Rahakratt on see tuvimaskiga tüüp, kes käib ajaleheveergudel ja konverentsidel rahast rääkimas. Magalarajooni sendibloger, kelle blogi on valitud korduvalt Eesti parimaks. Moneyfesteerija ja finfluencer, kelle vara väärtus on ligi 700 000 eurot. Kuid seekord ei tuhni me tema portfellis, vaid räägime enese pildil hoidmisest ja eristumisest.

Rahakratiga intervjuu paika loksutamine ei lähe sugugi libedalt. Esimesel korral tekib ühes tema investeerimiskorteris mingi jama ventilatsiooniga. Järgmisel korral näen Instagramist, et ta sõidab investor Raivo Heina helikopteriga. Kolmandal katsel saan mehe Discordi kaudu siiski kätte. Ta ütleb, et räägib minuga jalutades. „Mõte töötab palju paremini. Viimasel ajal teen kõik kohtumised kõndides või joostes. Peaksid ka proovima.”

Pärast pooleteisttunnist intervjuud tõmban käeseljaga üle lauba ja mõtlen, et jalutuskäiguks on seda raske nimetada. Rahakratt ei hellita. Isegi kui tal on 500-eurone vana auto, on tal gaas kogu aeg põhjas. Eks lugege ja otsustage ise.

Hakkasid investeerimisega tõsisemalt tegelema 2015. aastal. Kas samal ajal sündis ka sinu alter ego, Rahakratt?

Jah, tänavu augustis on 8. sünnipäev. Ma ei näe, kus on kingitused ja lilled!?

Alguses oligi ainult nime idee ja õnnetu WordPressi koduleht. Tuvimaski ega keepi ei olnud, need tulid kaks aastat hiljem, kui mind kutsuti esimest korda avalikult rääkima. Siis mõtlesin, et kuidas ma nüüd lähen sedasi. Seedimise lõi ikka paigast… hea, et valgeid pükse jalas polnud.

Räägi enne oma nime sünniloost.

Eks ta Kivirähki romaanidest ja Eesti folkloorist tuleb. Ma loen üsna palju ja mitte ainult raha.

Ma saan aru, et eestlaste mütoloogiline tegelane kratt on siis tegelikult hoopis investor, jah?

Jah, vanad eestlased saatsid krati küla peale, et too tooks neile seljakotitäie võid või taskutäie küünlaid. Ma tahtsin ka, et minu investeeringud oleks nagu väikesed kratid, kes lähevad mööda ilma laiali ja toovad mulle raha või muud väärtuslikku kraami.

Kogu minu kuvand ja esinemised on läbi mõeldud. Viited, võrdlused ja seosed vastavad enam vähem tegelikkusele. Ma ei ole mingi suvaline rahapõrsas, kelle juurde peab kunstlikult legende genereerima.

Milleks see tuvi mask? Kust see üldse tuli?

See tuli siis kui mind esimest korda avalikult rääkima kutsuti, mingile Äripäeva konverentsile. Ütlesin, et tulen ainult sel tingimusel kui te ostate mulle loomamaski, esimese, mis Aliexpressist välja tuleb. Esimesena tuli välja fucking tuvimask. Nii ta jäigi.

Aga nagu ma ütlesin, siis kõik on läbi mõeldud. Kas sa tead, mis häält tuvi teeb? Kulu-kulu-kulu. See on see, mida inimesed kartma peavad. Suuri kulusid. Kui sa oma rahadega hästi ei käitu, tulen öösel su akna taha ja teen kulu-kulu-kulu. Selle peale sa ehmud ja võtad end käsile. Sedasi aitangi inimesi rahaasjadega õigemale rajale.

Palju sul neid maske on?

Üks. Kammoon, ma ei hakka enda raha eest neid juurde ostma. See oleks vastutustundetu pillamine!

Kuna teil on turundusportaal, siis ma tahan öelda, et kogu selle kaheksa aasta jooksul olen ma blogile, reklaamile, boostile, maskidele ja muudele vidinatele kulutanud täpselt null eurot. Mitte ühtegi senti! Mu blogis on iga kuu 30 000 külastajat, Instagramis 18 000 ja Facebookis ligi 10 000 jälgijat. Isegi kui need numbrid on väikesed, olen ma rahul, sest inimesed on ise tulnud ja tahtnud mind jälgida. Ma võiks panna turunduse alla sadu eurosid kuus ja jõuda peagi 50 000 jälgijani, aga siis muutuks ma Delfiks, kus on mingi soust. Mulle meeldivad minu kvaliteetsed jälgijad. Neile sobib, et ma kütan ilma filtrita. Vahel panen endale, vahel Katri Tellerile, vahel Raivo Heinale puid alla.

Seda, et hakkaks rahablogi oma näo ja nime alt tegema ei mõelnud kordagi?

Ei. Pole mõtet teha asju, mida teevad teised. Oluline on eristuda. Mulle on ka pakutud, et ma võiks kirjutada investeerimisest raamatu. Ma ei näe sel mõtet, see on juba tehtud! Ma tahan teha uusi asju.

Mis on anonüümsuse plussid, mis miinused?

Olen aru saanud, et kui mul on latexist tuvimask peas, on mulle palju rohkem lubatud. Võin teha mida iganes, kõik andestatakse.

Miinuseid on ka. Mingite tüüpidega tahaks päriselt rääkida. Silmast silma. Et mul oleks au öelda, et me tunneme üksteist, oleme sõbrad. Paari inimesega ongi nii läinud. Siis heidan ma tuvimaski peast. Vahel häirib ka see, et esinedes ei saa ma eriti eraelulisi näiteid tuua, sest see võib mu paljastada. Ja siis veel see, kui sa oled palaval suvepäeval maskiga laval… siis mõtlen ka, et pagana pärast, miks ma seda teen.

Kas sa seda ei karda, et keegi su näo ja nime kuskil avaldab? Nagu Elu24 avaldas aastaid tagasi nublu näo ja nime…

Minu nime pole veel kuskil avaldatud. Paar inimest on mu ära tundnud küll, helistanud, et see oled ju sina! Olen neile siis vihjanud, et vaata, sa oled noor ja tore inimene, kui sa tahad veel oma järgmisi elupäevi ka näha, siis unusta see info sama kiiresti ära, eks ole.

Aga nublu juhtum… mida Elu24 sellest võitis? Kaks päeva said klikke, aga pikas plaanis kaotasid usaldusväärsust ja lugejaid, sealhulgas minu. Väga cunt move. Ja tõtt öelda ma isegi ei mäleta, mis see nublu päris nimi oli. Täiesti pohhui ju. Ma olen ka suvaline Rivo, lambi lohh. Keda huvitab!?

Aga edevus? Kas sa ei igatse, et inimesed sind poes ära tunneks? Ma arvan, et Jaak Roosaare tuntakse küll Selveris ära.

Täiesti null. Ma saan oma edevuse ämbri täis esinemistest. Mulle meeldib näitlemine ja uute trikkide välja mõtlemine, aga ma ei taha, et keegi mind ära tunneks või Rahakratiga seostaks. Kui sa mind päriselus näeks, siis ma olengi see keskmine vend trollis. Mul ei ole brändirõivaid ega pikkadest ärilõunatest tekkinud rikka mehe õllekõhtu. Reaalselt, mul on 500-eurone auto! Käisin eile Raivo Heina juures, ta hõikas juba mulle enne tere ütlemist üle oma kopteri parkimisplatsi, et õu, see on su kuulus viiesotine pann, jah! Vähemalt tean, et ta suhtleb minuga minu, mitte mu auto pärast. See on ülim respekt. Oleks vaid teised kohalikud rikkurid samamoodi kahe jalaga maa peal ja pööbliga suhtlemas… see motiveerib ju lihtinimesi!

Oled sa Rahakratist vahel väsinud ka?

Muidugi olen, uudsus kaob ju ära. Samas see, kui inimesed kirjutavad või pärast esinemisi juurde tulevad ning ütlevad, et olen aidanud nende elu paremaks teha, tõmbab hoo jälle üles.

Tegelikult on mul muu elu ka. Ehkki Rahakratt võib tunduda suur projekt, moodustab see kõigist mu tegemistest umbes 10 protsenti.

Tavaliselt räägitakse sinuga investeerimisplaanidest ja- strateegiatest. Aga on sul ka turundusplaan ja- strateegia?

Jaa, mul on 60-aastane turundusplaan, kohe tuleb agentuuri tehtud 30-tonnine CVI (corporate visual identity-toim) ka, nii et hoidke alt.

Ehk siis tegelikult ei, mitte midagi sellist ei ole. Ainus reegel on see, et kirjutan vähemalt korra kuus, kuidas on läinud mu portfellil. Ma ei pea iga nädal midagi postitama. Kui tunnen, et mul pole midagi öelda, ei tee ma midagi.

Olengi Rahakratt nii kaua, kui endal on lõbus ja suudan üha uusi haigusi (loe: krutskeid) välja mõelda. Kui ühel päeval avastan, et olen end ammendanud, lõpetan ära. Aga praegu ma ei mõtle sellele.

Sul on blogi, sa oled aktiivne Instagramis ja Facebookis. Kas on veel midagi?

Tooks veel välja finantskomöödiad, sendikabareed ja- ooperid. Ehk kõiksugu esinemised, koolitused ja mentorlused. Päris palju kutsutakse ettevõtetesse rääkima, näiteks suvepäevadele. See on asi, mis on palju muutunud. Varem telliti keskmise Eesti tootmisettevõtte suvepäevadele kolm kasti viina, 10 kasti õlut ning õhtul “esines” Arnold Oksmaa. Täna mõeldakse, et äkki võiks teha teisiti, luua töötajale väärtust. Millalgi käisin näiteks Livikos esinemas. Võiks ju arvata, et viinavabrik, töötajad on end lõunaks juba kulmude peale joonud, aga võta näpust, täiesti kaine ja viisakas seltskond. Oli väga lahe kohtumine ja leidsime kiiresti ühise keele. Pärast mu rahaooperit tuli Janek Kalvi (Liviko juhatuse esimees-toim) isiklikult juurde, et pilti teha.

Alguses oli ettevõtetel ka see hirm, et minu esinemine saadab töötajatele sõnumi, et tulgu kõik töölt ära, hakaku investeerima ja saagu finantsvabaks. Siis hakkasin päringutele vastates rõhutama, et ärge muretsege, ma õpetan inimestele raha teenima lisaks palgale. See võttis pinged maha. Nüüd julgevad mind ka personalijuhid kutsuda, kartmata, et järgmine päev ootab laual 20 lahkumisavaldust.

Sa kirjutad ja räägid vaimukalt, teed asjad puust ja punaseks, tood näiteid. Kas see oli midagi, millest ise finantsteemadest lugedes puudust tundsid?

Täpselt! Ma olen see vend, et kui ma lähen arsti juurde, siis ma tahan, et arst ütleks mulle otse, et sul on maks joomisest läbi! Ärgu kasutagu keerulisi erialaväljendeid, millest ma midagi aru ei saa!

Kuidagi on nii, et esinemistel suhestun rohkem outcastidega, väljatõugatutega. Need, kes on viielised ja kel läheb hästi… nemad mind ei vaja, nemad saavad ise hakkama. Aga kui ma näen, et mu esinemist tuleb vaatama keskmine tont, kes ütleb, et tal on koolis ja elus päris palju struggle’it olnud, siis nendega tekib mul kohe klapp… ma olen ju samamoodi see vend, keda autod kõnniteel jalutades märjaks pritsivad. Kes jope luku kaelanaha vahele tõmbab. Tüüpiline eestlane. Et fakk, miks jälle mina saatusele jalgu jäin!?

Tegelikult on võimalik ka meiesugustel õitseda. Võib olla me õitsemegi paremini, sest oleme nii palju vett autorataste alt kraesse saanud?

Sa räägid nii blogis kui ka praegu oma ebaõnnestumisest. Kas julgus olla inimlik ja haavatav mõjub samuti populaarsusele hästi?

Jah, ega minu elu pole ka lusikaga margariini söömine. Vahel pole ikka absoluutselt motivatsiooni, ei viitsi. Tahaks kulutada nagu naabrid. Investeeringud lähevad p***e, üleni punasesse. Vahepeal saan kuskil tänava peal lõuga.

Õnneks on tõesti nii, et mul pole ülemust, kelle ees pean kogu aeg head nägu tegema või teesklema, et mu portfell ainult meeletult tõuseb või jälgijate arv kasvab. Ega selliste kohta ei viitsiks ka lugeda. Mind ei huvita tüübid, kes on teinud ühe eduka investeeringu ning istuvad nüüd selle otsas, julgemata uusi samme astuda. Ma tahan lugeda tüüpidest, kes aegajalt saavad Kännu Kuke (kunagine restoran Mustamäel-toim) taga molli ja söövad Räägupesas burgerit, kui mõni tehing on hästi läinud.

Kõrvalt vaadates paistab, et viimase viie aasta jooksul on investeerimine meeletult populaarsemaks muutunud. Kõik räägivad IPOdest, bitcoinist – okei, sellest räägitakse nüüd vähem –, finantsvabadusest ja nii edasi. Kuidas see haip tekkis?

Minu teooria on see, et meedia hakkas ühel hetkel tähelepanu pöörama lihtsale inimesele, nö väikeinvestorile. Varem kirjutati Raivo Heinast ja Urmas Sõõrumaast. Aga tavaline inimene ei saa ju Sõõrumaaks. Ta läheb kontorisse, rullib esimesed kaks tundi tööandja kulul Delfit ja saab 1300 eurot palka. Sorry, niimoodi ei sünni Sõõrumaad. Meedia tabas ära, et targem on kirjutada keskmisest Rivost, kel on teine sammas, 30 Tallinki aktsiat ning kes kõrbes NFTga (non fungible token-toim). Temaga oskab lugeja paremini suhestuda.

Teisalt on kõvasti arenguruumi. See on sama efekt, et enne kuulitõuke trenni minekut ei tea sa kuulitõukest mitte midagi. Aga trennis on 10 inimest, kes on asjas väga sees. Kui lähed võistlustele, siis on neid veelgi rohkem, lisaks pealtvaatajad ja fännid. Nad räägivad kuulitõukest. Investeerimisega on sama lugu. Kui sa oled investeerimisest huvitatud, siis tundub, et kõik räägivad sellest. Tegelikult pole paljud sellest midagi kuulnud.

Astun ka ise tihti selle reha otsa. Arvan, et kes mind ikka enam jälgima hakkab või esinema kutsub, lagi on ju saavutatud. Aga see on totaalne oma võimete ülehindamine. Mind ei teata ega tunta. Kahe viimase päevaga tuli mulle paarsada uut Instagrami jälgijat. Kust kohast nad tulid? Mul pole õrna aimugi, aga ega ma uurima ka ei hakka. Mind ei huvita, kas tuli 200 või kaks jälgijat. Tore, et tulid. Astuge aga ligi!

Tõsi, neid Eesti inimesi, kelle ainuke investeering on teine pensionisammas, on ju väga palju. Ehk potentsiaalne turg on tohutu.

Just, inimesi, kes investeerivad, on ikkagi vähe. Seetõttu ongi tore, kui minusugustele madalalaubalistele tüüpidele, kes on enam vähem hakkama saanud, ka sõna antakse. Võib olla innustab see kedagi end kätte võtma ja rahaasjadele mõtlema.

Aeg-ajalt näib, et asi läheb ka teise äärmusse, investeerimist, ka igasugu kahtlastesse kohtadesse propageeritakse mõõdutundetult. Inimesed võivad ju oma raha ja säästud kaotada!?

Seda olen küll täheldanud, et kõigil on jõle kiire. Mulle kirjutavad Instagramis noored, kes ütlevad, et neil on mingi summa, mida nad tahaks poole aasta või aastaga kahekordistada. Ei oska aidata. Küll aga võin näidata, kuidas summat kaks korda väiksemaks teha.

Kurb ongi see, et paljud löövad kuue kuu pealt käega. Aga siis läheb kuus aastat mööda ja inimene pole endiselt lillegi liigutanud. Selle ajaga oleks võinud küll juba miljonäriks saada!

Tihti kuuleme lugusid inimestest, tavaliselt vanematest inimestest, kes saavad petta. Äkki nad on ka Äripäevast lugenud, et mingi tüüp sai investeerimisega rikkaks ja siis mõtlevad, et talitavad samamoodi, kandes kelmile, kes lubab peadpööritavaid protsente, kõik oma säästud?

Ma isegi ei tea, kuidas seda probleemi lahendada. Äkki vanematel inimestel võiks olla oma kõneisik, keegi investor Valdur, kes räägiks neile arusaadavas keeles ning tegeleks kitsamalt nende küsimuste ja probleemidega? Ja üles astuks ta näiteks Õhtulehes ja Maalehes. Mina neid kahjuks vist ei kõneta. Iga generatsioon vajab oma kratti.

Mulle meenus üks pilt, kus sa esinesid tuvimaskis, vaimuliku rüüs ja rist kaelas. Kas finantsvabadus on ka nagu mingi religioon, jumal, keda kummardada?

See oli samuti üks Äripäeva konverents. Võtsin laenutusest vaimuliku rüü ja risti ning lasin ringi käima korjanduskarbi, et samal ajal kostüümi laenutuse raha tagasi teenida. Lavale tulin Sõnajalgade palaga „Tulge kõik”. Mu tagamõte oli tõesti see, et investeerimisest on saanud natuke nagu kultusobjekt. Saalis istus 700 inimest, kõik rahajumala kummardajad. Rääkisin seitsmest investori surmapatust. Kutsusin korrale, et ärge pimesi rahajumalat uskuge. Raha peab teenima ikka meid, mitte vastupidi.

Paari aasta eest tundsin ka seda, et väikeinvestorid läksid säästmise jumalikustamisega liiale. Õnneks täna on kokkuhoiu juttu vähem, saadakse aru, et tuleb ikka elada ka.

Kas finantsvabadust ja palgatööd peab üldse vastandama?

Nagu ma enne ütlesin, siis rahatarkus ei tähenda, et inimene tuleb töölt ära. See annab lihtsalt vabamad käed, rohkem manööverdamisruumi. Võtame näiteks bussijuhi, kes ihkab saada graafiliseks disaineriks. Ta peab minema kursustele, sest tal pole veel oskusi ega kogemusi, et uuel alal päriselt tööle hakata. Samas peab ta uue ameti õppimiseks vähendama töökoormust bussijuhina. Kuid ta ei saa seda teha, sest tema palk langeb. Ta on lõksus. Sellises olukorras on hea, kui sul on mingi täiendav sissetulek või rahatagavara, eksole.

Selle kohta on päris palju uuringuid, et rahatargad töötajad on tööandjale palju kasulikumad. Neil on kõrgem motivatsioon, nad mõtlevad kaasa ja tahavad rohkem panustada. Lisaks oskavad nad paremini puhata ja end hoida, kuna nad ei põe nii palju raha pärast.

Ettevõtted peaks töötajaid koolitama ja lõpetama muretsemise selle pärast, kui nad ära lähevad. Palju hullem on see, kui töötajad on koolitamata ning jäävad tagumikutunde istuma.

Aga ikkagi. Su vara väärtus on ligi 700 000 eurot, miks sa 500 eurose autoga sõidad?

Tead, see on üks selline eksperiment. Et kaua ta vastu peab ja nii. Aga sel on tõsisem taust. Ma olen hiljuti suhelnud inimestega, kes kulutavad autole ligi 40 protsenti sissetulekust. No p***e, seda teeb küll ainult eestlane! Täielik lollus on panna 20-50 protsenti oma sissetulekust auto alla, mida sa kasutad 4 protsenti oma päevast. Ma soovitaks selle mõelda nii, et kui auto liisingu ja kindlustuse peale läheb 40 protsenti sissetulekust, siis töötad sa jaanuarist umbes juunini üksnes auto nimel. On see seda väärt!?

Ma tahakski siin natuke müüte murda. Kui sa käid Raivo Heina juures 500-eurose autoga, siis saad aru, et sind ei hinnata su auto, vaid selle järgi, kes sa ise oled. Mul on piisavalt mune, ma ei pea ringi sõitma 100 000-eurose Toyota Grand Loseriga, et end tõestada.

Mis tingimustel tuvimaski peast võtaksid ja oma isiku avalikustaksid?

Ma ei välista, et kunagi see juhtub, aga sellest peab ikka korralik show tulema. See on mu viimane kaart taskus. If all else fails ja ma olen pankrotis, siis ma võin helistada Äripäeva ja öelda, et tehke mulle 300-eurone ülekanne ja ma olen nõus maski peast võtma. See on mu viimane õlekõrs, mu neljas sammas. 

Autor: Lennart Ruuda

 

Kõik uudised