Vahel ikka juhtub, et teeme influencer’itega intervjuusid. Seekord on meie jutukaaslaseks Kroonika poolt aasta suunamudijaks valitud Jüri Ratas. Äsjastel europarlamendi valimistel võimsa saagi kogunud mees jutustab, kuidas temast sai mõjuisik ning sotsiaalmeedia naljamees.

On hetkega selge, et Jüri on viimasel ajal fännidega rohkelt selfisid teinud. Küsin intervjuu järel temaga fotot – säärast kohtumist peab ju ometi TULI sotsiaalmeediakanalites jagama – ning enne kui arugi saan, on Jüri haaranud minu telefoni ning teinud neli klõpsu. Aga see oli lõpp. Intervjuu algas ning kulges niiviisi:

Kroonika meelelahutusauhindadel kerkisid aasta suunamudijaks. Kes on aga sinu aasta meelelahutaja?

(Muigab – toim.). Minu aasta meelelahutaja on Holger Ratas, viieaastane noormees kodust! Ta keerab sageli vindi üle ning meelelahutusest saab tõsisem jutuajamine. 

Kui rääkida avalikust ruumist, siis ma ei saa üle ega ümber oma korvpallitaustast. Mõtlen seda, mida Henri Drell teha suutis (leping ja mängud Chicago Bullsis – toim.). NBA pole lihtsalt üks liiga, see on unelmate asi. Loomulikult ta ei tee meelelahutust, vaid meeletult rasket tööd, aga me ei saa öelda, et NBA pole show. 

Oled öelnud, et sinu sotsiaalmeediat teevad sina, sinu nõunikud, pere ja lapsed. Nii palju, kui ma turundajatelt kuulnud, siis nad on pigem skeptilised. Arvavad, et keegi peab veel seotud olema.

Kui võtame valimiste-eelse perioodi, siis jah, tehnilise poole pealt oleme abi vajanud, näiteks videote lõikamisega, aga seda ei ole, et esmaspäeva hommikul istub siin kümme inimest laua taga ja mõtleb, mis kingad ja sokid jalga panna ning mis mu sõnumid on. 

Minu büroos töötab koos minuga neli inimest. Samuti olen mõnikord pöördunud pere noorliikmete poole, kes on umbes sellises vanuses, et sotsiaalmeedia on neile oluline. 

Kes mõtleb, et läbi sotsiaalmeedia on nii kerge end tuttavaks teha ning sõnumeid ühiskonda kanda, siis ütlen, et maja ei saa katusest ehitada. See katus kukub kohe maa peale. Vundament tuleb ikka inimestega kohtumisest, sotsiaalmeedia aitab tervikpilti suurendada. 

@best.backstage Kiiremini, kõrgemale, kaugemale, Brüsselisse!🇪🇺 Isegi kui mõni hüpe võib lõppeda ootamatu maandumisega, siis tuleb püsti tõusta ja sirge seljaga edasi minna! Poliitika on nagu sport – täis väljakutseid ja ootamatuid pöördeid! Olen valmis tõsiseks tööks Euroopa Parlamendis ning palun Sinu toetust!😉 #139 #JüriRatas #EuroopaParlament #valimised #vali139 #EestiTikTok ♬ original sound – Best Backstage

Et sotsiaalmeedia on nagu kirss tordil?

Jah. Vähemalt poliitikas on nii. Kindlasti on inimesi, kes polnud väga tuntud ning nüüd teevad saateid ja taskuhäälinguid. Poliitikas nii ei saa. Kui sind ei teata Kilingi-Nõmmel, Viljandis, Põlvas, Tallinnas, Narvas või Kärdlas, siis ainult sotsiaalmeedia toel sa igale poole ei jõua. Mina sellesse ei usu. 

Noh, kui teete ise oma sotsiaalmeediat, siis – naljaga pooleks – võib öelda, et teil on nii hästi läinud, et võite kamba peale oma agentuuri asutada. 

Ei. Ma ei arva, et mul selliseid teadmisi on. Ma olen sotsiaalmeedias pikalt olnud ning ikka küsitakse, millal muutus toimus. Arvan, et laialdasem tõus sai alguse saatest “Tantsud tähtedega”. Keegi ei arvanud, et poliitik – st mina – võiks seda teha. Ega ma ise ka ei arvanud. Seal toimus suur muutus. 

Teekond ja areng ümmarguste vastuste generaatorist aasta suunamudijani on päris pikk. See ei ole nii, et teen nipsu ja olen uus inimene. Kui palju sa ise teadlikult oled vaeva näinud, et olla avatum ning võib-olla ka humoorikam ja huvitavam?

Peaministri töö juures oli väga palju pinget ning ei saa öelda, et see kuidagi inimest ei puuduta. See konkreetsus ja avatus on mingisuguse vabanemise tulemus. Meil oli väga raske koalitsioon. EKRE konkreetselt õiendas – ma vabandan, mölises – oma pühapäevases saates. Keegi ei pannud tähele õigeid ja häid asju, mida valitsus tegi. Kõik keerles ainult EKRE ümber. 

Europarlamendi valimised olid minu jaoks väga olulised. Mul oli enne valimisi soov pälvida rahva toetus ja saada parlamenti. Mul on poliitikas 24 aastat kogemust ja püüdsin selleks korraks kokku panna kõik, mis mul on. 

See palgipilt, mis ma tegin… Maal elavad inimesed teavad, et kui sul suuri mehhanisme pole, siis sa palki kuidagi teistmoodi välja ei too, kõige kergem ongi õlal tuua. See läks viraalseks ja selle üle tehti irooniat, naerdi ja ilguti. Ise mõtlesin, et Eesti inimene pole tegelikult kunagi töö tegemist naeruvääristanud. Tol hetkel oli vaja palgid välja tuua, ära lõhkuda ja riita laduda. See enda üle naermine läks inimestele korda. 

Kas mingil hetkel istusid nõunikega maha ja mõtlesid, et peame mainet ja imidžit muutma? See on ju jube keeruline töö. 

Ma sellist koosolekut ei mäleta, et hakkame nüüd minu mainet muutma. Tõesti ei mäleta. Aga nagu ütlesin, mingil hetkel hakkasin maine muutumist tunnetama. Olen alates 2007. aastast käinud koolides ühiskonnaõpetuse tunde andmas. Peale tantsusaadet tunnetasin, et minuga soovitakse teha fännipilte ning küsitakse autogrammi. 

Praegu on huvitav vaadata, kuidas õpilased kirjutavad, et ma tuleks sinna ja teise kooli. Need pole üks-kaks kirja, vaid neid on kümneid. Ma alati vastan, et olen nõus tulema, aga õpetaja peab kutsuma.

Aga midagi sellist ei ole olnud, et teen muutuse ja hoian seda või teist nurka.

Tegin hiljuti intervjuu Limpa mänedžeriga. Ta ütles, et Limpale kirjutatakse kogu aeg, soovitakse abi kodutöödega, küsitakse anekdoote jne. Kas saad ka selliseid kirju? 

(Muigab – toim.). Selliseid pole saanud. Nagu ütlesin, peamiselt kutsutakse kooli esinema. Aga kui olen sotsiaalmeediasse postitanud, et olen mõnes kohas, näiteks Paides, siis noored kirjutavad ja küsivad, kus ma täpselt olen, sest nad tahavad minuga pilti teha. Türi lillelaadal oli sama. 

Paar päeva tagasi tuli paar kirja, kus kutsuti mind koolilõpetamisele. Ja mitte nii, et läheksin lihtsalt aktusele, vaid küsiti, kas saaksin olla lõpetamisel konkreetse inimese külaline. Kahjuks mul ei olnud võimalik see päev minna. Täna (14.06 – toim.) sõidan siit Imaverre. Ma pole küll sealse kooliga seotud, aga üks õpetaja kutsus 9. klassi lõpuaktusele. Mõtlesin, et reedene päev, lähen. 

Sinu sotsiaalmeedia tundub hästi loomulik. TikTokis on ka sinust nooremaid Eesti poliitikuid, kes loogiliselt võttes peaksid platvormi ja selle eripäradega paremini kursis olema, kuid nende videod tunduvad piinlikumad. Oskad sa ise seletada, miks see kõik nii hästi välja kukub? 

Esiteks, tõetruu tuleb olla. Teiseks, tööd tuleb teha. See tähendab, et ei saa nii, et teeme nädal aega sotsiaalmeediat ja siis on kõik. Kolmandaks, see, mida enne ütlesin. Ei saa mõelda nii, et panustad ainult sotsiaalmeediasse ja siis on asi tehtud. Ma ei ole kunagi mõelnud, et kõik minu sotsiaalmeedia jälgijad toetavad minu poliitikat. Kui nii mõtlema hakata, siis see asi ei tööta. 

Kui 2007. aastal Riigikokku tööle tulin, kasutasin oma isa kujundit, mida olen ka hiljem palju öelnud – Riigikogu on nagu kuldpuur. Katus on pea kohal ning Eesti mõttes on siin kõrge sissetulek, aga siia ei tohi kinni jääda. Kuldpuuris tuleb olla nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Mõned poliitikud ütlevad enne valimisi, et hakkavad Eestis ringi käima. Mina olen 17 aastat Eestis ringi käinud. Hoolimata aastaajast. Hoolimata sellest, kas valimised on läbi või algavad. 

@best.backstage Meie suur sõber Brauni kasvab jõudsalt! 🐾🐶🦴🥰 #JüriRatas #EestiTikTok #Brauni ♬ original sound – Best Backstage

Kui ma ei eksi, siis valimisstuudios kasutati sinu lustakama sotsiaalmeedia sisu kohta väljendit ”poolinfantiilne sisu.” Mulle jäi see väljend kõrva. Kas on oluline, milline on sisu, kui see töötab? Kas lihtsam ja kergem sisu on automaatselt halb? 

Loomulikult on oluline, milline sisu on. Kui eesmärk on ainult jälgijaid juurde saada, siis võib-olla astutakse mingitest piiridest üle. Minu piirid peavad jääma minu väärtusruumi sisse. Ma ei pea võimalikuks teha midagi ebasündsat. 

Eks see ole valiku koht, kas teed valimistele kutsuvat videot mustas ülikonnas või püüad seda teha lõbusamalt ja mängulisemalt. Kokkuvõttes oli mõlemat sisuloomet, aga kumbki ei läinud labaseks. 

Kas poliitikud võiks olla vähem tõsisemad?

Minu inimloomuses on krutslikkust. Mul oli seda juba lapsepõlves ja ei saa öelda, et õpetajatel minuga kerge oleks olnud. Poliitik ei saa jääda meeletult tõsiseks. Huumor annab asjale vürtsi juurde. 

Kas tunned end teerajajana? Ilmselt võetakse sinust järgmisteks valimisteks palju inspiratsiooni. Umbes nii, et kui rokkbänd võidab Eurovisiooni, siis järgmine aasta on kaks korda rohkem rokkbände. 

Olen lugenud poliitikute kommentaare, et nad peavad nüüd sotsiaalmeediat rohkem väärtustama. Soovin selleks jõudu, aga ütlen veel kord, kõik peab tervik olema.

Teiselt poolt, ma pean sotsiaalmeediat oluliseks, sest öeldakse, et poliitika kaugeneb ühiskonnast. Räägitakse, kas meil on piisavalt aktiivne ühiskond? Kas kodanik täidab oma kohustust ja tuleb valima? Kuidas me poliitika noortele lähemale viime? See ongi minu roll. Olen poliitik ja minu roll on näidata, mida poliitik teeb.

Mis põhimõtete eest ta seisab? Mida ta teeb koosolekute vahel? Mida ta teeb nädalavahetusel? Kui olen suutnud ühiskonda kõnetada ja poliitiku tööd tutvustada, siis see muudab noortele poliitika huvitavamaks. 

Hommikul oli riigikogu istung. Minu hea ametikaaslane, professor Irja Lutsar, tuli minu juurde ja ütles, et tal on külas lapselaps ja tema sõbranna. Kaks 9. klassi neidu, kellel oli suur soov minuga kohtuda. Muidugi kohtusin. See näitab, et neil on mingisugune huvi ühiskonna ja suurte teemade vastu. 

Kas nad küsisid midagi või olid star–struck, et said kuulsusega kohtuda?

Tegime pilti! Nad olid võib-olla natuke ehmunud. Pigem rääkisin mina, ütlesin, kuidas meil oli koroona ajal professor Lutsariga väga hea koostöö. 

Tähtis on mainida, et oleme rääkinud noortest, aga kui käisin Türi lillelaadal või Jäneda laadal, siis minu juurde tuli nii mõnigi vanaema, kes ütles, et ma jätkaks sisuloomega, sest teen seda huvitavalt. 

Kõik ainult kiidavad. Kas mõni poliitik või lähikondlane on öelnud, et mida sa teed Jüri, et see ei sobi? 

Ikka on küsitud, ega see liiga mänguline või labane ei ole. Vabandust, iga inimene ehitab oma teekonna ise. Sealhulgas poliitik. Kui ma sotsiaalmeedias ainult hüppaks ja kargaks, siis ma ei peaks seda õigeks, eks. Lihtsalt fassaadiga poliitikas läbi ei löö.

Poliitiku jaoks on üks oluline valuuta ja selleks on hääled. See näitab, kui tõsiselt teda võetakse. 

Eesrindlik oled sa ka merch’i ehk fänninodi osas. Kui tavaliselt kuuluvad poliitikute arsenali näiteks pastakad, kruusid ja kondoomid, siis sinul kujunesid hitiks sokid! Aga miks mitte ka päikeseprillid ja pusa.

Seda, et minu sotsiaalmeedia jälgijatel on fännitoodete vastu huvi, tundsin juba mõnda aega, sest sain vastava sisuga kirju ja ettepanekuid. Soovisin teha just selliseid tooteid, mille vastu inimestel huvi oleks. 

Mõte küsida oma jälgijate käest, millist merch’i nad soovivad, tuli spontaanselt ühe videofilmimise käigus. Vastuseid tuli ikka väga palju, ütleks, et lausa sadu. Ettepanekuid oli seinast seina, kuid ühe läbiva soovina kõlasidki T-särgid, pusad, sokid jne, mis saigi ellu viidud. Kindlasti on tulevikuvaates veel palju mõtteid merch’i näol, mida sel kevadel ei jõudnud realiseerida, kuid mis kindlasti vääriksid ärategemist.

Arvestades, kui populaarseks merch’i tooted osutusid, näiteks “mina tööd ei karda” sokiloosis oli lõpuks u 10 000 kommentaari ja üle 10 000 laigi, siis usun, et tasub jätkata. Esimeses pusaloosis oli üle 18 000 kommentaari ja üle 8000 laigi. See oli tõesti positiivne üllatus. 

Aitäh kõigile tagasiside osas! Kuna merch’i oli piiratud koguses ning palju soovijaid küsisid, kas oleks võimalik antud tooteid osta, siis uurisin, millised oleksid võimalused, kui inimesed saaksid minu pildiga tooteid eraettevõttelt osta. Seda nii, et mina ei saaks müügist sentigi rahalist kasu, vaid minu huvi oleks see, et inimesed saaks osta minu pildiga tooteid. Tuli välja, et sellist võimalust minul kui poliitikul väga ei ole. Varasemalt pole Eestis ka sellist praktikat olnud.

Kas kütad sotsiaalmeedias samamoodi edasi? Nägin, et käisid juba loomade varjupaigas. 

See kutse tuli tegelikult enne valimisi. Arutasime, millal sinna minna ning mul on hea meel, et läksime pärast. Selle mõju oli kindlasti pärast valimisi suurem. Muidu oleks öeldud, et teen neid pilte, et äkki üht häält juurde saada. Vastus on, et kindlasti jätkan sotsiaalmeedias samamoodi. 

@best.backstage Saage tuttavaks, tema on Leo! 🐶🐾 Armas ja väga sõbralik koer, kes on uue kodu ootel! 🏡😊 Praegu on Leo Varjupaikade MTÜ hoole all, aga kui keegi südamest ja tõsimeeli tunneb, et soovib enda perre sellist vahvat neljajalgset truud sõpra, siis julgustan andma uut võimalust just varjupaiga loomadele, et ka nemad jõuaksid oma uude päriskoju! Nad kindlasti väärivad seda! ❤️🥰 @Varjupaikade MTÜ #JüriRatas #EestiTikTok #varjupaik #koerLeo ♬ original sound – Best Backstage

Varjupaik kutsus, Imavere kool kutsus. Kui palju sa “ei” ütled? 

Olen halb “ei” ütleja, see on üks minu suurimaid vigu. Ma ei saa meeletult palju kutseid, aga kui vähegi võimalik ning see põhitöö ja väärtustega kaasas käib, siis ma ei näe probleemi “jah” öelda. Kui saan kutse piltlikult öeldes Eesti äärealale – Lüllemäele, Missosse või Treimanisse –, siis lähen hea meelega. Olen alati nautinud neid hommikuid, kui saan tööalaselt minna kuhugi kaugemale: Setumaale, Ruhnusse, Kihnusse või Vormsisse. Poliitik peab käima maastikul. 

Jääme siis ootama videosid Belgiast: vahvlid, õlu ja jalgpall!

Jah. On au teha kuningriigist videosid. Eks neid hakkab sealt tulema! 

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised