„Savvusanna sõsarate” produtsent Marianne Ostrat räägib intervjuus peadpööritavast ja Eesti mõistes hirmkallist Oscari teekonnast, aga ka sellest, mis on kuldmehikesest veel palju olulisem.

Esimese asjana, enda arvates kiire soojendusküsimusena küsin Ostratilt seni saadud nominatsioonide ja auhindade kohta. Vastus pole lühike, sest film on saavutanud palju. Troonib ilmselt Sundance’ilt koju toodud parima režissööri auhind.

Intervjuu tegemise ja avaldamise vahelisel ajal napsab Savvukas (nii hakkame filmi lühiduse huvides vestluse ajal kutsuma-toim) veel Euroopa Filmiakadeemia dokfilmide eelvaliku koha ning seejärel Euroopa Parlamendi ja Euroopa Filmiakadeemia ühise LUX publikuauhinna nominatsiooni.

Viimase üle on Ostrat iseäranis õnnelik. „Eelmise aasta LUXi publikuauhinna nominentide seas olid Ruben Östlundi „Kurbuse kolmnurk” ja Lukas Dhonti „Lähestikku”, mis nomineeriti hiljem ka Oscaritele. 2020. aastal oli sama lugu Rumeenia dokfilmiga “Kollektiiv”. Minu jaoks on see lootustandev märk,” ütleb ta.

Mulle on silma jäänud, et kannad igal pool „Savvusanna sõsarate” särki, viimati 20. augustil roosiaia vastuvõtul.

Roosiaeda minnes olin kahevahel, kas tulen selle särgiga või panen kleidi. Särgiga käin tõesti igal pool, kus Savvukat esindan – mul on neid tegelikult kuus tükki ja erinevates suurustes. Seda kandes olen kohe kuidagi õigel lainel. Näiteks Anna (Anna Hints – filmi režissöör) on Savvukat esitledes alati Triinu Pungitsa taaskasutatud materjalist teksakostüümis.

Kuidas suvi on möödunud? Kas saite pärast kevadist tuuritamist puhata ka?

Tõsi, kui me juunis turnee lõpetasime, olime Annaga mõlemad rampväsinud. Keha lülitas end  nädalaks lihtsalt välja – jaanipäeva paiku ei teinud ma mitte midagi ja püüdsin taastuda. Suvel olen tegelenud paberimajandusega, mingit korralikku puhkust pole olnud. Juuli keskel hakkasin aktiivselt sügiseseks tuuriks ja Oscariks valmistuma. Samas elan ma linnast väljas ning see, et saan kodus olla ja koera patsutada, on juba väga tore.

Oscariteni peagi jõuame, aga enne tahaks natukene rääkida Eesti filmide turundamisest. Kuuldavasti Barbie filmi turunduseelarve oli suurem kui filmi enda tootmisele kulunud raha. Kuidas Eesti filmidel, näiteks dokkidel see suhe on?

“Savvusanna sõsarate” turundus- ja levieelarve on praeguseks samuti suurem kui filmi tootmisele kulunud raha.

Lõviosa Eesti filmide turunduseelarvest tuleb Eesti Filmi Instituudi levitoetusest. Kahjuks saavad dokid taotleda vaid kolmandiku rahast, mida mängufilmidel on võimalik taotleda. Ma leian, et see ei peaks nii olema. Eesti dokfilm on praegu väga heal tasemel, nii et filmiliigi asemel tasuks vaadata filmi ennast ning lähtuda tema potentsiaalist publikut kõnetada ja kinno tuua.

Esimese filmi turunduskogemuse sain mängufilmiga „Keti lõpp”, mis oli üliväikse eelarvega tehtud teos. Meil oli pardal väga hea levitaja Vaata Filmi, keda kahjuks enam ei eksisteeri. Lisaks produtsendiks olemisele võtsin enda peale ka PRi – levitaja tegi turundust ja toetas mind kontaktide ja nõuga. Kõik kukkus küll hästi välja, aga põletas mind lõpuks läbi.

Pärast seda kogemust on mul põhimõte, et kui vähegi võimalik, teen koostööd kogenud levitaja, turundaja ja PR-inimesega. Eestis on mu senisteks partneriteks olnud ACME Film ja Agenda PR, ka kommunikatsioonijuht Eneli Rohtla on “Savvusanna sõsaratel” algusest peale tiimis olnud. Millistes kinodes linastume, milliseid pressiteateid saadame, kuhu reklaami ostame, kuhu plakatid üles paneme – sellega tegelevad nemad.

Kuidas Savvuka turundamine pihta hakkas? Kas mõtlesid sellele juba filmi tegemise ajal?

Esialgne turundus- ja leviplaan on filmide rahastustaotluste osa. Tegin esimese kavandi valmis, aga siis unustasin selle tükiks ajaks ära. Kogu kogu aur läks filmi tegemisele!

Ega esiti ei julgenud ju loota, et võiksime Sundance’ile jõuda. Olen küll 19-aastat filme produtseerinud, aga mind saatis väga pikalt tunne, mida nimetaksin Ida-Euroopa alaväärsuskompleksiks. See on kalduvus alahinnata oma töö väärtust.

Naljakas on ka see, et ülikoolis õppides oli mu kõrvaleriala reklaam ja turundus, lisaks olen mitmeid reklaamfilme tootnud. Samas Savvuka tegemisel ei mõelnud ma turundamisele kuigi palju. Lööva ja tähendusliku pealkirja, mis on filmide turundamisel ülioluline, mõtlesime Annaga küll kohe alguses välja. Või siis tuli see pealkiri ise meie juurde.
Ma olen seda filmi näinud teatud liikumisena, radikaalse eneseaktsepteerimise liikumisena. Paistab, et see on midagi, mida on maailmale praegu väga vaja. Mul endal on seda väga vaja läinud.

Produtsendina tuleb tajuda konteksti, mis ühiskonnas toimub ja kuhu film asetub. Savvukas langes täpselt viljakale pinnasele, publiku valmisolek ja vajadus oli täielik. See on andnud meile hoo, mida ei suuda tekitada ükski turundusplaan.

Aimasid suurt potentsiaali kohe algusest peale?

Anna on korduvalt rääkinud režissööri kõhutundest, intuitsioonist. Minul produtsendina on samamoodi… ma võrdleks seda lainelauasõiduga, mida väga armastan, aga mis praegu soikus on. Hiljuti ühe sõbrannaga arutasime, et kui sa surfad, istud sa algul tükk aega keset vett laua peal ja ootad lainet. Alguses seda ei tule ega tule. Oodates hakkad aga vaikselt midagi tundma… nimetame seda ookeani tukseks. Sa ei näe veel lainet, aga sa tead, et ta tuleb. Aimad ta potentsiaali enne kui ta üldse vormunud on.

“Savvusanna sõsarate” produtseerimisega oli samamoodi. Mul polnud kuigi konkreetseid argumente, miks võiks Savvukal hästi minna, aga ma tajusin selle potentsiaali. Seetõttu olen ma selleks aastaks planeerinud võimalikult vähe muid töid ja kohustusi. Ma olen kuulanud tukset, oodanud lainet ja end valmisolekusse viinud. Nüüd on see käes!

See elaan viis teid Sundance’ile. Seal on ju ülitihe konkurents, kuidas end nähtaval hoidsite ja millega eristusite?

Ma tundsin, et peame Sundance’ile minema kogu pundiga. Meil oli kaasas peaaegu kogu põhitiim: Anna, operaator Ants Tammik, monteerijad Hendrik Mägar ja Tushar Prakash, kaasprodutsent Hlín ja helilooja Edvard Islandilt, samuti filmis osalenud Kadi Kivilo. Nad olid teinud suurepärase töö ja väärisid seda võimalust ning tähelepanu.

Ainuüksi tiimi majutamine nädalaks maksis 9000 eurot, lisaks lennupiletid. Meie osalemisele pani õla alla nii Kultuuriministeerium, Kultuurkapital kui Eesti Filmi Instituut, kuid festivalikutse saamise ja reisi vahele jäid jõulupühad ja aastavahetus, mistõttu võttis toetuste menetlemine arusaadavalt aega. Nii pidin tegema üsna suured kulutused, olemata kindel, kas ja mis mahus meie osalemist toetatakse. Hirmu ja ärevust, ega ma pärast võlgades ei ole, oli palju, aga see on filmiprodutsendina tegutsedes paraku tavapärane.

Tõele au andes ma vist ei teadvustanud, kui suur power sel on, kui kogu tiim Savvuka särkidega Sundance’i melus ringi jookseb. Lisaks tegime kõigile filmi brändinguga visiitkaardid (Marianne ulatab mullegi ühe-toim). Isegi kui mina läksin õhtul varem magama, oli veel seitse inimest, kel Savvuka särk seljas ja visiitkaardid taskus. Laulsime ja tänasime publikut linastuste alguses, ühel pärastlõunal tšillisime Park City peatänaval postkontori ees ja võtsime regivärsi üles – inimesed tundsid meid ära ja tulid rääkima.

Pealtnäha väiksed asjad, mis jäävad inimestele meelde, panevad teist rääkima.

Lisaks oli meil kaasas 16 pudelit handsat, mida me jagasime ja tänutäheks kinkisime. Ühel peol tegime rituaalse handsajoomise ja laulsime Anna eestvõttel.

Enne festivali arvasin ma, et see on tavaline, et teised filmid teevad samamoodi mürglit, aga pigem mitte… kõigil polnud ka selline film. Ühelt poolt töötas see turundusena, teisalt oli see tähistamine, tänamine ja lihtsalt rõõm koos loodu üle. 

Kui Anna on linastusel kohal, läheb alati 30-40 minutit selle peale, et inimesed soovivad temaga pärast seanssi rääkida, nutta, kallistada ja oma lugusid jagada. Nad on pärast filmi nägemist transformeerunud. Alles hiljuti vahendas meie müügiagentuur kirja Mehhikost, kus väike seltskond vaatas meie filmi, mis olevat nende elusid igaveseks muutnud.

Mul oli enne Sundance’ile sõitmist peas kujutluspilt, et tegime Võrumaa metsade vahel filmi, mis nüüd süstib läbi maakera Utah’sse, Park Citysse, põlisameeriklaste maadele ja sealt saab alguse tervendav laine, mis käib üle kogu maailma… Nüüd see ongi toimumas (naerab).

Ilmselt nõuab rahvusvahelistel festivalidel edukas olemine ka häid kontakte ja partnereid. Räägi natukene ka neist.

Keskne roll on olnud meie rahvusvahelisel müügiagentuuril Autlook Filmsales’il, mille peakontor asub Viinis. Nad on üks parimaid dokkide müügiagentuure maailmas, tegeledes Savvuka leviõiguste müügiga välisriikide levitajatele.

Lisaks filmitiimile aitas meid Sundance’il veel Autlook ning neljaliikmeline PR-tiim Los Angelesest, distantsilt toetas Berliinis ja Varssavis tegutsev sotsiaalmeedia agentuur.

Tempo, millega meie ja me partnerid alates eelmise aasta lõpust (siis valiti Savvukas Sundance’ile-toim) kuni jaanuari lõpuni töötasime, oli meeletu. Mul oli kahe kuu jooksul vist kaks päeva – jõulud ja aastavahetus –, mil ma ei töötanud poole kaheni öösel. Nüüd, mil pürgime Oscarile, hakkab sama asi vaikselt uuesti peale…

Peatun ühel väga olulisel inimesel veel. Meil oli Sundance’il publicist ehk pressiagent Kathleen McInnis. Ilma kogenud pressiagendita pole suurematel festivalidel midagi teha. Ta omab kontakte, pakub filmi kriitikutele vaatamiseks ja arvustamiseks, korraldab intervjuud ning hoolitseb selle eest, et me pilti saaksime. Kathleen oli super, nagu ema meile. Lisaks professionaalsele tööle andis ta meile ridamisi praktilisi soovitusi, näiteks, et ostke külmkapp nädalaks toitu täis. Meie muidugi tegime pärast supermarketi ees nelja hiiglasliku kaupa täis ostukäruga pildid ning panime need Instagrami.

Tahtsite näidata oma teekonda argisena, ilma erilise filtrita?

Jäädvustame sotsiaalmeedias seda erakordset teekonda, kuhu me sattunud oleme ja mis ühel päeval läbi saab. Rõõm ja elevus sellest kõigest ongi peamine turundusmootor. Ja see, kuidas “Savvusanna sõsarad” inimestele mõjub. Kui mõju puuduks, poleks ka sotsiaalmeedias mööbeldamisest erilist tolku.

Oled meie vestluse jooksul korduvalt Oscaritele viidanud. Kuna see teekond sinu jaoks algas?

Minu jaoks algas see kohe samal päeval, kui me Sundance’il võitsime. Mu esimene küsimus meie Viini müügiagendile oli, et mida nüüd tegema peab, et Oscarini jõuda. Taustaks niipalju, et Sundance’il auhinnatud filme leiab Oscari nominentide hulgast regulaarselt ja teadsin, et parimas dokis saame kandideerida sõltumata sellest, kas Eesti valib meid rahvuslikuks kandidaadiks või mitte (EFI esitas “Savvusanna sõsarad” kandidaadiks 18. augustil).

Vahepeal jõudsin muidugi natuke kahtlema hakata. Ma ei taha illusioonides elada ega tühje lootusi õhutada. Võttis pisut aega, et näha, mis peale Sundance’i toimuma hakkab – kas leiame USAs levitaja, kui laialt film maailmas müüma hakkab, millistele festivalidele järgmisena pääseme ja kas võidame veel auhindu.

Aga kui veebruari lõpuks oli film müüdud rohkem kui 20 territooriumile ning aprillis saime San Francisco festivalil Golden Gate Awardsil parima täispika dokumentaalfilmi auhinna ja üks naine linastusel keset filmi püsti tõusis, et aplodeerida, sain aru, et Savvukas läheb USA publikule korda. Kaks päeva peale seda võitu sõime Savvuka USA levitaja inimestega LA’s lõunat ja asusime Oscari teekonda planeerima.

Kirjelda palun, kuidas Oscari püüdmine käib.

Me teeme läbi kogu nn auhinnahooaja ja lisaks Oscarile esitatakse “Savvusanna sõsarad” veel seitsmele-kaheksale USAs väljaantavale filmiauhinnale nagu näiteks IDA Documentary Awards ja Film Independent Spirit Awards.

Keskne kuju on siin award publicist ehk kampaaniameister. Tõsise kampaania puhul on neid tiimis rohkem kui üks. Autlook Filmsales on välja valinud kolm kampaaniameistrit – ühe LA’s, ühe New Yorgis ja ühe Berliinis. Parimatest parimad, kelle esindatavad filmid on võitnud doki kategoorias viimase kümne aasta jooksul kaheksa korda ja rahvusvahelise filmi kategoorias viis korda. Nad on meile oma jah-sõna öelnud. Me ei lähe katsetama – kui sul on Sundance’il auhinnatud film, mille leviõigused on müüdud 32 territooriumile ja sa saad kokku sellise tiimi, siis sa sihid võitu.

Me kandideerime nii parima rahvusvahelise filmi kui parima dokumentaalfilmi kategoorias. Ülim eesmärk on see, et võidame Oscari mõlemas. Ühegi dokumentaalfilmiga pole seda varem juhtunud – küll aga on varasemalt Põhja-Makedoonia film dokumentaalfilm “Honeyland” ja Rumeenia dokfilm “Collective” nomineeritud mõlemas kategoorias.

Loodan väga, et jõuame nominatsioonini vähemalt ühes kategoorias. 

Mida need kampaaniameistrid teiega filmiga siis teevad?

Võti on iseenesest lihtne: Ameerika Filmiakadeemia liikmed, kes resideeruvad nii USAs kui Euroopas, peavad tahtma meie filmi ära vaadata ja selle poolt hääletada. Parima doki kategooriasse esitatakse umbes 150 filmi ja kampaaniameistrite ülesanne on meie film nende hulgast võimalikult hästi esile tõsta.

Kuid selleks, et akadeemikud “Savvusanna sõsarate” poolt ka hääletaksid, peab film neile südamesse pugema. Seda me kontrollida ei saa.

Ma saan su jutust aru, et ainult väga heast filmist jääb väheks. Peavad olema tutvused, esmaklassiline orgunn…

Tugevast filmist üksi tõepoolest ei piisa – Oscarile pretendeerimine eeldab suurt planeerimistööd ning kõva kampaaniat. Mingi osa minust ei taha sellele alluda, aga arvestades, kui suur potentsiaal Savvukal on, ei hakka ma ka jalgratast leiutama ega ainuüksi heale õnnele lootma. Mängin kaasa nii hästi kui vähegi suudan.

Mis see kõik maksma läheb?

Kui sa panustad võidule, algavad Oscari-kampaaniate eelarved 250 000 dollarist. Suurte streamer’ite ja levitajate tiiva all olevate filmide puhul küündivad summad aga miljonitesse. 

Meie kampaania kuni shortlisti ehk eelvaliku avaldamiseni maksab 324 000 eurot. Tegemist on tagasihoidliku eelarvega, aga seda on siiski viis-kuus korda rohkem, kui Eesti filmide Oscari-kampaaniad seni maksnud on. Siia alla lähevad kampaaniameistrite töötasud, Filmiakadeemia liikmetele korraldatavate erilinastuste ja- üritustega seotud kulud, reklaam olulistes filmitööstuse väljaannetes, lisaks meie endi reisikulud LA’sse ja New Yorki. Valituks osutumise korral tuleb maksta kampaania-agentuuridele ka märkimisväärseid boonuseid.

Päris julgelt võtate ette. On teil see raha üldse olemas?

Mäletad, enne rääkisin Ida-Euroopa alaväärsuskompleksist. Üks sellest vabanemise tulemusi ongi see, et ma ei pisenda Savvuka šansse. Ma julgesin tahta ja valida kõige paremaid partnereid, keda võimalik. 

Meil on kogenud ja professionaalne rahvusvaheline tiim, aga meie selja taga ei ole streamer ega suurlevitaja, kes kampaaniaga seotud kulud kannaks. Täna on olemas üks väike osa vajaminevast rahast – Eesti Filmi Instituudi tavapärane toetus Eesti kandidaatfilmile, millest katame kampaania Euroopa osa.

Olulisima osa ehk USA kampaania rahastuse otsimisega endiselt tegelen. Aega pole enam palju, sest oktoobris on plaanis erilinastused akadeemia liikmetele LAs. Samas tunnen Eestis Savvuka ümber suurt elevust ja poolehoidu… ootan hetkel riigilt otsust toetuse osas ning paralleelselt otsin rahastajaid ka erasektorist.

Äkki üleriigiline korjandus teha?

Kusjuures hiljuti käisime Jõgeval filmi näitamas, kus jäime publikuga seda asja arutama. Memmekesed ütlesid, et kui muud võimalust pole, tulebki teha üleriigiline korjandus, nemad oleksid samuti valmis panustama… ei pruugi olla üldse nii halb mõte (naerab).

Oscari teekond on kauaoodatud ja erakordne võimalus tutvustada Eestit ja meie kultuuri, tõmmata tähelepanu turismisihtkohana ja kasvatada mainet filmiriigina. Isegi kui me lõpuks ei võida, pole tehtud kampaania mööda külgi maha jooksnud.

Oled sina või Anna filmi pealt praeguseks midagi teeninud?

Anna on praeguseks töötanud filmiga kaheksa ja mina viis aastat. Nagu väga paljud Eesti dokumentalistid, lükkasime meiegi oma töötasud edasi ja elatasime end paralleelselt teistest tegevustest. Mina näiteks õpetan BFMis. Ka perekond on meid mõlemaid palju toetanud.

Teenisime küll raha Eesti kinolevist, aga üsna suure osa sellest oleme pidanud Eesti esilinastuspidude, festivalireiside päevarahade, promokulude jms katmiseks tagasi arvestama.

Kui film nüüd pea üle kogu maailma levisse läheb, hakkab ta lõpuks ka sisse tooma, mistõttu loodan, et saame Annaga tagantjärele aastatepikkuse töö kompenseeritud. Kindlasti aitaks ka Oscari nominatsioon või suisa võit sellele oluliselt kaasa… loomulikult pean olema ettevaatlik, et ei lase ajalise surve all käiku kampaaniat, mida pärast kinni maksta ei suuda.

“Savvusanna sõsarad” ei ole blockbuster, vaid on ja jääb dokumentaalfilmiks. Vahelülisid, kes aitavad seda filmi maailma publikuni viia ja hiljem levitulust oma osa võtavad, on palju.

Kõik panused on siis Oscaril, jah?

(Mõtleb) Ma tunnen, et meie kohus Eesti kultuuri ees on sellest võimalusest maksimum võtta. Filmimaad tuntakse tema säravaimate režissööride järgi ja seetõttu loodan siiralt, et meil õnnestub Oscari-kampaania planeeritud mahus läbi viia.

Aga kui me lõpuks ei võida, pole me ka midagi kaotanud… Kõige olulisem on see, et film levib ja puudutab inimesi üle maailma. Vahel ma tunnen, et olen sellest kõigest väsinud ega jaksa rohkem, aga siis kuulen, et teisel pool maakera on Savvuka linastused välja müüdud. Või laekub meile mõni armas kiri. Alles eile kirjutati Rootsist ja Kreekast küsimusega, kuna seal Savvukat näha saab. See film on nagu rong, millel on hoog sees – ta juba liigub.

Ahjaa, kui meil ikkagi õnnestub see kuldmehike koju tuua, oleme Annaga kokku leppinud, et selle koht saab olema Eesti Filmimuuseumis. 

Autor: Lennart Ruuda

Kõik uudised