INTERVJUU | Ivo Linna: ma ei osaleks reklaamides, kui see oleks vastumeelne, mulle tõesti väga meeldib
Kuidas Crocs pähe sattus? Missuguseid kurgireklaame võiks rohkem olla? Millise viraalse video kohta on sobilik kasutada väljendit “püha essuke”? Kõike seda ja rohkelt muud saad teada, kui loed intervjuud Ivo Linnaga (73). Legendaarse muusikuga, kes on reklaamidesse sattunud küll ja küll.
“Tont seda teab,” vastab Ivo Linna, kui viskan õhku väite, et ta on ilmselt üks kõige rohkemates reklaamides olnud Eesti kuulsuseid.
Vahel laenab ta oma häält, vahel oma nägu. Vahel on vaja reklaamida aknaid, teinekord jällegi digiboksi, pehmet mööblit, toidukohta, kotlette, rullmassaaži, bussisõitu, sektsioonkappe, jalanõusid, parteid või limonaadi. Servast servani, nagu ta ise oma laia reklaamihaaret kirjeldab. Ja see nimekiri pole kohe kindlasti mitte lõplik.
“Ma ei osaleks reklaamides, kui see oleks mulle vastumeelne,” sõnab ta. “Aga mulle tõesti väga meeldib.” Miks? Seda proovimegi teada saada.
Oled sa reklaamide lugemisest midagi sellist õppinud, mida saad lauljana kasutada?
Üks toetab teist. Mäletan esimesi kordi, kui reklaame lugesin, need olid väga õpetlikud. Ma pole ju näitleja ja mind õpetati kogu aeg. Alguses tegime kümneid variante, et kuidas lugeda: mis häälega, mis tempoga ja mis sõna rõhutada.
Õnneks või kahjuks ei ole reklaamid väga pikad. Olen tempoga ära harjunud ja nüüd võib-olla läheb 10 minutit ning asi on tehtud.
Laulmisega olen aru saanud, et sa pead 100% pühenduma sellele, et kuulaja saaks sinu lauldud tekstist aru. Tihti tuleb reklaam 20 sekundi sisse mahutada ja olen alati stuudios palunud, et loen kõigepealt teksti 10-15 korda valjusti läbi, et suulihased ja aparaat tööle hakkaks.
Kui ma kunagi noorena hakkasin laulma seda laulu, mida 1. septembril mängitakse, “aina igasugu pudi-padi pähe tuleb taguda meil koolis” (“Tean, ei tea” – toim.), siis ma tund aega harjutasin kodus, et saaks üldse sõnadega hakkama, see on ju sõnalaviin. Väga kiires tempos!
Sain aru ja saan nüüdki aru, et sa võid autos lõuata või suuliigutusi teha, aga sellest on vähe abi. Sa pead konkreetset teksti lugema. Minu puhul on nii, et loen 10 korda läbi ja hakkab tulema. Need, kes tellivad, on igatahes rahule jäänud. Olen väga tänulik, et saan seda teha. See on väike väljakutse ja väga huvitav töö.
Kas su esimene reklaam võis olla Võru mööblivabrikule? Ma olen suhteliselt kindel, et mul on vanemate juures sama sektsioonkapp nagu selles reklaamis.
Võru võis olla kindlasti esimesi! Meil olid üldse Võru mööblivabrikuga väga head suhted, käisime igasuguste ansamblitega korduvalt nende pidudel mängimas ja ööbisime pidevalt mööblivabriku ühiselamus. See suhe algas juba väga kaugel vene ajal.
Mul muideks endalgi oli Võru mööblivabriku sektsioonkapp.
Loodan, et sa ei pidanud maksma, vaid said reklaami eest.
(Naerab – toim.). Ostsin poest, reklaam tuli hiljem.
Olid nõukogude ajal tihti reklaamides?
Näoga mitte, häälega küll, sest Harry Egipt tegi ju igasuguseid tooteid. Eesti Reklaamfilm reklaamis küll närimiskumme ja mida kõike veel, “Palestra” ansambel tantsis, tütarlapsed limpsisid jäätist.
Alo Mattiisen kirjutas üsna mitu reklaamilaulukest ja nende laulmine käis ju nii, et Alo ütles, et homme kell 11 oled raadiomajas, sest vaja on reklaami laulda. Kohapeal õppisime ära ja Harry pani pärast klipile taha. Harry klipid on kohati väga naljakad, uskumatu, et nõukogude ajal neid üldse teha sai.
Eks see Reklaamfilmi asutus oli nagu riik riigis, Peedu Ojamaa (Eesti Reklaamfilmi rajaja – toim.) oskas natuke kapitalismi ajada küll. Kõik need Marati reklaamid ja Kommunaari kingareklaamid… jah, minu jaoks algas reklaamindus nende laulukestega sügaval vene ajal.
Selle eest tasu ka sai?
Anti küll, aga see oli pigem sümboolne. Honorari maksti tariifide järgi. Seda juttu võiks rääkida tund aega, kuidas seda tehti, aga mul oli ametlik laulja tariif. Vabariigi kõige kõrgem enne üleliidulist oli vist 14 rubla ja seda iga kolme aasta tagant tõsteti. Või noh, käisid ette laulmas ja siis otsustati, kas saab tõsta või mitte.
Kokku oli see muidugi päris hea lisaraha, kaua aastaid laulsin varieteedes ja palk oli mul 100 rubla ümber, aga mõnikord sai tele- või raadiomaja kassast 40-50 rubla honorari juurde. See oli tibens, see oli hea.
Kas sa ütled kergelt reklaamidele “jah” sõna?
“Jah” tuleb kergelt siis, kui aeg sobib. Agentuurid ja ettevõtted on väga mõistlikud tööpakkujad – kui ma istun oma kallis kodus Muhus, siis ma juba tean, millal Tallinna tulen ja nii saame aja kokku leppida. Hea meelega teen. Mis ma seal kodus ikka kokutan (muigab – toim.). Mulle meeldib teha.
Miks meeldib?
Ma tegelikult ei vaata postkasti sadavaid reklaamiprospekte läbi. Mulle meeldivad küll tööriistade reklaamid, et näha, millised uued asjad on tulnud ja puha, aga muidu libistan reklaamidest üle. Kuid see, et ma olen reklaamides olnud, tekitab seisu, et ma jälgin neid rohkem, ka tele- ja raadioreklaame. Ja tulebki jälgida! Muidu magad mõne toreda pakkumise maha ja pärast on kahju, et miks küll ei teadnud.
Seda nagunii pole, et ma iga hinnaralli või hullude päevadega kaasa läheks, ma ei ole kunagi tormanud poodidesse, et saaks tonnide kaupa odavamat toidukraami osta, aga on olnud uskumatuid pakkumisi ja näiteks riideid olen ostnud. Kui särk maksab poole vähem, siis sa ikka lähed liimile.
Vaatad nüüd reklaame teise pilguga?
Vaatan küll teise pilguga. See on paratamatu. Kui reklaamin potte-panne või pehmet mööblit ja keegi teine reklaamib ka, siis vaatan ikka, et mis on hinnavahe. Ma olen hakanud rohkem jälgima ja see on täiesti loomulik reaktsioon, sest kui mingi asjaga nokkapidi tegeled, tekib ikka teistmoodi huvi.
Kas reklaamides osalemine on oluline osa sinu sissetulekust?
Pigem teisejärguline. Põhitöö on mul siiamaani laulmine, see on põhipalk ja teenistus, aga reklaamid on karmimatel aegadel olnud väga heaks toetuseks. Kõige pikem esinemispaus koroona tõttu oli kuus kuud, kuid sel ajal mõned reklaamid ikka olid ja see oli väga tuntav pensionilisa.
Tean, et ega sul reklaamides osalemiseks just liiga bravuurikaid nõudmisi pole.
Üldse ei ole bravuurikaid nõudmisi (naerab – toim.). Võib tõmmata tänapäeva popmuusikaga paralleele. Enne esinemist küsitakse paberit, mille nimi on rider ehk sinna kirjutatakse, mida lava taha soovitakse. Elu on nii palju muutunud, et bändid tellivad külmutuskapi jooke ja värke täis. Mina lepin lava taga ühe veepudeliga ja mul on sellest küllalt.
Minu nõudmised on pigem sellised, et soovin, et jõuaksin reklaami lugemisega sellisele tulemusele, et tellija jääks rahule. Siis olen endale kõik saanud, siis mul on hea tunne. Olen enne reklaami lugemist öelnud, et häbenemata võite mind katkestada, sõimata, teha, mis tahate, sest tähtis on tulemus. Kui tellija on reklaamiga rahul, siis ma lähen ära tundega, et uhh, kõik on korras.
Kui tihti sa reklaamipakkumistele ära ütled?
Ma ei ole ära öelnud. Keegi ei ole midagi sellist pakkunud, mis oleks mu põhimõtete vastu. Ma mõtlen näidet, aga ma väga ei oska tuua. Erootikatooteid võib-olla ei reklaamiks ja tont teab, mis posimist ja selliseid asju. See pole minu rida. Aga muidu pole pakutud midagi sellist, et hakkaks mõtlema, et ei taha.
Noored suunamudijad on väga valivad, mida nad reklaamivad. Sul tundub suhteliselt ükskõik olevat.
Mul on sesmõttes ükskõik, et ma pole mingi sotsiaalmeedia tegija. See kõlab võib-olla natuke üleannetult ja uhkelt, aga ma ei peagi olema. Ma olen nii kaua laval olnud, et ma ei pea tõestama, kes ma selline olen. Nägu on 54 aastat teleekraanil olnud, mida mul enam tõestada on? Nad teavad, kes see tüüp on ja mida ta enam-vähem mõtleb.
Olen palju vaadanud üht Rakvere lihakombinaadi reklaami, kus oled sina ja vinüülil keerlevad kotletid. See stseen on nagu mõnest kunstilisest filmist. Samas väga naljakas.
Hea, et meelde tuletasid! Filmisime seda noore Kuku raadio stuudios Linnahallis. Seal pandigi vinüülivärk keerlema (muigab – toim.). No näed, endal pole meeleski!
Kas reklaam peab naljakas olema?
Minu meelest on hea, kui reklaamid on naljakad! Mäletan, et omal ajal sai kas Tallinnfilm või Eesti Televisioon kuidagi Soome kaudu kätte ühe portsu välismaiseid telereklaame ja neid me vaatasime ekraani pealt. Küll oli tolle aja kohta naljakaid asju.
Mäletan üht reklaami, kus istus näljase näoga vanamees ja hõikas, et “too süüa!”. Naine tõigi kausiga, see oli tõeliselt uhke lihatoit, vennikese nägu hakkas õndsusest särama nagu päike. Naine aga viis toidu temast mööda ja hoopiski koerale. Selliste nippidega reklaamid sunnivad rohkem kaasa minema.
Kui sulle öeldakse, et osta kurki, kurk maksab nii palju, siis selge, sa võtad teatavaks. Aga kui seda kurki on reklaamitud näiteks isegi natuke musta huumoriga – mulle must huumor väga meeldib – siis mõtled, et väga pull värk, läheks ostaks sellise kurgi. Mulle meeldivad reklaamid, kus saad lõuatäie naerda ja see on tore, et mõndades minu loetud tekstides on ka kerge huumor sees.
Kas sa kahetsed mõnes reklaamis osalemist?
Ei kahetse. Absoluutselt mitte.
Crocsi panid hea meelega pähe?
Seal sekundeerib mu kallis lapselaps Kaspar, kes praeguseks on minust juba peajagu pikem! Tal oli juba väikese lapsena väga arenenud huumorimeel. Mõtlesime selle koha peal välja, sest suured Crocsid mahtusid väga hästi pähe. No miks ka mitte? Miks ma seda siis käes hoian, panen pähe! (Naerab – toim.). See reklaam tekitab soojasid tundeid. Väga tore!
Vaatasin üht Funk Embassy klippi, kus tõid ka ühe suure punase Crocsi välja. On see sul siiani alles?
Mul neid Crocse on. Omal ajal sai ostetud ja siis nad hiljem hoolega kinkisid. Pean ütlema, et kodumaal Muhus on Crocsid siiamaani põhijalatsid. Mõne paari olen läbi kandnud, aga nad ei kulu ära, peavad väga hästi vastu ja kui tulevad lapsed või külalised, jagub neile ka.
2017. aasta Eesti laulu ajal tegid endale Instagrami konto ja siiani vahel postitad. On see sinu jaoks oluline turunduskanal?
Ega ma ise seal ei suhtle, aga kujutan ette, et puhtturunduslikult ei saa tänapäeval ükski algaja või nooremat sorti poplaulja sotsiaalmeediata hakkama. Kõik klikivad, laigivad ja mida kõike veel. See on tänapäeval ülitähtis, aga julgen öelda, et mul seda väga vaja pole.
Õnneks on olukord selline, et minu publik ei ole ainult need, kes on minuga koos seda teed käinud, ei ole saalis ainult minu juuksevärviga inimesed. Viimasel ajal on olnud selliseid esinemisi, kus on ainult noored ja nad laulavad kõiki laule pühendunult kaasa. Mul on seda väga hea meel jälgida. Kas või praami peal tulevad alla 10aastased lapsed ja tahavad pilti ja autogrammi. On hea meel, et olen nii pikalt pildis olnud ja mu nimi on kõikidele tuttav.
Kui oled algaja ja võib-olla paar korda teles esinenud, siis pead trügima ja trügima ning sotsiaalmeedia on see koht. Oleme ju maailmaski uskumatuid asju näinud, näiteks see Korea tants.
Gangnam Style?
Jah. Püha essuke! Kui ta oleks Koreas istunud ja seda tantsinud ja kohalikus televisioonis oleks seda kaks korda näidatud… noh, on nii, aga terve maailm läks korraks hulluks. See lootus või ootus on kõikidel noortel. Pööraselt andekaid noori meil jagub. Nad on saanud head koolitust, kõik võimalused interneti kaudu laulmist ja suhtlust õppida on olemas.
Neil on olemas võimalus, üks kümnest miljonist võimalus, et järsku saab minust järgmine – ma ei tea – Ed Sheeran. Need on kummalised asjad. Interneti kaudu turundamine muusikas on praegu – ma ei tea sellest asjast küll midagi – ainuvõimalik.
Vene ajal me käisime mitu korda Apelsini ja Rock Hoteliga Moskvas kesktelevisioonis esinemas ning kohtusime seal vene laulikutega. Üks mees ütles väga õigesti, et üks esinemine kesktelevisioonis, mida vaatab terve Nõukogude Liit, võrdub sellega, et neli aastat tuuritad mööda Venemaad. Käisime ju ka tiirutamas. Suured spordihallid, staadionid, kümned, sajad kontserdid. Olin kaks aastat selles karussellis, siis sain aru, et see pole minu elu. Tollal oli, jah, televisioon see kanal, see valgus tunneli otsas, praegu on internet.
Sul on vist hea meel, et ei pea kogu selle praeguse sotsiaalmeediaga tegelema.
Ma meelega ei tegele. Mis meelega – ma ei tahagi! Miks ma peaksin lugema millegi või kellegi kohta käivaid kommentaare? Ühele ei meeldi üks asi, teisele teine. Miks peaksin seda nimetut sõimu lugema? Ega midagi teha ei saa, kui inimene tahab end nii väljendada, aga mina ei taha kallist aega selle peale raisata. Pigem tahaks elult veel midagi sellist, mis üllatab ja mis on avastuseks. Korduvalt on Fred Jüssi – kes on üks maailma targemaid inimesi – öelnud, et sõbrad, logelege, vedelege, laske elul end kanda. See on hea tunne.
Aga reklaame teed ikka edasi, eks?
Nagu öeldakse – ootan lahkeid pakkumisi (naerab – toim.). Muidugi teen, see on tore vaheldus! Mul on hea tunne, kui mind on reklaamhääleks valitud. Ju lähen kellelegi korda ja minusse usutakse. Kui minust on abi olnud, siis olen tõeliselt rõõmus.
Enne mainisid pildis olemist, eks reklaamid aita ka seda teha.
Mul on meie estraadilauljate hulgast suuri eeskujusid, paljud neist on juba lahkunud, võtame kas või Georg Otsa, Uno Loobi või Heli Läätse. Muidugi ka just 85seks saanud Voldemar Kuslap. Olen neilt palju õppinud, elu on meid laval ja lava kõrval kokku viinud. Just nemad vormisid omal ajal Eesti kergemuusika palge.
Neilt on palju õppida, kuidas end natukene hoida, et kaua laval püsida. Nende õpetuste tõttu on mul siiamaani pakkumisi ja saan teha oma armastatud tööd. Kui ei meeldiks, siis ma ei teeks. Mõnikord on küsitud, et “noh, millal sa lõpetad” ja “kas sa oled väsinud” ja “kaua sa viitsid?”. Ma viitsin, sest ma tunnen end laval hästi.
Georg Otsaga tuli meelde, et olen temaga korra lava taga kohtunud, muidu tänaval ikka tervist ütlesime. Mäletan, et oli võistluskonkurss, noore poisina laulsin ja pärast tutvustasime ja surusime kätt. See, mis ta ütles, puudutab ka reklaame: “Te peaksite pöörama tähelepanu diktsioonile!” (ütleb “diktsioonile” väga püüdlikult – toim.). No ma siis pööran tähelepanu diktsioonile! (naerab – toim.).
Sellised ühelauselised õpetused on väga tähtsad olnud! Sa võid tundide kaupa närvilisi õpetusi kuulata, tee nii, tee naa, kõik tõrgub vastu. Kui sulle ütleb midagi film “Noor pensionär”, siis seal on omaaegne kuulus akrobaat, mu vana sõber Sergei Fatkin. Käisime aastal 1972 Olav Ehala bändiga mööda Eestit tuuritamas. Faktin tegi seal oma trikke, ma laulsin ka oma kaks-kolm lugu ära.
Fatkini õpetus on teine, mida olen terve elu järginud. Ta ütles: lähed lavale, naerata ja kummarda, laulad ära, ja kui juhtub, et keegi ka plaksutab, siis täna, naerata ja kummarda ja mine minema. Absoluutne püha tõde. Nii on, sul pole vaja midagi muud üldse teada.
Kui sulle meeldivad lühikesed ja loogilised laused, siis on selge, miks sulle reklaamid meeldivad.
Jah, nii ongi! Reklaamid peavad ka keeleliselt ilusad olema. Ma olen selline keelehull. Valus on kuulata, kui reklaamitakse mõnda kontserti, aga öeldakse, et tulge meie “kontserditele”. Ei ole sellist sõna. Tulge meie “kontsertidele”.
Milline on hea reklaam?
Heast reklaamist kumab vastu, kuidas öelda, soojust! See on hea diktsiooniga räägitud, mis sunnib sind kuulama. Ega iga forsseeritud hääl ei sunni kuulama, keerad võib-olla hoopiski nupu maha. See peab olema veendunud häälega reklaam. Veendunud suhtumisega tehtud reklaam. Et sa tahad teadvustada võimalikule kliendile, et see valik on selline, et kui sa selle teed, siis sa ei tunne end petetuna. Peab minema südamesse. Ja ei tohi ainult müüa, neid müügimehi on nähtud elus küll ja küll.
Autor: Siim Kera