Paljud brändid näevad end positiivsete muutuste toojatena ning maailmamuutjatena. Haarasime kinni sotsiaalmeedias tegutseva anonüümse linnaruumiaktivisti mitte_tallinna nööbist ning palusime tal mõtiskleda, kuidas ettevõtted saaksid linnaruumi parandada.

“Kontoga alustades oli Eestis käputäis inimesi, kes selle teema peale igapäevaselt mõtlesid,” ütleb mitte_tallinn. “Selleks, et neid oleks tuhandeid, tuli alustada rääkimist lihtsatest põhimõtetest. Lihtsas keeles ja lühidalt.”

Praeguseks on tal Instagramis 15 000 jälgijat, Facebookis saab mitte_tallinna tegemistest osa üle 10 000 fänni. Paras ports inimese kohta, kes oma nägu ei näita.

Intervjuus räägime veidi tema persoonibrändist, põhirõhk on aga laiemalt linnaruumil. Puudutame mujal üsnagi levinud lähenemist brand urbanism, mille loogika on lihtne: brändid aitavad linnadel oma ruumi parandada. 

Kas linnaruumi parandamine on üldse asi, millele ettevõtted tähelepanu peaks pöörama? Bolt on muidugi hea näide, aga pean silmas ka brände, kes otseselt transpordiga ei tegele. 

Kindlasti peaks linnaruum olema oluline iga ettevõtte jaoks. On põhjus, miks restoranid näevad oma ruumide ja ukseesisega vaeva. Inimesed tahavad olla ja raha kulutada seal, kus on hea. 

Ettevõtted ei saa oodata, et keegi teine loob hea keskkonna, kui nad ise ei panusta. Majaesine on osa tänavast ja tänav osa linnast ehk me ise tükk tüki haaval kujundame linna. Ükskõiksusega näidatakse, et ei hoolita enda klientidest ega töötajatest. Paraku on Eesti ettevõtted on oma keskkonna poolest mudaliigas. Kuna standard on üldiselt madal, siis on lihtne end mitte liigutada. 

Mida nad tegema peaks? Esimene mõte on, et kaubanduskeskused jms saaksid ehitada korralikud rattaparklad. Sa tood tihti Skandinaaviast näiteid. Kas sealt on midagi ses osas eeskujuks tuua? 

Võimalusi keskkonda parandada on lõputult. Ei tohiks end kuidagi piirata. Omaks tuleb võtta mentaliteet, et kõik on täpselt selline nagu me selle ise loome.  

Ettevõtted oma ressurssidega saavad teha asju suuremalt ja paremalt kui üks eraisik, aga kahjuks on nad oma ressurssidega olnud senini meie elukeskkonnale suuresti kaotatud potentsiaal. Kahjuks isegi vastupidi – kuna nad on peaasjalikult hoolitsenud autoga saabunu parkimiskohtade eest, on nihutatud linnaruumi halvema suunas. Paljudes Euroopa riikides on ettevõtete auasjaks seista parima võimaliku keskkonna eest. Kehv keskkond tõrjub töötajaid ja kliente ning seega ka tulu.

Püsihaljastus ja maastikukujundus on ilmselt parim investeering. Hubane ja ilus keskkond mõjub kaasatõmbavalt ja paneb ka teised sama tegema, mis omakorda tõstab sinu ettevõtte keskkonnakvaliteeti. Targalt tehtuna ei nõua haljastus pidevat järelvalvet ja pakub järgnevad 50 aastat kõigile positiivset keskkonda.

Igasugu sammud saab loomulikult siduda kampaaniatega, aga eesmärk peaks olema päriselt panustada ja pakkuda positiivset muutust. Siira teoga, mida teed ennekõike iseendale, ei saa alt minna. Sel on ka ilmselge positiivne mõju oma töötajatele ja ettevõtte kuvandile. 

Seejuures ei ole vaja leiutada jalgratast – asjad, mis teevad keskkonna meeldivaks, on ülemaailmselt samad. Esteetikas ei tasu võtta inspiratsiooni vanglahoovidest ehk unikivist, pesubetoonist ja tsinktorudest, vaid ikka ilusatest keskkondadest: põõsastest, ronitaimedest, valgustitest, pinkidest ja tänavakividest. 

Rootsi SEB kasutas oma uue Stockholmi peakontori ehitamist võimalusena muuta oma töötajate käitumist jätkusuutlikuks. 4500 töötaja jaoks on hoones 1200 kohaline rattaparkla. Asukoha valikul peeti silmas ühistranspordi kombineerimisvõimalusi, keskkonna jalakäidavust ja teiste teenuste lähedust. Loomulikult piirati omalt poolt parkimiskohtade arvu. Nii panustavad nad ise elukeskkonda, mida tahavad näha. Sedasi on neil ka töötajad, kellel jaoks ettevõtte strateegiliste eesmärkide täitmine on osa elustiilist. 

Mujal on brand urbanism võrdlemisi populaarne trend, Eestis pole seda väljendit liiga palju kuulnud. Näiteks Nike on teinud Pariisis korvpalliväljakuid, Portlandis aitasid nad luua rattaringlust, Gentis pani õllefirma tööle ööbussi, et inimesed saaks turvaliselt koju, Domino’s Pizza on parandanud teid, et pitsa ikka ühes tükis kliendini jõuaks. Eks Eestis üht-teist ikka tehakse, aga liiga palju kohe pähe ei torka. Meenub, et Rimi on kogukonnaaedadele kinkinud plastpakendidest ümbertöödeldud peenrakaste. 

Ühelt poolt tuleb kõik, mis pakutakse, vastu võtta. Teisalt on selge, et need kampaaniad ei ütle midagi muud nende firmade kohta, kui et palgatud turundustiimid pakkusid sellised ideed välja. Tegemist on rohepesuga, millest kajab ajutisus – üks foto ja üks reklaamvideo, mis järgmise kampaaniaga asendatakse.

Muutus tuleb siis, kui tehakse midagi päriselt enda jaoks. Aeg, kus poed jagavad loteriiga autosid, aga samade kaupluste ümbrused on koledad, võiks läbi saada. Selleks, et elukeskkond oleks nauditav, saavad kõik ettevõtted palju ära teha ja alustada tuleks just endast. Mujalt alustamine näitab, et neile endile see tegelikult korda ei lähe. Rootsi SEB näide näitab aga just vastupidist – kellest teisest alustada, kui mitte iseendast. 

Peatume korraks sinul kui isikubrändil. Kas sa pole mõelnud, et sama asja oma näoga edasi teha? Miks sa seda kõike anonüümselt ja võrdlemisi reljeefsete väljaütlemistega teed? 

Ma ise mitte_tallinnat brändiks ei pea. Mul pole strateegiat, milline see olema peaks. Teen seda puhtalt sisemisest põlemisest, sooviga elada paremas linnas. Linnas, kus on ilus ning ka lapsed ja vanurid saaksid ise, rõõmsalt ja ohutult liikuda. Kasutan seda kontot vahendina neid mõtteid levitada. Mõnikord kirjutan rahuliku pika analüüsi, teinekord elan mõne rumaluse peal end välja.

Peale kümneid tuhandeid postitusi olen ma ainus, kes on neid kõiki näinud. Ilmselt sobib siia näide elevandist, keda püütakse kombates iseloomustada – oleneb, milliseid postitusi keegi näinud on, selliseks nad seda kontot ka peavad. Ma arvan, et inimesed, kellel on prioriteediks ohutus, lapsed, vanurid, erivajadustega inimesed, müravaba keskkond ja ilu ei üllatu mu postituste peale ja näevad seoseid, miks just selliselt reageerin.

Mäletan, et alustasin väga tugeva sisetundega, kuidas peaks neist asjadest rääkima. Igasugu keerutamine ja umbmäärasus teenib vaid neid, kes tahavad jätkata seniste lahendustega. Selleks, et suunda muuta, oli vaja elanikele selgeks teha, et senised otsused vaatavad meile kehva linnaruumina igalt poolt vastu. Põhimõtteliselt tegeleb see konto nende mustrite punasega välja toomisega.

Leian, et vajalik on ka jõmmilik keskkonna kaitsmine, et seda ei kujutataks ebaolulise teemana, samal ajal kui sõiduteede laiendamist peab justkui iga meesajakirjanik kogu majanduse aluseks. Ehk neil juhtudel võin olla see jõmm, kes nende keeles seda räägib. Kui keegi tuleb õigustama, et jalakäija tulebki alla ajada, siis see vajab avalikku jõulist tuuseldamist, et sellist juttu oleks häbi rääkida. 

Anonüümsus on ka põhjendatud, sest pole mingit vahet, kes ma olen – kui vana, mis soost või millise välimusega. Anonüümsuses näevad probleemi need, kes tahaksid end sõnumitooja peal välja elada. Mitte keegi ei vaja sellist linnaruumidebatti. Linnaruumis tehtavad sammud pole kohvipaksu pealt arvamine, vaid teada tulemustega. Automüra või elanikkonna rasvumist ei saa teha olematuks, kui sõnumitooja risti löödaks. 

Kontoga alustades oli Eestis käputäis inimesi, kes selle teema peale igapäevaselt mõtlesid. Selleks, et neid oleks tuhandeid, tuli alustada lihtsatest põhimõtetest. Lihtsas keeles ja lühidalt. Elukeskkond on meie kõigi asi ja seega peab sellesse teemasse sisenemine olema tehtud lihtsaks. 

Loomulikult ei saa ma lõputult samu asju korrutada. Arenen ise, arenevad teised ja muutub keskkond ehk paratamatult toimub liikumine aina spetsiifilisemate nüansside poole. Aga alati on neid, kelle jaoks on mõni mu postitus kõige esimene üldse, mida ta linnaruumi kohta näeb. Need on nüansid, mida püüan silmas pidada.

Sa oled ehitanud tugeva platvormi ja kujutan ette, et võiksid sellega raha teenida. Reklaamida jalgrattaid või poritiibu jne. Kas oled saanud koostööpakkumisi?

Olen teinud mõned koostööd. Paar aastat tagasi mõtlesin näiteks erinevaid lahendusi Swedbanki kontoriesistele. See on just see, millest ma eelpool rääkisin – alustama peaks endast. See oli neist tore.

Üldiselt aitan hea meelega kaasa kõigele, mis toetab parema linnaruumi arenguid. Postitamine ei maksa mulle midagi ja nendel juhtudel, kus kellegi äri või ettevõtmist niisama jagan, mõtlen pikas plaanis elanikuna saadavale kasule. Aga eks mul ole ka kriitikameel, kui keegi tahab lihtsalt korraks tähelepanu või rohepesu jagada.

Konto tegevus võtab minult väga suure aja ja igasugused rahalised koostööd on põnevalt motiveerivad. Igapäevaselt ja tasuta mitmeid tunde inimeste halbu kogemusi ja kehvasid lahendusi seedida oleks vaimselt väga nüristav, eriti kuna selle tõttu jäävad tegemata teised asjad. 

Ennekõike tahaks aga tänada oma Patreoni toetajaid. Ilma nendeta oleksin ammu läbi põlenud. Summa, mis sealt saan, ei ole suur, aga tänu neile tunnen motivatsiooni, et seda tööd väärtustatakse ja saan olla truu oma sõnumile. Olen puhtalt parema linnaruumi teenistuses. Paratamatult on väga raske kritiseerida ettevõtet, mis sind toidab. Kaasamõtlejate toetusel saan olla aus iseenda ja ka teiste vastu.

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised