Pauline Marie Korp on loovjuht, kes on töötanud ja elanud nii Londonis, Lõuna-Inglismaal, Belgias, Singapuris, Soomes, Eestis kui ka Itaalias. Intervjuus vestlesime temaga inimlikust ebatäiuslikkusest, loovmõtlemise säilitamisest ja sellest, kuidas tehisintellekti kasutada kasuliku töövahendina. Muide, aprilli alguses viib ta Palo Altos läbi AI-teemalise töötoa.

Loe rohkem töötoa kohta

Kuldmunal rääkisin päris mitme inimesega, kes sõnasid, et nende vastutusalaks on praegu ettevõttes rohkem rõhku panna tehisintellekti võimalustele. Mis on sinu arvates turundus- ja loovmaailma suurim probleem? Kuidas AI seda lahendada aitab?

Ma arvan, et kõige suurem probleem lähitulevikus on see, et meil on AI briifid, millele vastatakse AI lahendustega. Hästi vähe jääb alles seda päris isemõtlemist ja päriselt läbimõeldud sisu. Sotsiaalmeedias käib ringi huvitav konspiratsiooniteooria, et suured korporatsioonid ja riigipead on AI välja mõelnud selleks, et inimesed enam ise ei mõtleks. Mingi tõetera on siin küll. Sest tegelikult ongi raske mõelda, kui sinu eest tehakse mõtlemine nii lihtsaks. Ja see on üks päris suur hirm. Et meil ei jagu enam loovust. Et inimestel kaob loovmõtlemise võime, kuna nad lasevad AI-l suure osa mõttetööst ära teha.

Samas on siin kaks poolt. Teine pool on see, et loovus ongi ju see, mis meid eristab. Inimeste tugevuseks on loovalt mõtlemine. AI-d peaks rohkem kasutama töövahendina ja sinna juurde panema oma loovuse ning isikupära. Ehk siis lasta AI-l teha rohkem automaatseid asju ja ise keskenduda mõtlemisele – lisada sinna oma vaatenurka ja inimlikumat nüanssi. Personaalsus loeb. 

Kuidas sulle tundub, kas igapäevaselt AI-d kasutades aitab see meil päriselt olla efektiivsem või tuleb see loovuse arvelt? Hoiame me üldse aega kokku seda kasutades? 

Kui sa kasutad AI-d targalt, siis sa hoiad kindlasti aega kokku. Aga kui sa ei mõtle enne läbi, mida sa tegelikult öelda või küsida tahad, siis võib sinna ka päris palju aega kuluda. Tekib selline doomscrolling‘u tunne, et võid AI abiga lõpmatuseni arutada, aga kuhugi ei jõua.

Ja eks on ka selliseid olukordi, et kui oled talle juba palju ette söötnud, hakkab ta lõpuks andma sulle selliseid vastuseid, mida sa ise kuulda tahad. Lõpuks ei ole see aja kokkuhoid, vaid oma mõtete kinnistamine. 

Kuidas aru saada, millal on AI abiks, millal mitte?

Kindlasti peaks AI-lt küsima viiteid – kust need faktid või mõtted pärit on? Ma just rääkisin ühe arstiga sellest, kuidas kasutatakse AI-d meditsiinis. Seal on küll töövahendid, mis tuginevad ainult kontrollitud allikatele, näiteks meditsiiniraamatutele ja usaldusväärsetele andmetele, mitte lihtsalt suvalistele veebilehtedele. Aga isegi sellisel juhul peab aru saama, kust infokild täpselt on võetud. Arvan, et see ei peaks nii olema ainult meditsiinis, vaid igas valdkonnas. Lõpuks on ju ikka meie enda vastutus kontrollida, kas see, mida AI ütleb, ka tegelikult paika peab. 

Hiljuti nägin videot, kus keegi luges tahvelarvutist teksti rahvale ette ja lõpus ütles: “Kui tahad, täiendan sinu teksti…”. See tuli tuttav ette. Olen isegi näinud seda ChatGPT lõpurida, mis pakub võimalust kohandada muudetud teksti. See pani mõtlema, et inimesed ei keskendu enam eriti. Nad usuvad sõna-sõnalt, mida tehisintellekt serveerib. 

Jah, raske on. Tähelepanuvõime on lühike. Samas lahendab AI selle probleemi, et kui sul ongi probleeme keskendumisel, siis lähed AI juurde ja palud tal näiteks teksti kokku võtta või mingeid kokkuvõtteid teha. Nii on lihtsam lugeda, kui info on näiteks tulpadesse jaotatud – ses mõttes on AI hea vahend ja hoiab enda aega kokku. 

Kui kõnnid Tallinna tänavatel, siis näed ju tegelikult palju reklaame, mis on AI-ga tehtud. Stiil on äratuntav. Kuigi nüüd on tase nii heaks läinud, et vahel ei saagi aru, kas mängus on tehisintellekt või mitte. Aga enamjaolt tunned tehisintellekti ära selle järgi, et see ei tekita mingit emotsiooni, sest see on liiga täiuslik.

Kuigi ma olen ka ise nüüd proovinud reklaamikampaaniaid teha nii, et kasutan AI-d sparringupartnerina. Eriti, kui oled oma firmas üksiktegija. Ja see on päris huvitav! Tavaliselt teeksin sparringut sõprade, koostööpartnerite või teiste freelancer’itega, aga AI puhul saab ideid kohe testida. Ta käitub nagu mängukaaslane ja näitab uusi vaatenurki. AI ideed ei pruugi kohe Kuldmuna või Cannes’i auhinda võita, aga ta sütitab mõtteid, mida saab ise edasi arendada.

Ennist mainisid, et kui vaatad tänavapildis reklaame, tunned AI kasutuse ära. Kuidas seda märkad? 

Aasta aega tagasi oli AI-reklaame lihtsam ära tunda. Näiteks vaatasid käsi ja nägid, kas seal on neli või viis sõrme. Täna on sellega juba korras, õige arv sõrmi on olemas. Aga ikkagi tunned stiili ära. Kõik on liiga perfektne, liiga täiuslik.

Loovmaailmas, aga ka sotsiaalmeedias, on hakanud see liikuma vastassuunas. Inimesed tahavad näha trükivigu, inimlikkust, käsitsi joonistatud või veidi ebatäiuslikku sisu. Selline autentne, vigadega stiil on moes. See meeldib inimestele!

Tegin hiljuti ühele ettevõttele kujunduse. Algul joonistasin selle valmis arvutis oma käe läbi, aga see tundus mulle liiga perfektne. Siis läksin tagasi vanasse old school trükitehnikasse, kuna tahtsin, et oleks rohkem vigu ja inimlikkust. Kogu protsess võttis kaks nädalat, kuigi oleksin saanud selle päevaga valmis, kui oleksin jäänud esialgse variandi juurde. Just selle pikema protsessi jooksul sai tööle sissetoodud rohkem inimlikkust. 

Kui ma kirjutan TULI sotsiaalmeedia postitusi, siis olen vahepeal uhke küll, kui tulen mõne hea idee peale. Samas mõnikord taban end mõttelt, et kas see tundub liiga AI…

Jah, see on huvitav, eks. Ma olin gümnaasiumis kirjanduse klassis, tahtsin saada ajakirjanikuks. Meil olid pidevalt koolis loovkirjutamise tunnid ja olin ka koolilehe peatoimetaja. Kirjutasime ja lugesime kogu aeg. Sedasi tekkis mul oma stiil.

Naljakas on see, et kuigi olin humanitaarsuuna õpilane, sain matemaatikas rohkem punkte kui kirjandi eest. Olin pettunud, aga mu õpetaja ütles pärast eksamitulemuste teadasaamist, et Pauline, sa ei saanud kirjandi eest palju punkte, sest päris kirjanikud ei saagi eksamil palju punkte, kuna neil on juba välja kujunenud oma kirjutamisstiil. Eksamil oli vaja kirjutada struktureeritult nagu AI, mitte nagu isiksusega inimene.

Tihti on vist nii, et kui arvatakse, et keegi on milleski hea, siis eeldatakse, et ta peab alati hea olema. Oled ju hea loovkirjutaja, seega pead alati ses valdkonnas parim olema.

Tegelikult üldse inimesed võiksid julgeda rohkem ebaõnnestuma ja tegema asju, milles nad head ei ole. Kiputakse jääma liiga oma mugavustsoonidesse ja seepärast jäädakse ilma headest õppimisvõimalustest, uutest oskustest ja kogemustest. Jälle üks hea näide kooliajast – mulle öeldi alati, et kuna sa spordis hea ei ole, siis sa ei pea tegema või tee lihtsalt üle käte ära.

Alles täiskasvanuna sain aru, et isegi kui ma pole spordis hea, siis teen ikkagi trenni, kuna see paneb mind hästi tundma ning arvatavasti ka kauem elama.

Tuleme AI juurde tagasi. Mis arvad, kas tehisintellekt teeb loovtöö paremaks või muudab valdkonna pigem keskpärasemaks? On oht, et lõpuks hakkavad kampaaniad üksteisele sarnanema? Kui inimene ei oska täpselt sisendit anda, siis AI annab lõpuks üsna sarnaseid tulemusi. 

See ongi praegu hirm kõikides valdkondades. Hirm, et kõik muutub keskpärasemaks. Nagu maailm on muutunud hallimaks ja värve on vähem, on ka AI kasutusega tekkinud probleem, kus aina rohkem on samasugust, keskpärast sisu. Arvatavasti kõik, kes on viimasel ajal LinkedInis käinud, mõistavad, millest ma räägin.

Kuldmuna žüriis olles nägime ka, et silma jäävad ikkagi tööd, kus on inimese kätt ja loovust näha. AI tehtud tööd tunned ära, aga enamus neist ei tekita emotsiooni.

Inimesed peavad aktiivselt pingutama, et nende isiksus ei kaoks. See teebki nad eriliseks. AI abil saab küll asju kiiresti teha, aga et päriselt hästi teha, peab ikkagi käe või mõistuse külge panema. Lihtsalt AI-st ei piisa.

Kas on valdkondi, teemasid või olukordi, kuhu AI-d üldse ei peaks kaasama? 

Ma arvan, et ei ole. AI-d peaks kasutama rohkem ideede põrgatamiseks, kokkuvõtete tegemiseks või kontrollimiseks. Ja olgu ta pigem kontrollija kui looja.

9. aprillil viid läbi workshop‘i, mis keskendub briifide paremaks tegemisele AI abil. Räägi, mida osalejad seal õpivad ja mis uut teada saavad.

Töötuba on sümbioos old school strateegilisest mõtlemisest – kuidas oma ideid mõtestada ja aru saada, mida me tegelikult tahame. Kui kirjutame briifi, tuleb arvestada ka kõikide uute viisidega, kuidas AI-d kasutada ja millal see üldse meid aitab.

See on probleem, mida olen ise näinud. Kliendi ja loovagentuuri vahel on tihti kommunikatsioonisild, mis tuleb ületada ja nüüd on sillale lisandunud AI näol ka tõkkepuu. Klient loob briifi, millega kaasneb ka mingi isiklik lootus, millest agentuur ehk saab hoopiski teistmoodi aru, sest neil on ka briifist oma isiklik ootus. Kahjuks või õnneks pole me veel üksteise mõtteid lugema õppinud, aga võti peitub strateegilises ja struktuurilises briifis. Hästi loodud briifiga ei peaks tekkima telefonimängu ja kõik saavad üksteisest aru. Ja kui ei saagi, siis saab alati tulla tagasi briifi juurde.

Tänapäeval aga on briif tihtipeale kirjutatud üldse AI, mitte inimese, poolt ja samal ajal agentuur äkki loeb ka briifi AI abil. Ehk siis tellija ootus ja lootus võib minna kaduma. Seetõttu ongi oluline mõelda, millal üldse AI-d kasutada ja kuidas seda õppida targalt lisama oma töövahendite hulka. 

Loe rohkem töötoa kohta

Autor: Kärt Tomp, TULI

Kõik uudised