Chris Shirley on idu- ja kasvuettevõtetele disaini- ja turundusteenuseid pakkuva stuudio Haus of Hiatus asutaja ning endine kuningliku merejalaväe komando ohvitser, sõjaväepolitsei ihukaitsja ja BBC nõunik. Muuhulgas on tema nimel Guinnessi maailmarekord üle Atlandi ookeani sõudmise eest ning ta on läbinud kurikuulsa 250-kilomeetrise Marathon des Sables kõrbejooksu. sTARTUp Day ärifestivalil üles astuv Shirley jagas festivali blogis mõtteid turundusest, loodusseiklustest ja spordi rollist sotsiaalsete muutuste edendamisel.

Miks on loominguline uudishimu oluline teema ja kes võiksid sinu ettekandest sTARTUp Dayl huvitatud olla? 

Võiks eeldada, et turundajad, kuid tegelikult on see suunatud rohkem tegev-, turundus- ja finantsjuhtidele. Räägin sellest, kuidas meid ootab ees märkimisväärne muutus selles, kuidas ettevõtted end potentsiaalsetele klientidele turundavad. 

Minu ettekande tuum on, et internet on täna palju dramaatilisem paik kui 20 aastat tagasi, sest meil on täna nii palju erinevat tüüpi sotsiaalmeediat. Samuti on veebisaitide arv neljakordistunud võrreldes aastaga 2019. Sellega summutatakse traditsioonilised turundustegevused. Näiteks SEO või veebilehele sisu loomine selleks, et silma paista. Kõik viitab sellele, et ettevõtted peavad hakkama kasutama kutsuvamat turundusstiili, mis tähendab rääkimist oma brändist, sellest, mille eest nad seisavad ja kes nad üldse on – päris inimesed, mitte lihtsalt näota korporatsioonid. See mõjutab kõige teravamalt idu- ja kasvufirmasid, sest just nemad peavad kohanema ning olema uudishimulikumad oma klientide ja nende huvide suhtes, et aidata inimestel mõista, kes nad ettevõttena on ja mida müüvad. Ma arvan, et uudishimust saab tähtis faktor. 

Räägime sinu praegusest tööst. Kust tuli inspiratsioon disainistuudio loomiseks ja millega Haus of Hiatus tegeleb? 

Minu esimene töökoht väljaspool sõjaväge oli BBC-s. See oli põnev, sest tegime näiteks  dokumentaalfilmi Borneo loodusest, aga ma vihkasin olla lihtsalt nõustaja – keegi, kes tuletab meeskonnale meelde riske ja ohutust. Tahtsin olla rohkem loomeprotsessi kaasatud, kuna olen hingelt loominguline inimene. Ka minu taust on seda, õppisin graafilist disaini. Kui otsustasin BBC-st lahkuda, asutasin oma loovstuudio. 

Olles reisinud 65 riigis ning kogenud erinevaid kultuure, aitan ettevõtetel välja selgitada, mida nad tahavad oma klientidele öelda, kes on nende sihtgrupp ja kes päriselt nende tooteid ostavad. Seda nimetatakse avaliku lehtri turunduseks (public funnel marketing), kus me räägime avalikest suhetest, bränditeadlikkusest ja brändi tajumisest. See tähistab erinevust eduka ettevõtte ja läbipõleva ettevõtte vahel. Kasutan siin sõjalist terminit mootori läbipõlemise kohta (flame out), sest just nii juhtub ettevõttega, kes ei tunne uudishimu selle vastu, kes tema kliendid on ja miks nad antud ettevõttest huvitatud on. 

Disainistuudio võimaldab mulle loovust: saan endiselt pakkuda turva- ja ohutusnõustamist klientidele kogu maailmas, kuid samas töötada ka oma ideede kallal. 

Kui oluline on sinu jaoks, et stuudio teenused oleksid taskukohased idu- ja kasvufirmadele? Kuidas seda saavutada samal ajal ise kasumisse jäädes?

Olles ise iduettevõtet juhtinud tean, kui vähe raha neil on võimalik kulutada immateriaalsetele asjadele nagu turundus, logo või veebisait. Kõik peab väga hea välja nägema, ilma et see maksaks kuue- või seitsmekohalist summat, mida mõned suured firmad silma pilgutamata välja käia saavad. Samuti on meil praegu elukalliduse kriis, justkui ettevõtjatel poleks juba niigi palju kulusid. 

Tahtsin pakkuda midagi palju taskukohasemat. On palju viise, kuidas saame turundust teha paremini traditsioonilistest vana kooli stuudiotest, kes ei kasuta sotsiaalmeediat ja jäävad seetõttu ilma tohutust potentsiaalist. 

Saavutame kasumlikkuse sellega, et kasutame sotsiaalmeediat teadlikkuse tõstmiseks oma tööst. Nii saame pakkuda oma teenust kõige soodsamalt iduettevõtetele – neile, kel on kõige vähem raha. Teenus on seda kallim, mida suurem on organisatsioon, sest suured ettevõtted saavad teenusest ka rohkem väärtust. 

Samuti on tehisintellekt tänavu paljutki odavamaks muutnud. Tehisintellektis võib näha ohtu, sest see saab võrreldes kunstnikuga pakkuda kiireid illustratsioone suhteliselt madalate kuludega. Tegelikult on see aga võimalus, sest nii jõuab palju kiiremini lähemale sellele, mida klient otsib. Kui klient soovib sisuartikli jaoks illustratsiooni, saame teha kiiresti kolmes või neljas erinevas stiilis pildi prototüübid. Seejärel saab klient valida, millises stiilis pilt talle kõige rohkem meeldib, ja saame seda edasi töödelda selliseks nagu soovitud. Seda kõike ilma, et oleks vaja läbi käia palju erinevaid ideid ja tellida töid, mis oleks varem võtnud terve kuu. 

Kuidas on sinu senised kogemused ja reisimisest saadud lai silmaring mõjutanud sinu lähenemist oma praegusele tööle? 

Reisimine on aidanud mul märgata mustreid selles, kuidas inimesed mõtlevad ja mida me teeme elu erinevates etappides, näiteks täiskasvanuks saades, ülikooli ja tööle minnes jne. Meie vajadused on igas etapis erinevad. 

Kogemused tõeliselt keerulistest piirkondadest on mul aidanud ka mõista, kuidas asju teha ja millele mu ettevõte orienteeritud on. Viimase kuue aasta jooksul olen käinud Afganistanis, et töötada seal sportlaste ja sporditiimidega, kes kasutasid sporti vahendina, mis aitas neid läbi konfliktist Talibani ja Afganistani lähetatud riikide koalitsiooni vahel. Need meeskonnad tõid inimesi kokku näiteks rattaga sõitma või parkuuri harrastama. Läksin seda dokumenteerima ja kirjutasin Afganistanis nähtud uskumatutest asjadest hulga artikleid, aga keegi ei pannud seda tähele, sest räägiti ainult seal toimuvast sõjast. Siis kajastasid minu tööd aga ÜRO, BBC ja Red Bull – suured organisatsioonid tahtsid ühtäkki nende meeskondade kohta rohkem teada saada. Meil õnnestus saada ettevõtetelt toetus nendele tiimidele, mis pakkusid justkui teraapiat noortele konflikti, enesetapupommitamise ja hävingu keskel. 

Nägin, et sport on vaieldamatult ühendav tegur. Nooruses oli mägirattasõit oluline asi, mis mulle identiteedi ja eesmärgi andis, ning sama kehtib nende Afganistani noorte kohta. Meid lahutab küll pea 5000 kilomeetrit, aga oleme ikkagi samasugused inimesed. See tekitas minus soovi luua organisatsioon, mille keskmes on sotsiaalsed muutused. Haus of Hiatus investeerib nüüd sotsiaalsete muutuste projektidesse: rahastame projekte Afganistanis ja spordiprojekte kogu maailmas. Aitame spordi teraapilistel mõjudel aidata noori, kui neil selleks muidu võimalusi olla ei pruugi. 

Need spordialad on ka suurepärane jututeema erinevate kogukondade vahel üle maailma. Näiteks aitab see Afganistani sportlastel suhelda ja rääkida samal tasemel kellegagi Ameerikast. Ameeriklane saab siis selle inimese näiteks programmeerijana tööle võtta, sest afgaanid oskavad muuhulgas väga hästi programmeerida ja kuluerinevus muudab nende palkamise ameeriklastest programmeerijatega võrreldes taskukohasemaks. 

Sel on tõeline tasandav efekt, kui tuua kokku erinevad kultuurid ja kasutada sporti meediumina, mis aitab ületada erinevusi või eelarvamusi. Tahtsin selle keskel olla ja veenduda, et selliseid suhteid saab luua millegi kaudu, mis pole hirmutav – näiteks jalgrattatrikid või jooksmine. Sellest sai minu missioon. 

Sinu töövõime tundub olevat metsik. Kuidas leiad aega puhkamiseks? 

See on huvitav küsimus, sest puhkuse tähendus on inimeste jaoks erinev. Minu jaoks on puhkus õues rattaga sõitmine, sest siis saan mõelda oma loomingulistele projektidele. Või kuna harin end praegu küberturvalisuse valdkonnas, annab see võimaluse istuda, mõelda ja õpitut konteksti panna. Seejärel tulen tagasi värske ja puhanuna ning jätkan projektide või õppimisega. 

Esmaspäevast reedeni, üheksast viieni töötamine on pärand 20. sajandist, kui inimesi palgati vabrikusse asju tootma. Toona oli töö haldamise viisiks kokkulepitud tundide arv, aga see ei näita, kui palju inimene organisatsioonile väärtust loob. Samuti on üheksast viieni väga erinev sõltuvalt aastaajast – kui talvel tahad sel ajal soojas toas olla, siis suvel pigem loodusesse minna. Leidsin, et saan oma elu paremaks muuta, kui suvekuudel rohkem puhkan ja näiteks Tales of Adventure kallal töötan ning talvel disainin rohkem veebisaite ja logosid.

Töö ja puhkus ei ole kaks erinevat poolust. Mõnikord tahan ma päevasel ajal puhata. Eriti kui Eestis on talvel viis tundi päevavalgust – siis tahan minna välja, sõita jalgrattaga ja näha selle riigi kauneid paiku. Samuti leian, et mul on tegelikult pimedal ajal lihtsam töötada, kuna saan paremini keskenduda. 

Elad 2022. aastast Eestis ja oled Eesti e-resident. Kuidas sa siia sattusid?  

Tänu oma elukaaslasele, kellega kohtusin Londonis kuus aastat tagasi. Ta rääkis mulle Eesti ägedast digiühiskonnast ja sellest, et üle poole riigist katavad metsad ja järved. Olen suur loodusesõber ja mõtlesin, et võiksin siin teha toredaid mägirattasõite, rannikul matkata – pähe tuli nii palju ideid seiklustest, mida ma Eestis ette võtta saaksin. 2022. aastal, kui kuulsin diginomaadi viisast, olin ilmselt üks esimesi inimesi, kes seda taotles. Pikendasin oma viisat äsja kolmandaks aastaks, sest Eestis toimub palju huvitavat, näiteks sTARTUp Day festival. Mida rohkem ma siin olen, seda kauemaks tahan jääda. Siin on põnev! 

Räägi pisut ka Tales of Adventure nimelisest veebisaidist? Saan aru, et vaimne tervis ja seiklused on sinu jaoks väga olulised. 

Tales of Adventure sai alguse loomingulisest veebilehest sellest, kuidas igaüks saab seiklema minna, maailmas reisida ja põnevaid asju näha. Alustasin sellega 2018. aastal, kui mind paluti Londonis rääkima sellest, mida Afganistanis teinud olin. Mulle meeldis väga inimestega sel teemal rääkida, sest seda on palju mõjusam teha näost näkku kui veebis, ja otsustasin sellega mõnda aega jätkata. Iga kuu kutsusin seiklejaid vestlema mõttekaaslastega, kes olid samuti huvitatud seiklustest ja looduses viibimisest. 

Kõige muu kõrvalt on see platvorm minu enda kogemuste jäädvustamiseks. Näiteks 2018. aastal sõudsin 4800 kilomeetrit üle Atlandi ookeani ja 2019. aastal jooksin Marokos läbi kõrbe. Arvasin, et ilmselt leidub inimesi, kes on huvitatud näiteks sellest, millist magamiskotti või jopet ma kasutasin, sest nad soovivad ise sarnast retke ette võtta. Niisiis, hakkasin artikleid kirjutama – oma teadmisi ja kogemusi edasi andma. Nüüd püüan iga paari päeva tagant artikli kirjutada, olgu selleks siis varustuse arvustus või soovitus, enda tegemiste dokumenteerimine või lihtsalt podcastis mind huvitavate teemade avamine. Selle kõige kaudu saan olla inimestele eeskujuks ja öelda: “Kui mina selle võistluse läbisin, siis miks ei võiks sina seda proovida?” 

Kasutasin seda ka platvormina, et aidata edendada sotsiaalseid projekte Afganistanis, Iraagis ja sarnastes paikades. Need kohad ei pälvi meedia tähelepanu, sest neid on keeruline lahti seletada, kuid kuna olen neis riikides käinud, otsustasin ise seda Tales of Adventure kaudu teha. Sellest sai soov anda nüansirikkam ja tasakaalustatum vaade minu reisidele üle maailma. 

Mulle meeldib rääkida mõlemast – suurtest, kulukatest, väljakutset pakkuvatest projektidest ja sellistest asjadest, mida saab teha nädalavahetuse või ühe õhtuga. Seda sellepärast, et leian, et seiklus peaks viima mugavustsoonist välja, kuid ei tohiks alati nõuda tohutut planeerimist või kulusid. Lõppkokkuvõttes muudavad seiklused elu elavamaks ja lõbusamaks – pärast öö telgis veetmist ei tundu raske päev kontoris enam nii raske. Selle asemel saaks ju hoopis telgis külmetada! 

Millised on sinu nõuanded ettevõtjatele, kuidas praeguses maailmas eristuda ja silma paista? 

Kui panna see ühte lausesse, siis jätkake sellega, millega juba tegelete, kuid ärge unustage uusi asju katsetada. Praegu on tõeliselt keeruline aeg, tehisintellekt on kaasa toonud vaat et uue tööstusrevolutsiooni. Tekib dilemma, kas teha edasi seda, mida juba teete, või proovida midagi muud. Ma arvan, et on võimalik teha mõlemat korraga.  

Stuudio käivitamise perioodil töötasin turvariskide konsultandina, samal ajal värskendasin oma graafilise disaini oskusi ja õppisin juurde veebidisaini. Mul oli alati üks n-ö turvatsoon – nõustamine – mis mind omal moel kaitses. Seda nimetatakse sillapea strateegiaks (beachhead strategy), kui sul on midagi turvalist, mis tõenäoliselt jääb samaks, nii et saad samal ajal avastada midagi uut ja vaadata, kas see on midagi, millega soovid jätkata. Mulle meeldib see termin, sest sul on oskus, millele saad toetuda ka siis, kui kõik muu viltu veab. Ent samal ajal on sul enesekindlus proovida uusi asju, et näha, kas jääd püsti innovatsioonilaine ees, mis sind selja tagant rammida ähvardab.

Maailmas on kaheksa miljardit inimest, kes kõik üritavad teatud viisil probleeme lahendada, nii et kui sul on konkurentsieelis, siis mitte enam kauaks, sest inimesed leiavad viisi teha sama asja sinust lihtsamalt, odavamalt, paremini või mõjukamalt. Sellepärast võtan ma elukestva õppe ideed väga tõsiselt. Samuti on mul sihid asjade osas, mida soovin järgmise 5-15 aasta jooksul teha, et hoida end tegevuses ja uusi asju proovida. 

• Chris Shirley esineb 26. jaanuaril sTARTUp Day ärifestivalil ettekandega “Get Curious or ‘Flame Out’: Why Creative Curiosity is Crucial in the Era of Digital Privacy”. 

TUTVU PROGRAMMIGA

Autor: Kerste Õunapuu, sTARTUp Day

Kõik uudised