Mida peaks iga ettevõte oma uuele töötajale kinkima? Kuidas saab agentuur töötajaid loovamaks muuta? Mitu korda kasutab ajuteadlane Jaan Aru selle intervjuu jooksul sõna Jacuzzi? Kohe saad vastuse neile – ja veel kümnetele tähtsatele – küsimustele.

Esimene asi, mis tuleb selle loo juures ära klaarida – sõna “loovus” tuletab turunduse kontekstis eelkõige meelde loovlahendusi. Siingi intervjuus räägime neist palju, kuid loovuse saab vabalt üle kanda absoluutselt igasse tegevusse ning eluvaldkonda. Ehk ole raamatupidaja, pagar, kümnevõistleja, advokaat, prügiautojuht, kingsepp, kaevur, baleriin, loomade varjupaiga talitaja – siinsed loovuse nipid ei passi ainult reklaamiinimestele, vaid absoluutselt kõigile. 

“Loovus toimib kõigi inimeste ajudes,” kirjutab Jaan Aru oma tänavu ilmunud raamatus “Loovusest ja logelemisest”. “Loovus on justkui baastarkvara, mis kaasneb meie aju operatsioonisüsteemiga. See ei ole ainult valitud kunstnike ja kirjanike salarelv, vaid suunab inimkäitumist üldisemalt. Igaüks, kes teeb midagi kõrgel tasemel ja üritab oma alal välja tuua midagi uut, kasutab oma ajus olevat loovuse algoritmi.”

Ja nüüd õpimegi, kuidas loovuse algoritmist maksimumi võtta. 

Kuidas olla loov?

Kui ma tahan sellele intervjuule hästi loovat pealkirja panna, siis mida ma tegema peaks?

(Naerab – toim). Kuidas sa ise sellele läheneksid? See on üks asi, mida me loovuse juures alahindame – me tahame, et loovus tuleks kohe, aga loovuse jaoks on vaja ka materjali. 

Kas ma peaks minema mõnda spetsiifilisse kohta? Kas on praktilisi asju, mida ma teha saaks, et pealkiri parem tuleks?

Noh, kuidas arendada loovust? Oletame, et lugu on valmis. Mida on vaja, et hea pealkirja peale tulla? Jällegi, me vahel ülehindame, et järsku tuleb välgatus. Me alahindame seda, et need inimesed, kes häid pealkirju panevad, on elus juba palju pealkirju pannud ja lugenud! Nad on mõelnud selle peale, mis asi on üks hea pealkiri. Nad on seda endalt küsinud. Nad on pööranud tähelepanu sellele, mis teeb pealkirja heaks. 

Kui see eeldus on olemas, võid hakata mõtlema, mis see pealkiri olla võiks. Aga kuidas selleni jõuda? Sa pead intervjuud hästi tundma. Sa pead sellest, mis öeldi, leidma midagi sellist, millel on kõik hea pealkirja omadused. 

Sellist seisundit, kus su aju suudab erinevaid asju uutmoodi kokku panna, kutsun mina avatud meele seisundiks. Sa tead, et sa otsid pealkirja, aga sa lased end vabaks, sa lased mõtte jooksma, võib-olla lähed jalutama.

Ole lihtsalt avatud, ükskord see pealkirja idee tuleb. Vahel tuleb sähvatusena, vau, siis võid veel hinnata, et kas ootad veel või saadad loo ära. Sa pead olema enne palju tööd teinud ja siis sa pead olema erilises seisundis, et vastuseni jõuda. No vaatame, kuhu me jõuame!

Sa ütlesid, et kord tuleb pealkiri minu juurde. Loomingulises palgatöös on aga tihti vaja, et lahendus tuleks inimeseni võib-olla veidi rutem, kui ta muidu tuleks. 

See ongi see tähtis asi, et me ei saa loovust sundida. Peame aru saama, et head, innovatiivsed ja loovad lahendused tulevadki siis, kui anname neile aega, sest õigetele kombinatsioonidele jõudmine ei ole lihtne. See on see refrään, mida ma kordan – loovus ei tule niisama. Eeltöö peab olema tehtud. Kui sul pole aega eeltööd teha, siis pole mõtet ka loovat lahendust otsida või loota. 

Kui me tahame õigete lahendusteni jõuda, siis tasub varem pihta hakata ja jätta seda aega, kus võivad veel uued ideed tulla. See on see asi, mida me ühiskonnas alahindame. Me alahindame seda, kui palju tööd on loovad inimesed teinud, et jõuda selle hetkeni, kus nad suudavad laulu, kunstiteose, idee või hea pealkirja peale tulla. Palju tööd mitte konkreetse asja tegemises, vaid laiemalt, kui palju tööd nad üldse on teinud muusika, kunsti või pealkirja nimel. 

Spordis räägitakse, et inimvõimetel on piirid, kuigi neidki pidevalt nihutatakse. Kunagi arvati 10 sekundit on 100 meetri jooksus piir. Nüüd me teame, et päris nii see pole. Kas loovusel on piirid? Kas mingi hetk peab nentima, et kõik on juba ära mõeldud?

See on see äge asi inimmõistuse juures, et loovuse tulemus sõltub tükkidest, mis sul ajus on. Kui sul on teistmoodi tükid või teistmoodi tükkide kombinatsioonid, siis on alati võimalik midagi uut teha.

Võib tulla kunstnik, kelle kohta teised ütleksid, et “issand jumal, enam loovamaks ei saa minna, mina ei tuleks kunagi selle peale”, aga hiljem tuleb järgmine kunstnik, kes vaatab tema, Picasso ja Konrad Mäe töid ja tal tuleb uus kombinatsioon. Kuna me teeme inimkonnana kogu aeg uusi tükke juurde, on võimalik alati uusi kombinatsioone luua. 

Seega loovusel pole piire?

Põhimõtteliselt ei ole, aga inimesed tihti panevad ennast kastidesse ja piiridesse, kus nad on väga piiratud. Füüsilisel kehal on need osad, mis tal on, aga ajus võid sa teadmistena kasutada kõiki erinevaid asju ning teadmised ju kogu aeg arenevad ja nii tekivad uued tükid.

Kuigi kombineerimise algoritm on inimese ajus enamvähem sama, mis oli 100 või 10 000 aastat tagasi, on ikkagi võimalik erinevalt kombineerida, sest tükid on uued. See on aju ja vaimse töö võlu võrreldes füüsilise tööga. 

Nagu paljudel inimestel, tulebki minul vahepeal igasuguseid äriideid ja mõned on täiesti lollakad, aga kui ma neid guugeldan, saan aru, et kõik on olemas. Inimesi on nii palju, veel rohkem on neil inimestel mõtteid. Kuidas üldse mõelda midagi uut?

Pool sellest valemist ma olen juba andnud. Inimesed, eriti noored, tahavad kohe uute ideedeni jõuda, aga see pole võimalik. Maailmas on tuhandeid inimesi, kes tahavad samuti uute ideedeni jõuda. Selleks, et teha midagi, mis on tõesti uus, pead sa valdkonda väga hästi teadma, sul peab olema selle valdkonna kohta väga palju tükke, aga sul peab olema ka mingeid teistsuguseid tükke. 

Kui sa loed ainult asju, mida kõik inimesed selles valdkonnas loevad ja näed kõiki neid filme, mida teised, siis sul on ajus samasugused tükid. Sa pead valdkonda tundma, aga sul peab olema ka oma viis, kuidas sa tükke saad. 

Teaduses on üliraske tulla mingi uue avastuse peale, sest tuhanded teadlased üritavad kogu aeg uusi avastusi teha. Minu lahendus on olnud selline, et õppisisin psühholoogiat ja alustasin psühholoogina. Siis tegin midagi psühholoogile ebatüüpilist ja hakkasin aju kohta uurima. Pärast seda tegin hoopis hüppe tehisintellekti. 

Ega selline hüppamine on ka problemaatiline, sest raske on saada rahastust, kuna öeldakse, et sa ju ei keskendu ühele asjale. Aga mina saan panna kokku asju, mida teised inimesed ei saa, sest neil pole erinevatest valdkondadest tükke nagu minul. See on mu selline lootus või isegi lolli lohutus. 

Loovuse jaoks peab olema hästi uudishimulik, et tahad kogu aeg uusi asju õppida?

Ja et sa oleksid neid nõus ka proovima! Põhimõtteliselt olen nõus. See on hea eeltingimus, et sa oled näiteks nõus lugema asju, mis by the book ei peaks sulle olulised olema.

Kui ainus asi, mida sa tahad elus teha, on mingi äge äriidee, siis võib tunduda ajuteaduse või filosoofia raamatute lugemine täielik lollus ja ajaraisk, aga me ei tea kunagi, kust head ideed tulevad. Seda ei ole võimalik ennustada.

Imelike asjade kohta lugemine pole üldse paha harjumus. Vahel paneme endale pidurid ja keskendume liialt oma eesmärkidele. Tahame ägeda äriidee peale tulla, aga tegelikult tuleks vabaks lasta, midagi muud lugeda ja teha. See on tänapäeva suhtumise suur probleem, et me oleme orienteeritud konkreetsetele saavutustele, selle asemel, et vahepeal lihtsalt olla ning maailma, vestlust ja smuutit nautida. 

Kopiraiteritele soovitatakse, et kui sa kirjutad sõnumit või kasvõi blogipostituse pealkirja, siis kirjuta 100 varianti. Alguses tulevad need ideed, mis tuleksid põhimõtteliselt kõigil ja siis su aju hakkab järjest mõtlema uusi viise, sest kõik on juba kirjutatud. 

See on õige, et loovus võtab palju korduseid ja ümbertegemisi. See on asi, mille peale tihti ei mõelda. Picasso oli 55aastane, kui ta maalis “Guernica”. Ta tegi seda suhteliselt kiiresti, nelja nädalaga, aga tal oli ikka hästi palju erinevaid versioone. 

Ta keskendus neli nädalat ainult sellele, proovis erinevaid elemente ja värve. Igasugune loovus vajab seda, et me prooviksime ja ei oleks esimese idee üle õnnelikud. Nii käis minul raamatu kirjutamine, nii käib igal inimesel, kes üritab midagi teha. Ära esimest pealkirja pane!

Raamatus mainid, et loovuse jaoks on kõige tähtsam teadmised sel alal, kus me loovad oleme. Reklaaminduses tuleb tihti teha reklaame asjadest, millest suurt midagi ei tea. Muidugi viiakse end kurssi, aga pole reaalne, et sa tead asjast sama palju, kui inimene, kes sellega igapäevaselt tegeleb. 

See on väga hea näide, sest siin me alahindame inimese kogemust reklaami- või disainialal. Me saame aru, et kui inimene pole reklaamiga tegelenud, siis ta võib kogemata hea idee peale tulla, aga selleks, et inimene suudaks paari tunni või nädalaga hea reklaami peale tulla, peab tal olema eelnev kogemus, mida ta siis kombineerib nende asjadega, mida ta ei tea ehk mis on uued. 

Aga ilmselgelt on kõigile selge – ma ei tea, kas keegi on seda uurinud –, et paremad reklaamid tulevad siis, kui reklaamitegija on rohkem süvenenud. Muidugi oleneb kõik teemast. Reklaam peab mõjuma sihtgrupile ning selleks on tavaliselt tavainimesed, kes ei ole teemas sees. Hea reklaamitegija ongi selline, kes suudab hoomata teemat tavainimese pilguga, sest reklaam peab töötama tavalise inimese peal. See pole tähtis, et inimesed, kes on 20 aastat sel alal töötanud, ütleksid, et: “issand, see on ideaalne reklaam”. 

Samuti ütled, et loovuseks on tarvis püsivust, mida see täpselt tähendab? 

Püsivust on lihtne valesti mõista. Püsivus ei tähenda, et sa pead kuus tundi või kuus päeva järjest ühe asjaga tegelema. See tähendab pigem, et sa suudad probleemi niivõrd sisse minna, et sa vahel tegeled muude asjadega, aga siis järsku seisad toidupoes järjekorras või istud bussis ja vaatad aknast välja ning mõte hakkab jooksma. 

Püsivus tähendab, et sa ei suhtu asja pealiskaudselt, vaid pühendad sellele oma ressursse. Lähed teemasse sisse ning aju võtab selle oma probleemiks. Raske on see, et me ei saa seda ajas mõõta. Ilmselgelt on vahe, kas inimene bussis 20 minutit täiega keskendub mõttele või istub viis tundi arvutiekraani ees, tegelikult mõtted kuskil mujal. Ta justkui tegeleks sellega viis tundi, aga see inimene, kes 20 minutit bussis mõtles, võib olla palju efektiivsem ja püsivam. 

Loovat inimest iseloomustab eelkõige see, et ta suudab probleemile pühenduda ja sinna sisse minna. Vahel kestavad need hetked vähe, vahel mitu tundi. On ka neid inimesi, kel tuleb mingi mõte ja sinna see jääbki, aga neid me ei hinda kui loovaid inimesi. Loov inimene on see, kes suudab probleemi süveneda ja uusi seoseid luua, olgu selleks alaks reklaam, kunst, kokandus, ettevõtlus, teadus või midagi muud.

Ajateema on huvitav, sest turunduses ju müüaksegi aega. Samas sa ei tea kunagi palju mingi projekti peale aega võib kuluda. 

Loovust ei saa ennustada. Sa ei tea, kas sul tulevad lahendused või ei tule. Mina alati soovitan, et kui otsite lahendusi ja teil on teadmised juba ajus olemas, siis jalutage, käige duši all, olge looduses. Aga peab meeles pidama, et kahjuks ei tule lahendus iga kord kui oled duši all või vetsus. Me peamegi sellega leppima, et kui me tahame head ja loovat tulemust, siis on aega raske hinnata, jah. 

Kas see püsivuse protsess, millest sa rääkisid, töötab umbes nii, et sa tegeled millegagi, paned mõtteidu idanema, teed omi asju edasi, aju taustal töötab, sa ise ei teadvusta seda, lähed õhtul duši alla ja mõte saabubki.

Umbes nii võib seda kirjeldada. See, mis me teadlikult teeme, on üldse väga väike osa sellest, mida aju teeb. Et aju midagi teha suudaks, peavad tal selleks oskused olema. Selleks, et aju saaks taustal töötada, on vaja, et tal oleks see selge. Enne saad autosõidu selgeks, siis saad sõidu ajal juttu rääkida. 

Kui me oleme õppinud, oskame tükke kombineerida, teame, kuidas uute ideede peale tulla, oleme vaeva näinud, siis ongi nii, et teed midagi muud, aga aju kombineerib ideid edasi. Just siis ja ainult siis on võimalik, et kui end täielikult vabaks lasta, võib idee välja hüpata, näiteks duši all. 

Sa pead andma ideele võimaluse välja hüpata. Kui sa duši all mõtled muremõtteid, diivanil pikutades skrollid telefoni, jalutades teed kogu aeg pilte, siis pole võimalust, et idee välja hüppab. Minu enda uue hüpoteesi kohaselt on üks aju piirkond, mis sel ajal, kui me keskendume, tegeleb mälusisude salvestamisega. Kui me lähme avatud meeleseisundisse, siis see piirkond hakkab kombineerima ja ideid pakkuma. Nii et uude ideede peale ei saa tulla telefonis skrollides või muremõtteid veeretades. Sa pead jõudma hetke, kus mõtetes on vaikus ja rahu. 

Mida saab agentuur teha, et töötajad oleksid loova(ma)d?

Tean loovaid inimesi, kes teevad seepärast suitsu, et saaks tööl suitsupausil käia ja oleks keskkonnavahetus. Kui tähtis keskkonnavahetus on?

Absoluutselt tähtis. Kontekst mõjutab aju väga palju. Näiteks, kui inimene on kuskil kliinikus sõltuvusravis, siis ta saab väga hästi hakkama ja saab sõltuvusest vabaks. Kui ta läheb tagasi samasse keskkonda, kus tal sõltuvus oli, siis see, mis ta kliinikus õppis, ei tähenda mitte midagi, sest iga asi tuletab meelde, et võta see pudel või suits. Kõige parem viis sõltuvuse ületamiseks on teise kohta kolimine, sest siis need keskkonnavihjed meid enam ei mõjuta. Sama on loovusega.

Kui me oleme ühes kohas, tulevad samasugused mõtted. Aju on kindlates radades kinni, mida meile see ruum, inimesed, toolid ja kõik muu meelde tuletavad. Konteksti vahetus on väga tähtis. Ma ise naudin seda, et käin Tartus loenguid andmas ja bussis on hea mõelda, tulevad täiesti teistmoodi mõtted, kui kuskil kontoris.

Nii et looval alal töötades võiks öelda, et “sorri, boss, ma lähen nüüd kolmeks tunniks jalutama, sest mul on vaja”?

Jah, minu visioon sellest, kuidas töökohtadel asi võiks muutuda, ongi see, et iga ülemus võiks teada, et kui minu töötaja lahendab loovat ülesannet ja ma tean, et ta on sinna juba aega investeerinud, ta on teadmiste tükid kogunud, ta on hakanud lahenduseni jõudma, siis on see okei, et ta läheb jalutama. 

Võib-olla osta kontorisse mullivann Jacuzzi (muigab – toim.). Peab saama aru, et arvutiekraani ees ei tule tihti seda lahendust. Lahenduseks on vaja midagi teistmoodi teha. Loodan, et ühel hetkel saab normaalsuseks, et me usaldame inimest ja saame aru, et ei loe tunnid, mis ta arvuti ees on, vaid loeb see, kuidas ta oskab endast loovust välja võluda ning kuidas ta uued ideed leiab. See võiks olla asi, mida ülemused mõistavad. See on minu arust nii tähtis.

Minult küsitakse tihti, kuidas efektiivsemalt töötada ja produktiivsem olla. Siin tuleb mängu produktiivsuse paradoks. Kui inimene on tükid kogunud, kui ta on tööd teinud ja vaeva näinud, siis produktiivsus võib tõusta sel hetkel, kui ta arvutiekraani tagant lahkub. Kui ta laseb vabaks ja läheb duši alla – keset kontorit on see võib olla imelik – või jalutama. See on tähtis asi, mida ülemused võiksid teada ja võimaldada.

Ma loodan, et see muutus on tulemas, sest selleks, et tuleks head ideed, tuleb arvesse võtta neid asju, mida me teame selle kohta, kuidas ideed tulevad. Tähtis on toonitada, et sellest ei piisa, et passid kolm tundi vannis ja idee tuleb. Sul peavad enne olema teadmised ja tükid koos, sa pead olema vaeva näinud. Võib-olla sa pead isegi veidi tupikus olema ja tundma, et mõtted käivad ringi. Võib-olla tunned, et oled nii palju tööd teinud ja vaeva näinud, aga pagan, see pealkiri või reklaam ikka ei tule.

Aga jalutama ei saa ka nii minna, et mõtled ainult oma tühjast kõhust või peremuredest. Kui sellised asjad peas on, siis tasub arvuti juurde minna ja tööd teha. 

Igatahes on alguses oluline, et sa süveneksid, loeksid ja mõtleksid. Aga kui oled juba tõesti mitu nädalat ühte asja teinud, siis võta pärastlõuna vabaks, leba diivanil ja vaata lage. See muidugi ei garanteeri, et lahendus tuleb. Seepärast loovus ongi võluv ja tore, et teda ei saa valemitesse panna. Aga trikid, mis ma mainisin, kahtlemata aitavad loov olla.

Inimene võib kõik sinu trikkide järgi õigesti teha, aga ikka ei tule seda ülisäravat asja. Samas tähtaeg juba koputab õlale.

Jah, see on suur probleem, aga tavaliselt midagi ikka tuleb, kuid me peame olema teadlikud, et selle “midagi ikka” taga võib olla veel parem lahendus ja kui meil on liiga väike ajaline piir, siis me ei pruugi veelgi parema lahenduse peale tulla.

Selge on see, et alati optimeeritakse. Näiteks võime mõelda, et kõige parem lahendus võtab kolm kuud aega, aga seda kolme kuud ei pruugi olla. Kas on võimalik teha kolme päevaga lahendus, mis käib kah? Ilmselt on, aga see on mõne inimese jaoks frustreeriv, sest ta teab, et ta suudaks teha parema asja, kui vaid aega oleks. 

Üldse arvatakse, et mõtlemine on lihtne töö.

Inimesed tohutult alahindavad, kui keeruline on mõelda ning kui raske on uute asjade peale tulla. Miks on uute asjade peale raske tulla? Sest need on uued. Keegi ei tea neist midagi! 

Ma olen palju rääkinud, kuidas paremate ideede peale tulla, aga iga kord see ju ei tööta. Räägin, et vaja on tükke, püsivust, süvenemist, avatud meelt, Jacuzzit, kuid konkreetset reklaamlauset, kunstiteost või heliteost me ei oska ikka ennustada. Aju kombineerib ja me ei tea kunagi, mis asju ta parasjagu blenderisse paneb. Tihtipeale on seal see maagiline osa ja me ei saagi aru, kuidas see seos või idee tekkis. 

Paljud inimesed arvavad, et nad ei ole loovad, sest nad on lapsena proovinud joonistada või lugu kirjutada ja see ei tulnud välja. See on vale suhtumine. Loovust saab arendada, sa pead lihtsalt tegema ja tegema ja leppima, et alguses tulevad viletsad või keskpärased lahendused. Kui sa jätkad ja teed, saad paremaks. Ma ei ütle, et harjutamine teeb meistriks. Harjutamine teeb harjutajaks. 

Me oleme neil teemadel juba peatunud ka, aga kui kokku võtta, siis mida peaks üks agentuur tegema, et oma töötajates loovust ärgitada?

Kõigepealt tuleb õige meeleseisund saada. Inimesed, kes tööle tulevad, peavad teadma, mis see loovus on. See ei ole see, et vahel tuleb mingi idee ja küll ma panen midagi kokku. 

Töötaja ei pea kogu aeg olema võimalikult loovates riietes või võimalikult loovalt tööl käima, ta peab suutma keskenduda. Kõik loovad inimesed, keda me hindame, on olnud väga head selles, et nad suudavad keskenduda ja tükke koguda. Lisaks peab muidugi uusi asju tegema ja hea oleks, kui kolleegidega läbi saaks, et tuleksid veel paremad ideed.

Nagu me rääkisime, siis see peaks olema normaalsus, et kui inimene on tööd teinud ja vaeva näinud, siis ta võib öelda, et “kuule, ma tunnen, et mul on midagi tulemas, ma lähen jalutan”. Kõik need teadmised võimaldavad paremini tulemusteni jõuda, sest see aitab inimestel paremini aru saada, mis loovus on ja kuidas seda esile kutsuda.

Kui me räägime, kuidas püsivust võimendada, siis siin on ka paar head nippi. Tänapäeval kasutatakse palju avatuid kontoreid, aga need ei sobi kõigile. Mõnel on väga raske keskenduda, kui inimesed liiguvad ja räägivad. Tiimis peaks läbi arutama, keda see segab. Kui segab, siis nemad saab paigutada rohkem seina või akna äärde.

Teine asi, mis peaks igas firmas olema normaalsus, on see, et iga uus töötaja peaks ettevõtte poolt saama mürasummutavad kõrvaklapid. See on firma poolt suhteliselt väike investeering, aga inimesele võib sellest tohutu kasu olla. 

Kolmas asi, pole vaja igasuguseid märguandeid. Me ei peaks nõudma, et inimesed on kogu aeg Slackis või vastavad kohe meilidele. Hea töötaja on see, kes ise oma aega organiseerib ja firma võiks isegi öelda, et see on normaalne, kui sa näiteks meilidele pärastlõunal vastad.

See viibki meid viimase asja juurde. Igal inimesel on erinev parim tööaeg, millal ta hästi keskenduda saab. Me peaksime seda austama, see on normaalne. Kui inimese parim tööaeg on hommikul, siis las ta vastab meilidele pärastlõunal ja vastupidi. Koosolekuid tehes peaks seda arvestama, kuigi alati ei saa. Kui me teeme koosolekuid ajal, mis on osade inimeste parim tööaeg, siis me ilmselgelt võtame koosolekuga rohkem ära, kui anname. 

Loovtöö on suuresti tiimitöö. Siin ongi raske aegu klappima saada.

Ideaalne oleks, kui tiim poleks liiga suur. Tähtis on aru saada, et rääkimine ja suhtlemine on tähtsad, aga ka üksi töötamine on tähtis, alati ei saa rääkida ja arutada, vahel on vaja uusi tükke õppida. Et kui muidu on tähtis keskendumine ja Jacuzzi, siis loovtiimi puhul on vaja ka seda õiget aega, et koostööd teha. Jah, paljudel aladel see ei ole oluline, aga siin on. 

Eks ses töös ole palju stressi. Kui palju vaimne seisund loeb?

On head ja halba stressi. Halb on see, kui ülemus karjub, kolleegid varastavad su hiirepatju, päris patju ja särginööpe. Hea stress on see, kui sul on vaja teha reklaam ja sa ei tea, kuidas seda teha, aga see on väga põnev ja sa mõtled, et “oh sa nugis, see on hea väljakutse”. 

Aga tähtis on, et sa ei ole terve nädala stressis, vaid vahel lased vabaks. Vaimse seisundi muutus on väga tähtis. Tänapäeval on selliseid inimesi, kes kogu aeg midagi teevad, midagi siblivad, kogu aeg skrollivad, nad on kogu aeg ühtses pinnapealses vaimses seisundis, kus nad ei keskendu, aga ei jõua ka avatud meele seisundisse. Loovus on see, kui sa lähed sügavalt, keskendud ja samas suudad end vabaks lasta, nii et sul on jumala suva, mis seal telefonis toimub. 

Inimestel, kes on harjunud kogu aeg skrollima ning online olema, on võib-olla isegi raske mõista, millest me siin räägime, mis meeleseisund? Aga inimestel on selliseid seisundeid, kus ükski probleem ei häiri. Nad on avatud sellele, mis maailmas toimub. Nad vaatavad loodust või teisi inimesi, ilma, et sel oleks mingit tähendust või praktilist väärtust. See on avatud meele seisund. Mõni inimene suudab seda sügavamalt tabada, teisele jääb see kättesaamatuks. Aga siis jääb ka kättesaamatuks olla loov ja tulla huvitavate lahenduste peale. 

Hollywood rikkus loovuse

See pole lõpetuseks eriti loov küsimus, aga kas meelemürkide abil on võimalik teha paremat reklaami?

Kõige rohkem kahju on loovusele teinud popkultuur ja Hollywood, sest seal võetakse mingi idee üle ja seda esitletakse nii nagu mingit võluvitsa, et loovus järsku kärgatab nagu välk või et sa tarbid mingeid aineid ja tulevad ilgelt head ideed. See ei ole nii. Uurimistööd näitavad, et see ei ole nii. 

See on iga inimese puhul natuke erinev, aga teada võiks seda, et võib-olla hästi natuke alkoholi võib viia selleni, et ideed on paremini lahti, aga sealt on väga järsk üleminek sinna faasi, kus iga idee tundub superhea, kõik lahendused on nii head. Paned kirja ja teed valmis ning järgmine päev mõtled, et mida pekki, täielik ajaraisk. See on alkoholi probleem, et ta küll vabastab piirangud, aga samal ajal lõdvendab sisemist kriitikut. Seda, kes ütleks, et selle labase asja peale pole mõtet aega raisata.

Populaarne teema on psühhedeelikumid ning nende mikrodoseerimine ehk manustamine väikeses koguses. Sellest on palju legende, et tuleb hästi palju loovaid lahendusi, aga viimase kahe aasta jooksul on tehtud kolm väga põhjalikku uuringut, kus osad inimesed saavad psühhedeelikumi, osad platseebo. Mitte mingit vahet pole, täitsa sama asi. Riskida illegaalsete ainetega selle nimel, et loovust tõsta – täiesti mõttetu. Jooge parem teed.

Ma ei soovitaks võtta psühhedeelikume ka suures koguses. Pigem hoiatan. Vaimuseisund võib ohtlikuks muutuda. Nad küll muudavad tohutult meie vaimuseisundit, aga see, kuidas nad loovust võimendavad, on üle pingutatud. Nendega on veelgi rohkem seda, et iga idee tundub super, väike triviaalne mõte tundub maailma kese, kuigi see on täiesti banaalne. Kõik need eelmised asjad, mis me oleme loovuse tõstmiseks maininud, on palju tähtsamad. Teeme tööd, näeme vaeva ja … käime Jacuzzis.

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised