läheb?

Jagan end hetkel veel Tallinna ja Pärnu vahel, sõidan pidevalt edasi-tagasi. Elan hetkel kahes kodus korraga, kuigi tahaksin olla võimalikult palju Tallinnas, sest uuest kodust Koplis on raske eemal olla.

Kokkuvõttes läheb intensiivselt, aga õnneks on mul teatritöö taust, mis on stressitaluvuse mõttes hea baas. Vähemalt praegu usun, et suudan stressiga kenasti toime tulla ja ehk ka tulevikus kerkivad olukordi operatiivselt lahendada.

Kui paluksin tänaval suvalisel inimesel näitlejat iseloomustada, siis hakatakse suure tõenäosusega rääkima boheemlaslikust kunstiinimesest, mitte stressi taluvast turundajast.

Inimesed ei saa tihtipeale tegelikult ikkagi aru, mis see näitlejatöö tegelikult on. Tekkinud on mingisugune väänatud arusaam. Kusjuures Kalju Komissarov võrdles koolis pidevalt teatrit spordiga. Tema meelest on tipptasemel teatri tegija nagu tippsportlane ja mina küll pigem nõustun sellega.

Vahel ikka uuritakse, et kas kuskile õhtusse mahub veel üks lisaetendus, kuigi kalendris on seal juba midagi ees. „Ahh, kuule – mine tee see teine asi kiirelt ära, küll jõuad!“ Aga ega see päris nii lihtne ka ei ole, et lihtsalt lähed ja teed. Teinekord valmistun üheks etenduseks mitu päeva, sest selles ettevalmistuses on nii palju pisidetaile.

Kogu päevaplaan on ehitatud selle ümber, et õhtul astuda puhanuna rahva ette. Näitleja elu on tegelikult pidev kohanemine ja valmistumine. See on pingeline ja tugevat distsipliini nõudev töö.

Ometi oli veel mõni aeg tagasi tavaks, et nii sportlased kui ka näitlejad tegid päris korralikult napsu ning sealt on pärit ka nii mõnedki stereotüübid, mis pannakse ka sulle kui näitlejale külge – hipi, boheemlane, elupõletaja jne.

Siin tuleb küsida, miks nad seda napsu võtsid? Äkki see oli stressi pärast? Äkki võetakse napsu, et end maandada? Äkki võetakse napsu, sest kultuuritöötaja miinimum tekitab depressiooni? Lihtsalt vahel tasub mõelda, et ega see naps, millest räägitakse, pole mingite muude asjade tulem. Kui loomevaldkonnas töötavad inimesed tahavad jubedalt napsu võtta, siis tuleks pigem küsida, et äkki kuskil miskit vajaka?

Nüüd vahetad siis ühe stressi teise vastu. Mis sind turundusse toob?

Keskkoolis oli mul kolm valikut: kas turundus, juura või teater. Aga ma olen juba noorest saadik mingil määral turunduse- ja ettevõtlusega tegelenud. Lisaks oli meie koolis toetav õpilasfirmade programm ning me tulime isegi riiklikul konkursil kolmandaks. Toode oli meil muidugi kehv, aga müüa meile meeldis. Kui teised istusid laatadel oma pisikestes putkades, siis meie jätsime putka sinnapaika ja positsioneerisime end kohe Kristiine Keskuse peaukse ette. Eks sealt see pisik alguse sai. Sõber läkski ettevõtja teed, mina sattusin teatrisse.

Müük on minu jaoks eelkõige suhtlus ja selle raames loo jutustamine. Ja see mõtteviis käib minuga mingis mõttes alati kaasas. Sest võib ju öelda, et ka teater ise on tegelikult üks peen, salamisi peidetud versioon müügist. Meie eesmärgiks on uskuda ja läbi tolle usu panna ka vaatajad uskuma seda, mida me usume. Või siis… panna neid uskuma seda, mida me ise oleme ennast pannud uskuma. Näitleja töö peamiseks ülesandeks on end pidevalt kellegi teise positsiooni panna.

Et kui mina pean hakkama mängima Kaarel Tälli, siis ma pean endale ära põhjendama kõik Kaarli tehtud teod. Olgu need siis head või halvad. Vahet ei ole. Aga Kaarli tõest peab saama minu tõde. Siit tegelikult algabki minu jaoks turunduse A ja O.

Kui palju ehitasid näitlejana endale teadlikult isikubrändi? See on justkui viis, kuidas end näitlejana paremini müüa. Kas pingutasid selle nimel, et sinu väärtusruum ja välja paistmine oleks mingisugune ühine tervik?

Teen selliseid valikuid, küllaltki randoomselt – kuid siiski… tõetundest lähtuvalt. Näiteks valin sel moel, millistele väljaannetele annan intervjuusid. Niimoodi selgub, millistel teemadel ma tahan rääkida.

Kui ma avalikus ruumis iseendale ei valeta, siis ongi hästi. Olen enda vastu aus ja muid võtteid teadlikult ei kasutagi. Olen hästi tugevalt seda usku, et müüb ikkagi ausus, müüb ikkagi see, et näitame oma vigasid, müüb ikkagi see, et jagame enda isiklikke lugusid ning avame end.

Kui ma mingeid teemasid väldin, siis seepärast, et ma ei usu, et ma tean nendes mingit tõde. Näiteks poliitika jätan oma sotsiaalmeedia postitustest välja. Üldises plaanis olen välja jätnud teemad, mis tekitavad hullult teravaid nurki. Ma lihtsalt ei tunne, et ma saan kellelegi teisele peale suruda omaenda tõde… Ma saan seda teha tegelasena. Aga mitte enda, Sandrina.

Kas mõne Eesti loovisiku loodud isikubränd on selline, mida tahaks eriti esile tõsta?

Ma ei usu, et meil väga teadlikult isikubrändi ehitatakse. Laias maailmas saavad näitlejad endale ka rolle valida, mis aitab luua enda kohta mingit kindlat tunnetust. Eestis võetakse ikka vastu enamasti kõik tööd, mille eest saab normaalset palka – või siis üldse palka. Lõpuks määrab selle persoonibrändi ära ka juhus. Aga eks sa saad muidugi teatud määral otsustada, et kuhu ja kellele sa intervjuud annad. Eks üldiselt tõusevad esile kas kompromissitud tüübid või siis sellised, kes on just ülimalt ausad ja vahetud.

USAs on viimasel kümnendil muutunud üha tavalisemaks, et näitlejad, sportlased, muusikud ja kõikvõimalikud muud avaliku elu tegelased seisavad kõva häälega kas vabariiklaste või demokraatide eest. Räägivad oma väärtustest ja põhimõtetest, et aidata oma aatekaaslased võimule. Eestis eriti sel moel ühiskonna teemadel sõna ei võeta…

Võid ju võtta, aga siis kaotad poole publikust.

Ma olen loomult inimene, kelle tõdede ampluaa on küllaltki ambivalentne. Minu mõttemaailmas tõde ei eksisteeri. On ainult see tõde, et tõde ei ole. Ja ma ei anna ka inimestele hinnanguid nende tõdede eest, sest kes olen mina hindama, et kas tema tõde on väär või mitte. Mul on mingis mõttes sinu tõest täiesti savi, sest tegelikult huvitab mind ainult see, et sa oleksid oma tões õnnelik ja ei teeks teistele liiga. Ainus hetk, kus ma olen valmis andma kellelegi tema tõe osas hinnanguid, on siis, kui keegi surub oma tõde kellelegi teisele peale.

Keda või mida sa siin teatris siin nüüd ikkagi turundad? Kas peamine idee on selles, et teie näitlejad oleks võimalikult kuulsad, sest siis tuleb publik saali? Kui teie näitlejad on pidevalt esikaantel, kinos, teles jne, siis ongi ju kõik hästi ja Linnateatri saalid nii täna kui ka tulevikus täis! Kuidas sa ise teatri turundamisele lähened?

Erinevad suunad peavad olema lahti. Praegu on meil hea näide, et väga kõva turundusargument on uue maja tulek. Kindlasti tuleb laiem kampaania, mis viitab kogu sellele aastakümneid kestnud ootusele. Siin on mitmed suured narratiivid, mille toel rääkida lugusid ja anda vastuseid.

Teisalt on väga olulisel kohal kõik need väiksemad lood ehk inimesed, lavastused jne. See on selge, et paljuski on näitleja see, kes toob inimesed saali. Aga selle juures ei saa ka unustada kogu kollektiivi, kogu teatri tugevust. Mul on tunne, et paljudes teatrites jääb see kogu kollektiivi tugevus kuidagi varju. Siin on väga palju potentsiaali. Üldise kuvandi huvides töötab väga suur hulk inimesi. Aga see töö ei ole ka ainult minu teha. Siin on vaja koostööd ja avatust igast suunast. Alustades näitlejatest, lõpetades juhtidega.

Kui palju peaks teatris turundusosakond ja loominguline pool koostööd tegema? Kas turundus peaks pakkuma lavastajatele potentsiaalseid hitte, mida mängukavva lisada?

Lavastuse loomine on meeletult delikaatne, õrn ja tundlik protsess. See on habras ökosüsteem. Ja muidugi tuleb siin koostööd teha. See ongi selle töö kõige olulisem osa. Uks tuleb lahti teha. Sest selge on see, et tänasel päeval ei saa enam eebenipuust torni müüa. Sotsiaalmeedia tulek jms on kogu ühiskonda ja tarbija ootusi meeletult muutnud. Inimesed ootavad avatust.

Aga lõppkokkuvõttes peabki see kõik olema üks kokkumäng. Sest teatris on kõik omavahel karvapidi seotud. Ja turundus ei saa kindlasti kunstilisest nägemusest üle sõita. Turundus on ikkagi toetavas rollis. Mingil määral näen end siin dokumentalistina – tahan saada inimestelt särtsu ja selle siis kuidagi inimesteni tuua.

Ja kindlasti usun, et teatri repertuaari ei pea looma selle baasil, mis võiks olla turunduslikult kasulik. Kui on lavastajaid, kes suudavad need kaks asja ühendada ja kes ei tunne turunduse või müügi ees hirmu, siis on super. Aga sellist nägemust ei saa kindlasti nõuda.

Kuulasin äsja podcast’i, kus Kendrick Lamarilt küsiti, kas ta oleks kunagi osanud arvata, et osaleb Super Bowlil. Lamar selgitas, et ta pole kunagi niimoodi mõelnud. Ta on keskendunud ainult sellele, et iga fraas, mille ta kirjutab, oleks parim versioon sellest, mida ta suudab praegu teha. Tema ülesanne on olla hetkes. Samamoodi peame siin majas andma inimestele võimaluse olla hetkes, mitte arutama, milline tükk võiks tädi Maalile kõige enam meeldida. Või et mida oleks turundusjuhil kõige parem müüa.

Liigtihti näib teatritegijatele, et turundus võib igasuguse loovuse ära rikkuda. Vastukaaluks on muidugi olemas sellised tegelased nagu Tommy Cash, kelle looming ongi juba iseenesest turunduslik. Tema puhul ei ole turundus ja kunst kuidagi eraldiseisvad suurused, vaid nad sünnivad ühises sümbioosis.

Käisin enne meie kohtumist kohvikust läbi ja ostsin esimest korda elus espresso macchiato…

Ma olen Facebookis ja Instagramis ikka imetlenud, kui kavalalt on see kõik algusest peale üles ehitatud. Kuidas see levib üle maailma ja nakatab.

Tagasi sinu juurde – näitlejast sai turundaja. Vahetasid kunsti raha vastu. Kas seda tunnet üldse pole, et läksid nüüd kuidagi pahade poole üle?

Mul pole kunagi olnud tunnet, et läheksin pahade poole üle, vaid vastupidi, turundusvaldkonna inimesed on väga lahedad ja andekad. Ma rääkisin juba varem agentuuridega ja uurisin võimalusi kuidagi jalga ukse vahele saada. Tegelikult käis minus see plõks ära siis, kui kuulasin “Chillitbängi” podcast‘e. Neid kuulates sain aru, kui lahedad ja laia silmaringiga inimesed selles valdkonnas töötavad.

Selle pahade poole all mõtlesin tegelikult ka seda, et sa oled ka kommunikatsioonijuht. Kui kollasel ajakirjandusel tekib huvi kedagi sinu maja staaridest panna lehe või ajakirja esikaanele, siis oleks see justkui turundusjuhi vaatest kõva reklaam, aga kaasnäitleja vaatenurgast tahaksid ehk kolleegi säästa.

Kõik oleneb loo sisust, pealkirjast ja toonist. Ma saan ju rääkida näitlejaga ja uurida tema tundeid. Veelgi enam, kõik oleneb sellest, kas ajakirjanik suudab olla viisakas. Elu on näidanud, et kollased väljaanded võivad olla erakordselt ebaviisakad, mis on minu jaoks täiesti arusaamatu lähenemine. Kui tahad inimestega kontakti saada, siis parim viis on olla viisakas. Aga sellest ei peeta tihti kinni – ehitatakse sündmusi sealt, kus neid pole, väänatakse tõdesid. Niimoodi kaovadki suhted ning paljud inimesed ei suhtle teatud väljaannetega.

Õnneks meie jaoks pole kollase meedia tähtsus kuigi suur. Linnateater on väga puhas ja tugev bränd, mida tuntakse hästi. Ja see on väärtus, mida tuleb hoida. Ma ei leia, et peame nende väljaannetega väga palju tegemist tegema. Ja õnneks ei ole nad ka ise seni väga huvi tundnud.

Kas Linnateatri kuvandil on ka mõni nõrk koht?

Küsitav koht on ehk see, kui palju peaksime taga igatsema seda Linnateatrit, mis oli. Linnateatrist sai ajapikku omamoodi Elmo Nüganeni isikubränd. Muidugi oli seal palju ilusat, aga selge on see, et eilne päev on eilne päev. Ainus võimalus on edasi liikuda. Võtta kaasa, kanda neid väärtuseid, mis olid. Aga liikuda edasi.

Ajad on muutunud. Teatritel on hästi suur oht muutuda tolmuseks. Peame saama aru, et kogu Linnateatri lugu on meie kõigi jaoks ülioluline, aga sellest ei tohiks saada retrospektiivne unistus mingist asjast, mida enam pole. Ehk siis oht on mineviku liigne idealiseerimine, millega võib unustada elada olevikus.

Teie vanalinna tagasi kolimine on väga suur asi. Mida see sinu vaatest tähendab?

Kõige olulisem on ehk ikkagi see, et Linnateater saab võõrustada tegelikult nii palju rohkem külalisi kui kunagi varem. Ja loomingulises mõttes on uus keskkond kindlasti väga inspireeriv. Ruumil on oma maagia. Eriti selles majas. See on ikkagi täiesti enneolematu koht – mitte ainult Eesti, vaid kogu Euroopa kontekstis.

Ja see ei ole lihtsalt suusoojaks öeldud, et see on Euroopa mõistes vägagi eriline teater. Isegi käin seal ringi ja siis mingil hetkel avastad end mõttelt, et need müürid on pärit 13. sajandist.

Linnateatri tuleviku pärast ei peagi tegelikult üldse muretsema, sest küll te hakkama saate, aga üldisemalt Eesti teatri tuleviku üle muretsevad ikka päris paljud. Inimesed avaldavad meelt, sest raha on vähe. Kas see kõik viib selleni, et tegelikult on vaja teatrite enda turundustiimidel üha rohkem eraraha sisse tuua, sest vastasel juhul ei hakkagi inimeste palgad tõusma?

Tõid välja õige idee, millest on teinekord ka loovtöötajatel keeruline aru saada. Praegu ju selgus, palgad on külmutatud ja kultuuritöötajad saavad neli aastat jutti oma 1300 eurot kätte. Hinnad tõusevad pidevalt. Ja niimoodi ongi lõpuks turunduse ja kommunikatsiooni ülesanne olukorrale leevandust leida.

Linnateatril on väga vedanud, sest meil on suurepärased toetajad! Aga üldine olukord on teatrimaastikul tõepoolest keeruline. Loovtöötajate seas levib perspektiivituse tunnet. Ja kui taustal on väga palju kurbasid nägusid, siis see muidugi jõuab see ka otsapidi lavale. Vägagi paljud teatritöötajad mõtlevad lahkumise peale. Sest see ei ole lihtne töö.

Lõpetuseks, mida sa veel turundusrahvale öelda tahaks?

Ärge unustage, et turundusvaldkond on üks huvitav valdkond. Ma loodan, et siit intervjuust kandub edasi see entusiasm, mis peitub inimeses, kes siia valdkonda alles tuleb. Sa küsisid ennist pahade poole mineku kohta… Muidugi on võimalik olla paha, kui süda pole õiges kohas. Aga kui süda on õige koha peal, siis see kandub ka töösse.

Autor: Kaarel Täll

Sander Rebane on üks tänavuse Kuldmuna õhtujuhtidest. Temaga koos ohjavad õhtut Henrik Kalmet ja Eleryn Tiit. 

Kõik uudised