“Lükkan tagasi pudi-padi tooted, kiirmoe ja toidutööstuse projektid,” räägib endine Bolti turundusjuht, praegune vabakutseline turundaja, Karola Karlson, millised kliendid ta juba eos välistab. Jutustame intervjuus rohepesust, lollidest reklaamloosungitest, elust välismaal ja sellest, kuidas persoonibränd muudab inimese tooteks.

See oli aastaid tagasi, mil Karolale jäi kommunikatsiooniagentuuris praktikal olles silma sisuturundusest rääkiv teos ning tal tärkas huvi digiturunduse vastu. Vaevalt, et ta toona ette kujutas, kuhu see kõik viib.

Praeguseks on ta tõusnud Eesti üheks tuntumaks turundajaks. Tal on LinkedInis üle 10 000 jälgija ning ta jagab nippe oma menukas turundusblogis. Seljataga on töötunnid Bolti turundusjuhina ning Scoros ja MeetFrankis. Viimased aastad elas Karola vabakutselisena Pariisis ning aitas laiema publikuni viia nii Eesti kui ka välismaa brände.

Kolm aastat tagasi Prantsusmaale kolides ärkas Karolas juba lapsepõlvest pärit kirjandusvaim. Mullu avaldas ta Eesti Kirjanike Liidu ajakirjas Looming kaks novelli ning ta nimetati aasta noorautoriks. Karola sulest raamatuarvustused on ilmunud nii Loomingus kui ka Sirbis. Hetkel töötab ta oma esikromaani kallal ning asus äsja õppima Londonis asuvas mainekas Royal Holloway ülikoolis. Muideks, creative writingut, mitte turundust. 

Kas on nii, et mida rohkem sa kirjutad, seda vähem tahad turundusega tegeleda? 

Natuke kipub nii minema küll, aga turundus on minu jaoks endselt huvitav valdkond. Ma ei loo illusiooni, et ainult kirjandusega tegeledes saaks Eestis – ja veel vähem Lääne-Euroopas – ära elada. Kuigi see on kole sõna, siis mulle meeldib kirjandust hobina käsitleda ja seda enda jaoks nii-öelda puhtana hoida. Ma ei ole sunnitud midagi kirjutama või avaldama, et raha teenida. Kui kirjandusest saaks töö, muutuks see kiiresti vastumeelseks.

Kui olen Eesti väljaannetesse kirjutanud ning arvutanud, mis oleks tunnipalk, siis võrreldes turundusega on see vahel 50 korda väiksem, vahel 10 korda. Seda on kurb näha, sest paljude andekate inimeste jaoks on see peamine sissetulekuallikas. Mõned päeva- ja nädalalehed maksavad kaastööde eest eriti vähe ja ma pole neid töid vastu võtnud, sest nii aitaksin kaasa süsteemile, kus inimestele väärilist palka ei maksta.

Mis sinu jaoks turunduse huvitavaks teeb? 

Mulle meeldib psühholoogiline pool. Turundus on natuke nagu mäng. Ehitad maailma ja siis vaatad, kuidas see toimib. Kui oma blogiga alustasin, oli põnev kirjutada erinevatel teemadel, optimeerida SEO-d ning lõpuks näha, kuidas orgaaniliselt tuli 100 000 igakuist lugejat. Põnev on pusida. See on nagu arvutimäng, mida saad ise mõjutada. 

Kas võib öelda, et olid oma blogiga õigel ajal õiges kohas? Toona võib-olla polnud nii palju turundusblogisid kui praegu. 

Neid oli, aga paljudes valdkondades – sh turunduses – on see mure, et blogisid kirjutavad sisuturundajad, kes pole seda, mida nad kirjutavad, ise praktiseerinud. Nad otsivad infot teistest blogidest, panevad midagi kokku, kuid ei lisa ise midagi uut. 

Kirjutasin praktikuna asjadest, mida oli vaja päriselt teada. Tegin seda loogilisemalt ja detailsemalt kui teised blogid. Minu artikleid avaldasid ka mitmed suured USA turundusblogid, sest need olid sisukamad kui suvalise copywriteri tekstid.

Kui rääkida LinkedInist, siis häirib seal tihti see – mida teevad ka paljud Eesti turundajad –, et kirjutatakse ümber teema, mida keegi juba nädal aega tagasi jagas, lisamata midagi uut ja põnevat. Üritan pigem omaenda kogemust ja tähelepanekuid jagada. Ma ei kommenteeri “Barbie” filmi, kui seda on juba miljon korda tehtud. Eesti turundajate persoonibrändis jääb tihti puudu originaalsusest. 

Arvan endiselt – eriti nüüd, mil palju sisu luuakse AI-ga –, et blogi või LinkedIni vallas ei ole raske läbi lüüa, aga kvaliteet peab väga kõrge olema, lisaks peab olema ka isiklik arvamus. Sul peab olema oma vaatenurk ja nägemus ning pead ise oma blogi turundama. See kõik võtab aega ja vaeva. Pole nii, et teed iga nädal paar tundi, pigem teed 20 tundi. 

Sulle on kogu aeg kirjandus huvi pakkunud. Kuidas sa kirjutamiseni jõudsid? 

Kui Boltist ära tulin, oli mul sügav identiteedikriis. Tundsin, et ei taha kogu elu pühendada sellele, et töötan ühe ettevõtte jaoks 10-12 tundi päevas, jään vanaks, suren ära ja ei teegi oma eluga midagi. Samas oli küsimus, mis tööd ma siis teen? Me elame planeedil, mis kliimamuutuse tõttu hävib. Kas ma peaks Greenpeace’i tööle minema? End nii-öelda ohverdama ja midagi päriselt head tegema?

Samas ei ole ma ka päris nii altruistlik inimene. Kirjandus näis õige suund. See on mind alati tõmmanud, sest tegeleb pigem vaimu kui mateeriaga ning ei loo maailma uut saastet, vaid uurib seda, mis on meie juures päriselt inimlik. Mind huvitab teemana kliimamuutus, kuigi see on natuke kitsendav mõiste. Tahan analüüsida vastust küsimusele: kuidas elada inimesena, kui sa tead, et iga päev, mil sa elad, tarbid ja hingad, hävitad sedasama planeeti, mille peal sa elad?

Ilukirjandusel on potentsiaal teemasid laiemalt avada, näha probleemi mitut külge korraga. See ei ütle, mis on vastus, aga aitab abstraktselt vastuseid otsida ja kutsub kaasa mõtlema. Hakkasin pool aastat tagasi esimese raamatuga pusima ja see on sada – okei, võib-olla isegi miljon või miljard või triljon – korda raskem, kui ükski turundusprojekt, mida olen elus teinud. 

Kui Pariisi kolisin, hakkasin rohkem ilukirjandust lugema ning proovisin tasapisi kõrvalt kirjutada. Lugesin intensiivselt, õppisin ja õppisin. Alles kahe aastaga tuli tunne, et julgen ühe väikese novelli kirjutada. Endiselt kummitab küsimus, kas olen valmis? Kirjanduses võikski lõputult õppima jääda. Turunduses võib-olla tundus üks hetk, et lagi on ees ja on veidi igav, aga kirjandus on nagu lõputu ookean: sa ujud ja ujud ja vahepeal on mõni saar, aga mandri rannajoont ei tule.

Kirjutamine on ka igapäevasel inimlikul tasandil ilus. Sotsiaalmeedias pildi saatmise või helistamise asemel kirjutan vanaemale kirju, sest see on minu jaoks kordades mõtestatum ja hoolivam suhtlusviis. Mõtlen vahetevahel, et olen vanavanematelt Eestist eemaloleku andeks saanud, sest olen nunnu ja kirjutan neile.

Kuidas saada noori lugema, kuidas kirjandust massidesse viia? Kirjandusajakirjadega on see jama, et riik avaldab neid, aga samas pole raha, et neid turundada.

Kindlasti on kõigil kirjandusväljaannetel raha puudu. Kui riigi perspektiivist vaadata, siis ma ei tea, tee üks spordivõistlus vähem ja anna see raha mõne ajakirja turundamiseks (muigab – toim.). 

Tiit Hennoste kirjutas hiljuti Sirbis, et 1960ndatel oli ühe Loomingu numbri honorarifond 35 keskmist kuupalka. Praegu on umbes 3,5 kuupalka. Räägitakse, et eesti keelt väärtustatakse, aga iroonilisel kombel väärtustati eesti keelt nõukogude ajal palju rohkem. 

Kindlasti võiks kultuuriväljaannete juures töötada turundusinimene, aga selleks pole raha. Värske Rõhk on sotsiaalmeedias päris aktiivne, eeldan, et turundusega tegeleb mõni toimetaja ise. Sama on ka Müürilehega. Nad on aktiivsema turundusega loonud endale Eesti kultuuriruumis just noorte lugejate seas tuntuse. 

Muidugi on ka head sisu vaja. Turundus pole see, et aina postitad, postitad ja postitad. Inimesed peavad ajakirjast rääkima, inimesed peavad tahtma artikleid lugeda. Kvaliteet peab kõrge olema.

Välismaal on nii, et kirjanikul on oma agent, kes otsib intervjuusid ja esinemisi ning haldab kodulehte. Lisaks on kirjastus, kes kirjanikku ja tema raamatut turundab.

Kas Eestis on kirjanikel kodulehti? Väga ei tea. Minul on, aga disainisin selle otsast lõpuni ise. Palkasin arendaja ja lasin valmis teha. Disainin ise kõik visuaalid, postitan, jagan ja analüüsin. Tekstide kirjutamine võtab ehk pool kogu ajast, mis blogi ülalpidamisele kulub. Pole imestada, et kirjanikel ei ole selleks aega ega oskusi. 

Ingliskeelses kirjandusruumis on kõigil kirjanikel koduleht, nad on Twitteris ja neil on Instagram. Olen üritanud Instagramist ka tuntumaid Eesti kirjanikke leida. Pole. Null avalikku profiili. Ma ei ütle, et see on kirjaniku töö, aga see võiks olla kirjastuse töö. Neil ka muidugi raha pole, eesti kirjandusruum on väga väike, sh tiraažid ja ostumahud.

Kirjanduses huvitab sind keskkond. Kas turunduses on keskkond teema, millega päriselt tegeletakse? 

Ma olen selles osas väga küüniline. Just hiljuti kuulsin reklaami, et too oma vana teflonpann meile, saad uue odavamalt ja see on kõige rohelisem diil. Vahel läheb süda pahaks, kui ignorantsed need sõnumid on ja kui rumal on tõsimeeli uskuda, et uue panni ostmine planeedile mingitpidi hea võiks olla.

Hiljuti jagas keegi Instagramis, kuidas ta ostis uue köögimasina, et vett filtreerida. Seal on sees rauast, mitte plastikust filter ja nüüd ta ei pea enam kunagi plastikut kasutama. Aga kui ta oleks mõelnud, kui palju läheb ressurse uue asja tootmiseks ja transpordiks, siis ta oleks võinud vabalt elu lõpuni plastikuga masinat kasutada. Jalajälg oleks väiksem olnud. 

Samamoodi ei ole säästlik uue elektriauto ostmine, kui sul vana auto töötab. Elektriauto tuleb toota ja kohale transportida, elektriaku jalajälg on väga suur. On väga kahepalgeline öelda inimestele, et osta rohelist, sest uue asja ostmine ei ole mitte kunagi roheline. Roheline on ostmata jätmine. 

Vahel olen klientidele öelnud, et ärge tehke jälle seda kampaaniat, kus iga ostu eest istutatakse üks puu, sest see on rohepesu. Selline puude istutamine pole roheline. Nad ei jää kasvama ja ega see üks puu ei aita midagi. Olen päris palju rohepesu kampaaniaid tagasi lükanud, klientidele teadusartikleid saatnud ja tagamaid selgitanud.

Rääkides klientidest, on potentsiaalseid projekte küll palju, aga selliseid, mida teha tahaks, on päris keeruline leida. Lükkan tagasi pudi-padi tooted, kiirmoe ja toidutööstuse projektid. Hasartmängud ja krüptojama on samuti no-go. Vastuvõetavad on tehnoloogia, kultuuri või haridusega seotud projektid, osaliselt ka meditsiini- või finantsiasjad. Igasuguste elustiilitoodete turundamist üritan samuti vältida, sest ma ei leia, et need asjad üldse maailmas eksisteerima peaks (naerab – toim.).

Eelmine aasta pakuti mulle projekti, mille eesmärk oli ehitada pildipõhine e-poe algoritm, mis teeb otsingu efektiivsemaks, et inimesed rohkem ostaksid. Eesmärk oli see aasta pärast Amazonile maha müüa. Oleksin saanud osalust ja ilmselt palju raha, aga mulle on eetiliselt vastuvõetamatu kulutada oma aega sellele, et panna inimesi ostma asju, mida neil tegelikult vaja pole. Lisaks veel mõte, et keegi ehitab toodet, mille ainuke eesmärk on see Amazonile maha müüa ja rikkaks saada.

Teisalt mõistan, et kõigil turundajatel ei ole võimalik valida, milliseid projekte nad teevad ja mida mitte. Ja ma ei pane kellelegi pahaks, kui ta minu silmis ebaeetilisi brände turundab. Elus peab järeleandmisi tegema ja keskteid leidma.

Kas sul ei jää nii järjest vähemaks asju, mida turundada? Tehnoloogia- ja digiprojektidel on ju ka üsna suured jalajäljed.

Seda küll, aga on palju huvitavaid taaskasutusplatvorme ning kultuuri ja õppimisega seotud projekte. Üritan ise osta nii palju teise ringi asju kui võimalik. Ja digitoodetel on ikkagi oluliselt väiksem jalajälg, kuigi mitte olematu.

Millal viimati mingi uue asja ostsid?

Väga hiljuti! Ostsin kaamerale filmi. Vahel ikka libastun ja ostan riideid ja igasugust pahna, mida mul tegelikult vaja ei ole, aga alati ei suuda vastu panna, eriti esteetilistes küsimustes. Ma tunnen end alati süüdi, aga ostan ikkagi. Siiski eelistan ma sellele turundajana mitte kaasa aidata, sest tarbijana olen nagunii osa süsteemist.

Ma arvan, et paljud tahavad teada, kuidas sa saad nii elada, et pool aastat töötad ja pool aastat puhkad?

Mul on väga vedanud, et olen leidnud projekte, mis võimaldavad mul nii töötada ja ära elada. Mul oli vahepeal viieaastane periood, kus turundus ja blogi olidki kogu mu elu. See oli mu jaoks lihtsalt nii põnev ning see kartulipõld kannab endiselt vilja, kuigi blogi on küll vahepeal sööti jäänud (muigab – toim.).

See aasta tuleb mul umbes kaheksa kuud turundustööd, mitte kuus. Mul oli vahepeal neli projekti korraga, tegin nädalas 60 tundi tööd. See on lihtsalt väga kontsentreeritud pingutus. Ma teen ikka justkui täiskohaga tööd, aga lihtsalt tihedamalt, nii et suudan mõned kuud vabaks jätta. 

Elasid vabakutselisena Pariisis. See on kindlasti paljude unistus. Kas see elu oli selline nagu sa ette kujutasid? 

See oli veider elu. Elasin üksi ning COVIDi ajal oli inimliku kontakti vähesus psühholoogiliselt raske. Samas meeldis, et sain kodus töötada, teen nii asju efektiivsemalt ja omas rütmis. 

Kas ma kujutasin seda nii ette? See oli idülliline. Pärast tööpäeva läksin parkidesse jalutama, lõpuks sain sõbrad, hakkasin prantsuse keelt rääkima, tekkisid baarid, kohvikud ja saiakohad, kus teenindajad tundsid mind ära ja hõikasid leti tagant “salut!” Seal oli väga mõnus, aga eks see oli ikkagi elu, kus pidi päev läbi töötama. Ei saanud niisama mööda Pariisi jalutada ja croissaint’i süüa.

Sa oled turundanud nii Eesti kui ka välismaa ettevõtteid. Kas ühed teevad midagi teisiti? 

Töötasin hiljuti ettevõttega, mis tegutses Luksemburgis, Londonis ja Hispaanias ning laienes New Yorki. Mulle väga meeldis nende professionaalne kommunikatsioon. See oli viisakas ja sisukas. Isegi Slackis kirjutati läbimõeldult ja põhjusega. Esitluste ja koosolekute kvaliteet oli väga kõrge. See sundis ka ennast rohkem pingutama.

Välismaa ettevõtetel on rohkem valmidust turundusse investeerida ja suuri kampaaniaid teha. Ei kardeta teha välikampaaniat, mis maksab pool miljonit või miljon. Sest teatakse, et see päriselt toimib. Eesti ettevõte üritab tihti nii New Yorki minna, et tehakse 10 000 euro eest reklaami ja vaadatakse, kas läheb turg käima. No ei lähe. Isegi kampaania, mis maksab 500 000 eurot ja katab New Yorgi metroos iga kümnenda vaguni, ei lükka alati sealset turgu käima.

Eesti ettevõtetel on tihti arusaam, et kuna Eestis oli lihtne läbi lüüa, siis lähme välismaale ka nii, et teeme veidi Facebooki reklaami. Kunagi, kui Facebooki reklaam oli väga odav, see võib-olla toimis, aga enam ei ole see nii lihtne.

Olen palju näinud, kuidas Eesti ettevõte läheb näiteks lähiriiki ning kuus kuud tilgutatakse iga kuu pisut Meta ja Google’i reklaame. See ei tööta. Kui nad kulutaksid sama raha kuu ajaga ühele läbimõeldud kampaaniale, tekiks inimestel tugevam side, nad teaksid brändi ning kokkuvõttes oleks see efektiivsem eelarve kulutamise viis.

Üks asi, mida näeb nii Eestis kui ka välismaal, on see, et tihti ei anna ettevõtte juht tiimidele vajalikku sisendit. On head ja halvad tegevjuhid. Hea juht teab, kuhu ta tahab ettevõtte kasvatada. Tal on selge nägemus. Ta teab, et selle eelarvega saab kasvada nende numbriteni ning ta paneb tiimi eesmärgi nimel tööle.

Siis on teised juhid, kes mõtlevad, et pusime ja vaatame, mis saab. Sellises ettevõttes on kohutavalt stressirohke turundust teha, sest sa ei tea, mida teha. Iga nädal on mõni uus idee ja peab jälle kõik ümber tegema. Aga ühtegi ideed ja hüpoteesi ei katsetata lõpuni.

Enne kui ettevõttega tööle hakkan, tahan juhilt teada, mis on numbrilised ootused turundustiimile. Kuidas ma muidu tean, millele keskenduda ja mis eesmärk tiimile anda? Numbrid on tiimile oluline motivatsioon. Mõnikord, kui toode on hea, siis võtan projekti ikkagi vastu ja loon ettevõtte kasvueesmärgid ise.

Aga selline “proovime lihtsalt” suhtumine ei vii kuhugi. Tulemusi peab mõtestama ja nende põhjal strateegia tegema. Brändisõnumi ehitamine võtab kuid või lausa aastaid. Ei saa iga kahe nädala tagant midagi uut proovida. 

Julgustan turundusjuhte ja turundajaid ettevõtte juhti suruma ses suunas, et ta ütleks numbrid, mida ta saada soovib. Kui ta ei tea, mida ta tahab, siis võib-olla pole ta hea juht. Ta võib olla hea toote ehitaja, aga ta ei oska numbritele ja kasvule mõelda ning see on töötajate perspektiivist väga kurnav ja desorienteeriv.

Enne rääkisime sellest, et kohalikke kirjanikke pole pahatihti internetis märgata. See on huvitav, sest maailm liigub sinnapoole, et kõik peavad avalikud olema ja igal pool midagi arvama ning seeläbi persoonibrändi kasvatama. 

Mõtlesin korraks persoonibrändi termini ja sisu peale. Mis see on? Mõnes mõttes tähendab see seda, et inimesest tehakse elutu toode. Toode, mida teised saavad tarbida. See on üpriski haiglane kontseptsioon. Umbes sama, kui räägitakse ökosüsteemiteenustest või looduseteenustest. Metsas kasvab kukeseen ja see on looduse teenus. Kohutav diskursus.

Olen viimasel ajal reklaamisõnumite osas keeleliselt hästi tundlikuks muutunud. Mind härivad hüüdlaused, mille üle natukenegi mõeldes saad aru, et need on täiesti idiootsed. Ülemiste keskusel oli reklaam sõnumiga “Kõik, millest unistad”. 

Loodaks, et ühegi inimese kõik unistused pole müügil ühes kaubanduskeskuses. See on peaaegu et solvang lugejate ja poekülastajate pihta. Et kõik, millest sa unistad, on ühes suvalises Eesti kaubanduskeskuses.

Käid mööda linna, näed reklaame ja mõtled, mida kuradit?

Mõtlen, et kurb, et midagi sisukamat ei tehta. Ja solvav – õigemini, solvav brändile, kes sellele alla kirjutas. Minu meelest võiks oma sõnu rohkem läbi mõelda selle asemel, et suvalisi lauseid välja hõigata. Reklaamikeel on läinud väga lihtsaks ja labaseks. Turundajad võiks iga sõna ja lause tähenduse üle natuke kauem ja põhjalikumalt mõelda. 

Mida veel turundajad paremini võiks teha? Kas on mingeid trende, mida silmas pidada? 

See oleneb muidugi turundaja täpsest rollist, aga sõnumites võiks äraleierdatud hüüdlauseid vältida ja oma peaga midagi uut välja mõelda. Võiks teha vähem postitusi, vähem kampaaniaid ja lärmi. Mõelda põhjalikult läbi bränd ja see, mida öelda tahad, rõhuda orgaanilisele levikule – word of mouth’ile. Pole mõtet toota kampaaniad, mis kedagi ei kõneta, lihtsalt tootmise pärast. 

Võtame näiteks ettevõtete blogid. Turundajad ja agentuurid toodavad sinna väga palju sisu, aga kui mõtled, miks keegi seda lugema peaks, siis ega tegelikult ei tea. Sotsiaalmeedias tehakse samuti palju tuima sisu, millel pole mingit mõtet või hinge taga. Sama hästi võiks selle aja kuhugi mujale kulutada või lihtsalt kellegi teise palgata (naerab – toim.). 

Tunnen, et ettevõtete turundus liigub rohkem brändi poole. Ei ole enam ainult Google’i ja Meta reklaam, sest need on väga kalliks läinud. On näha, et tasulise digireklaami asemel on rohkem orgaanilist sotsiaalmeediat, kuigi see on samuti tihti tasuline, sest seal kasutatakse sisuloojaid. 

Turundajad võiks õppida, kuidas näiteks TikTokki minna ja kuidas seal influencer’eid palgata, neilt sisu saada ja reklaamina kasutada. Või õppida, kuidas Instagram Reelsi teha. Need on asjad, millega kõik turundajad ei oska kaasa minna. Peab mugavustsoonist väljuma ja uusi oskuseid õppima. 

Just koostöö sisuloojatega ning Instagrami ja TikToki vaheline sümbioos on asjad, mida tasub katsetada. Kindlasti räägitakse palju AI-st, aga ma ei ole fänn. 

Miks? Ma ei tahtnud selle kohta küsida, sest mõtlesin, et seal pole nagunii midagi uut öelda. Aga äkki sul on?

Visuaalide loomiseks on see pigem asjalik ja kasulik ning selles suunas tasub vaadata. Turundustekstide kirjutamiseks ei kasutaks ma seda ise mitte kunagi. AI kirjutatud tekst, ilma originaalse lisata, ei hakka isegi mitte Google’s rankima.

Jah, AI tööriistadega võib näiteks mustandeid teha või infopunkte koguda, aga sealt kaugemale ma ei läheks. Originaalsus kaob ära, sest veel sada inimest on sedasama AI-d sarnaseks tekstiks kasutanud. Ja üldsegi… Kui inimesed ka oma viimase mõtlemisvõime AI-le delegeerivad, siis mis meie juures üldse inimlikuks jääb?

Veel tasub mainida seda, et viimastel aastatel on olnud kiire majanduskasv. Kõik tulid turule igasuguste uute väikeste toodetega. On ökohambapastad, on miljon erinevat moebrändi. Konkurents on väga kõrge ja kui majandus jahtub, hakkavad väikesed ettevõtted välja surema.

Tasub leida kitsam nišš ning ehitada tugev bränd ja lojaalne publik, sest ees võivad olla rasked ajad. Kasvu asemel võiks olla suunaks lojaalsusprogrammid ning fännibaasi ja community ehitamine, sest üks hetk pole kõigile ettevõtetele enam turul ruumi. 

Ehk suhe peab olema rohkemat kui bränd ja tarbija?

Jah. Suurem kui see, et müüd odavamalt kui konkurent. Su toode peab olema väga hea ja läbimõeldud. Ja isegi sellest ei piisa, ka bränd peab olema atraktiivne ja kõnetama.

Ma loeksin justkui välja, et tihti polegi asi turundamises, vaid selles, et on palju keskpäraseid tooteid, mida ongi raske müüa? 

Olen nõus. Üks põhjus, miks vahel projektidest ära ütlen, on see, et product/market fit pole veel päris hea. Ütlen ära, sest arvan, et ma ei suudagi seda toodet turundada. Turundus ei päästa halba toodet, aga võib sinu ettevõtte kiiremini pankrotti ajada! (naerab – toim.).

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised