Leslie Laasner saabub intervjuule pea magamata. Ööpimeduses kippus ligi kihk veereda masinaga mööda tühja Tallinnat. Unetusele lisas uue mõõtme vastu hommikut raadiost kõlanud hiljuti meie seast lahkunud režissööri David Lynchi filmide muusika. “Olen praegu nagu mingis “Mulholland Drive’i” maailmas,” viitab ta Lynchi 2001. aasta teosele. “Kusagil unenäo ja ärkveloleku vahel.” Sobiv seisund, et rääkida suurest elumuutustest – sündinud on taaskord uus b(r)änd.

Uue koosluse nimi kõlab filmilikult: Pardon My French. Tegevusalale see liiga palju valgust ei heida. 

“See aastasadu vana inglise väljend on ajas aina uusi tähendusi omandanud ja tabava loomuga,” kirjeldab ta nime. “Käib minuga juba pikalt kaasas. Tundus, et mul on sellega midagi laiemalt ühist. Prantsusmaa ei puutu enam ammu asjasse. Proovin lihtsalt mingeid jaburaid uusi mõtteid ja emotsiooni turvalisse konteksti viia.”

Võiks ju öelda, et tegemist on agentuuriga, aga hiljem saate lugeda, et talle teps ei meeldi sõna agentuur. Küll meeldib talle areng. 

“Muusikameedias on palju lahatud, kuidas mu arengutee kulgenud on,” räägib ta.  “Industrial Pedigree, indie Borax, siis suund elektroonikasse, Holmes, Leslie Da Bassi kõikvõimalikud alternatiivžanrid ja ka telje teine ots mainstream pop HU?, audiobrändingud ja turunduskoostööd. Nüüd filmimuusika vormid. Minu teekonda turunduses pole keegi kaardistanud ja keda huvitab ka, ausalt öelda. Edasiliikumine on asjade loomulik kulg. Ma ei viitsi kogu aeg ühte albumit teha, tahan värskust. Kui tunne, et edasi, siis edasi.”

Laasner toob taas mängu Lynchi, kes kirjeldas, et ideed on kuskil olemas. Neid ei pea välja mõtlema, need otsivad ise mistahes väljundit või meediumit. 

“Ma arvan midagi sarnast, et ideed on kusagil olemas, sa lihtsalt suunad need X-tsoonist mingisse materjali,” sõnab mees. “Lynch vaatas alla, rääkis sügavatest kihtidest ja suurtest kaladest. Ma olen rohkem üles kosmosesse vaatav tüüp, aga olemuselt sama loogika. Ideed pole nagu kellegi omad, jube mõnus on lihtsalt öelda, oo, see on minu idee (muigab – toim.).” 

Tundub, et praegu pommitavad kosmilised jõud teda erakordselt palju, sest endasõnutsi pole tal kunagi olnud nõudlikumat aega. 

“Kõik nagu tahavad praegu midagi, jah,” naerab ta. “Hetkel tuleb väga jaburaid koostöösoove. Kõik ei ole ka toores reklaam. Igav ei hakka ja olen ilmselgelt elevil. Ja samas väga hea, kui keegi soovib vahepeal ka intervjuud teha. Mul pole kunagi aega täpselt mõtestada, millega ma tegelen, aga intervjuu käigus saab seda teha.”

Pärast seda, kui Utopia 2011. aastal esimest korda Kuldmunal aasta agentuuri tiitli võitis, tegi Hendrik Alla sinu ja Alvar Jaaksoniga – ehk Utopia kahe asutajaga – intervjuu. Ütlesid, et teete agentuuri nagu bändi. Noh, suur osa bändidest lähebki laiali.

Bändivõrdlus on endiselt pädev, ma arvan. Aga ega bändid, kus olen tegutsenud, pole tegelikult laiali läinud. Vähemalt mitte traagilises mõttes. Inimesed kasvavad eri suundadesse ja tegutsevad edasi. 

Üldistan, aga tegin terve eelmise aasta jooksul ühe reklaamikampaania. Töö iseloom on lihtsalt nii palju muutunud. See, mida tellitakse, ei ole ammu enam lihtsalt copywriting ja kalambuuri kangutamine. Seda tuleb harva ette. Pigem tuleb minna teisele poole briifi. 

Uued väljakutsed on tinginud uue loogika, asukoha ja koosluse. Muutunud ei ole see, et mulle meeldib lugusid jutustada. Proovin seda vastavalt ajale kohandada. Mul on oma joon ja meetodid, olgu meedium milline tahes. 

Miks oli vaja edasi liikuda?

Kui oled üle 10 aasta astunud mööda ühte toimivat rada, siis hakkab igav. Ma isegi ei mõelnud, et sellised muudatused veel ees seisavad, aga, jah, muudatused kutsus esile töö iseloom. 

Julgen öelda, et start-up’i tootearendus on oma olemuselt midagi muud, kui näiteks jaekaubanduse igapäevaste murede lahendamine. Mul ei ole agentuuri fetišit, pigem naudin oma autsaideri staatust. Üldse – agentuur on sõnana täiesti naeruväärne. Proovin asju värskema pilguga vaadata. 

Agentuuriks ei ole õige Pardon My French’i nimetada, aga mis su fookused on? Kui helistasin, siis mainisid näiteks ka tootedisaini. 

Tootestamine üldiselt. Tuleb ka tootedisaini ette. Eesmärk pole revolutsiooni teha. Sellist asja pole, et kõike on valesti tehtud ja mina ütlen, kuidas õige on, nüüd alles hakkame pinnast raputama, turgu võtma ja muu bla bla. 

Lahendan asju, mida minult tellitakse ja kohandan neid moodsasse konteksti. Jälgin maailmas toimuvaid muutusi suure huviga. Võib-olla eristab mind teistest see, et reklaamimaailm kui selline mind ei huvita. See on liiga kitsas. Raske selgitada ja ega keegi ei viitsiks lugeda ka. 

Aga julgen öelda, et olen suure maailmapildiga kursis ja oskan mõnel teemal arvata, mis homme juhtub. See muudab mu ideed modernseks ja kujundab minu käekirja. Maailm on killustunud. Kõik on segi pekstud. Sa pead ise ka segi olema, et manageerida seda hübriidsust, mis muutub üleöö.

Viimased kolm-neli aastat olen olnud palju start-up-inimeste huviorbiidis. Nad otsivad originaalseid lahendusi ja avarat silmaringi. Vastet millelegi, mida pole veel olemas. 

Minu töö on nagu stoovmõtlemise tõlkimine pragmaatiliseks majandusmudeliks. See on see kosmos, mis on vaja maa peale tuua. Paljudel majandusinimestel on samuti suur loominguline sisemine põlemine ja soov, aga nad ei oska seda alati nii kanaliseerida, sõnastada, paketeerida, suunata, kujundada ja mõtestada, et see sihtrühmale arusaadav oleks. Mõnikord aitan üldse meeskondi kokku panna.

Huvitav on see, et minuga võetakse enamasti ühendust olukordades, kus midagi on juba täiesti pekki keeratud ja juhid põrkuvad tõsiasjaga, mille nimi on deadline. Rõhk sõnal dead.

Töötan kiiresti ja mul on kujunenud sama roll nagu Harvey Keitelil filmis “Pulp Fiction”, kus ta mängis Winston Wolfe’i ehk The Wolfi, kes tegi asju korda. Kui kellegi ajud on tagaistmele sodiks lastud, siis helistatakse, et halloo, me peaks kohe laivi minema, kas oskad selle laibaga midagi teha (naerab – toim.)? Päris lahe tegelikult. Saab kohe asja juurde. Pinge all töötamine mulle sobib. 

Ma tõmban hulle ligi. Kõik, kes minu juurde tulevad, on segased. Ma ei räägi siin meditsiiniliselt, vaid julgetest, segastest ja hulludest juhtidest. Täitsa tore, kui keegi on kuhugi auku kukkunud ja hakkab sealt välja rabeleme. Nii sünnivadki head asjad. Igal ühel on plaan, kuniks saad paugu rusikaga näkku. See on ka lahe ütlus selle näotätoveeringuga tüübi poolt, kes “Hangoveris” mängis (poksija Mike Tyson – toim.). 

Arvan, et minuga on hea töötada, sest on vähemalt lõbus. Kõik koostööd põhinevad inimlikul sümpaatial. Enamasti toetub see laiemalt kunstile, muusikale ja maailmavaatele. 

Uues ettevõttes on sul kolm inimest? 

Tegelikult neli, aga ühte näeb harva. Isegi viis, kui hakkan kokku lugema, aga matemaatika ei olnud mul koolis väga tugev. Rääkimata sellest, et vihkasin kooli.

Aga põhituumik on kolm. Sellest inimmassist täitsa piisab, et kiirelt manööverdada. Kui veel bändidega võrrelda, siis mulle meeldib klassikaline neljaliikmeline bänd. Ma ei soovi sümfooniaorkestrit dirigeerida ja õhus vehkida, tahan ise mõne instrumendiga asja sees olla. 

Keegi peab mind korrale kutsuma ja koordineerima, sest ma ei kasuta kalendrit. 

Saan su jutust aru, et uus juriidiline keha tegeleb siis rohkem strateegiaga kui loovkampaaniate mõtlemisega? 

Praegu on mul klassikalisi kampaaniaid väga vähe. Tegelen strateegilise partnerlusega, loon erinevaid brände ja bränditööriistu, mänge, arendan uusi tooteid jne. On palju uusi hübriidasju, keeruline isegi kõiki nimetada. 

Võib-olla kolme aasta pärast teen jälle hommikust õhtuni klassikalist reklaami, kui see moodi läheb. Selle vastu pole midagi. Ma ei taha lihtsalt igavat iba toota. Ei saa öelda, et teen mingit totaalselt ulmelist uut asja, kõik teevad enam-vähem sama. Küsimus on käekirjas ja spetsiifikas.

Proovin töötada mingis kvintessentsis ja jätta kogu jama kõrvale. Ma ei tee presentatsioone ega PDF-e. Ma ei talu Teamsi koosolekuid, ma ei osale nendel. Pigem ujuksin kliendi juurde vaala seljas. 

Never say never, aga loodan, et ma ei osale enam kunagi ühelgi konkursil ega hankel. Ma ei taha seda teha. Nagu wtf see on? Kohutav ressursi raiskamine. Arvan, et võin sellist luksust natuke juba lubada, et ei pea end kogu aeg tõestama. Võiks olla nii, et neil, kes on juba 25 aastat valdkonnas töötanud, on mingi vabastus Zoomidest ja konkurssidest (naerab – toim). Saad kohe lõpubossiga kemplema.

Oleksin valmis sellest sektorist välja astuma ja töö tahaplaanile jätma. Olen müüjana töötanud ja see oli ka äge töö, vähemalt sama lõbus. Kahjuks müüjana ei saa nii palju palka. Mul on vaja osta igasuguseid tihendeid, kitarrikeeli ja värvi. 

Viimaste aastate põhjal tundub, et saaksin kunstiga täitsa ära elada. Mitte hästi elada, aga ära elada. Aga ma ei oska öelda, turundus on lahe, sest viib kokku nende samade eelpool kirjeldatud hulludega. See on see kinematograafiline materjal, mis toidab. Mulle meeldib minna välja ning inimestega kohtuda ja rääkida. Sealt tuleb palju tagasi, millest tekib uusi ideid. 

Nii et sa ei pea turundust tegema, aga tahad. 

Jah, valikud on elus ikka oma teha. Pärast kunstikooli sai selgeks, et mulle meeldib see ala. Ma õppisin üheksa aastat järjest kunsti – musakooli ei saanud sisse – ja olin iga päev kunsti sees. 

Kogu see värk viskas mul lõpuks lihtsalt üle. Kogu see kontseptualism ja mingi imelik bla. Liiga palju juttu ja vähe vastavaid töid. Iga käki juurde räägiti mingi jõhker legend. Oeh, ma ei viitsi. Mulle meeldib turunduse juures see, et loominguliselt on vaja realiseerida reaalseid olukordi rangetes ajakavades. Paanika on lahe asi. 

Mõni ütleks, et ka turunduses on seda vaibi – palju juttu, vähe tegusid. 

Muidugi on, kus seda poleks. Mingid ettevõtted võivad hommikust õhtuni koosolekuid veeretada. Ma ei taha nendes osaleda. Aga teinekord võib päevi istuda ja mitte millestki rääkida, lihtsalt huvitav peab olema. Lõpuks saab midagi valmis ka. 

Aastate jooksul on olnud palju aega oma vigadest õppida. See, et kunstnik olen, ei tähenda, et ma poleks konstruktiivne. Julgen öelda, et kuskil seal udus on olemas reaalsustaju (naerab – toim.). Kuule, ma räägin nagu kuulipilduja ja küsimus ununeb alati. Mida sa küsisid?  

Jutt on selline kahe otsaga asi. Kui räägid huvitavat juttu, siis keegi ei taha, et see otsa saab. Järjest lisandub midagi uut, huvitavat, avardavat ja naljakat. Please, don’t stop! Aga igav jutt on nagu keskaegne piinariist. See ajab haigutama. Haigutad oma lõualuud paigast, milline jube viis suremiseks! 

Selline tähelepanek ka, et kedagi pole viimasel ajal huvitanud mitu Kuldmuna mul on. Kliendid tulevad nii, et keegi ütleb, et on lahedad laulusõnad; keegi kuulis intervjuud ja klikkis; kolmas ütleb, et meeldisid mu maalid või tossud. 

Asutasite Utopia Alvar Jaaksoniga masu ajal. Nüüd on ka rasked ajad. Ma eeldan, et see on kokkusattumus, sest varasemast on selgunud, et ärile sa ei mõtle.

Ei mõtle, jah. Ma ei tea, mul on õnneks kogu aeg palju tööd olnud. 

25 aasta jooksul pole sa kunagi üles ärganud ja mõelnud, et täna pole tööd? 

Olen seda varem ka öelnud, et iga hommik ärgates on mu esimesed sõnad holy fuck. Kujutan korra ette nähtamatut kalendrit ja tahan uuesti teki üle pea tõmmata.  Kui ma kirjutaks kõik oma tegevused kalendrisse ja seda hommikul loeksin, siis ma saaksin südari ja sureks ära, aga surnuna poleks ma kuigi kasulik. Ei ole tervislik oma päevakavale otsa vaadata. 

Samas, kõik on nii huvitavad asjad, et ma ei taha kadedusest midagi teistele ka jätta. Pole muud kui kark alla, lips ette ja anname kuuma. Aga jah, majanduslangus pole õnneks kunagi nagu minuni jõudnud, tööd on alati. Rasketel aegadel võib-olla rohkemgi. Ühtegi head kriisi ei saa kasutamata jätta või kuidas see kõlaski?

Oleme rääkinud, kui hästi sul kõik läheb. Kui tihti asjad pekki kipuvad minema? 

Jah, aitab sellest idealiseerimisest. Ikka läheb pekki. Seda ei tohi karta. Sa oled kreatiivne siis, kui vabaned hirmust eksida. Täpne statistika puudub. Mõned asjad lähevad nii pekki, et lähed ka inimestega tülli. Vihastan ise ja minu peale vihastatakse jne. 

Mõned asjad lihtsalt ei tule välja. Panen ise vahel puusse ja mõnikord on teine pool totaalne saabas. Kui vaatan ajas tagasi, siis mõned tööd on ikka megas*tad, piinlik on. Aga selline see loominguline töö on. Mõni lugu ei tule välja, mõni maal ei tule välja, mõni reklaam ei tule välja. Ja siis jälle jackpot. Mõni väga halb asi muutub ajas uuesti heaks. Mad shit.

LISALUGU | Utopia juht Alvar Jaakson: meil läheb kenasti

“Utopia on toimetanud iseseisvate tiimide põhiselt juba aastaid,” sõnas ettevõtte juht Alvar Jaakson, kui uurisin temalt, kuidas asi jõudis sinnani, et Leslie Utopiast edasi liikus. “Nüüd korraldasime töö ringi ja senised tiimid tegutsevad eri ettevõtetena. Utopial läheb kenasti, stabiilselt. Kes seda tulevikku täpselt teab, aga usun ja loodan, et majanduslikult on muutuste tulemus ikka hea.”

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised