Imagine\TBWA tähistab täna (01.11) oma 20. sünnipäeva! Räägime tähtsa sündmuse puhul ettevõtte juhtfiguuridega juttu ning peatume näiteks võluritel, ükssarvikutel ja Usain Boltil.

Kui sinu elus saabub kunagi hetk – näiteks praegu –, mil mõelda, mida küll Imagine’ile sünnipäevaks kinkida, siis mul on võrdlemisi hea vihje: alati on kindel valik John Lennoni temaatiline nodi. On ju “Imagine” eks-biitli soolokarjääri tuntuim lugu. 

“Selle saime vist 15. sünnipäevaks,” sõnab Imagine\TBWA loovstrateeg ja partner Sven Luka, kui sõnan, et märkasin nende kontoris üht Lennoni vinüüli. Lisaks Svenile on juubilar Imagine auks vestlusringis veel kaks partnerit: tegevjuht Helen Roonet ning kunstiline juht Marko Meus. 

Olen aeg-ajalt mõelnud, kas teie nimel on Lennoni looga seos või ei? Kui ei ole, saate öelda ning inimesed ei pea teile enam temaga seotud asju kinkima! 

Helen: Erinevatel põhjustel pole meil enam pundis inimesi (Margo Kütt, Kädi Kaasikmäe, Kalev Külaase ja Toomas Valsberg – toim.), kes kunagi agentuurile nime panid. Mina liitusin küll aasta pärast asutamist, aga kui mu mälu ei peta, siis on küll lauluga seos. Oleme seda kunagi mingitel üritustel kasutanud. Eks ta on ikkagi sealt tulnud. Sobib ju hästi loovusega. On seotud kujutlusvõimega ning meiega koos saab kõike ette kujutada ja luua! 

Kujutlusvõimel peatudes, Sven, sina räägid, et kõik saavad loovust õppida. Eks loovus olegi agentuuri kõige suurem müügiargument, aga seda ei ole alati kerge inimestest välja pigistada. Kuidas agentuuris loovust esile kutsuda? 

Sven: See ei ole kerge. Eks see ole igipõline küsimus, kuidas olla loov? Kõik tahavad olla, kõik tahavad teada. Usun, et kõik on loovad ja loovus ei ole mingi müütiline asi. Loovinimesed ei ole ükssarvikud, keda on maailmas mõni üksik ja kes tuleb kuskilt metsast üles otsida. Ei ole nii, et ainult mõni inimene on loov ja kõik teised elagu oma halli argielu (naerab – toim.).

Spordiga on hea paralleele tõmmata. Sa kas treenid või ei treeni. Aju toimib sarnaselt lihasele. Kui sa pidevalt loovusega tegeled, hakkad uusi seoseid looma, sest aju õpib seda tegema. Tuleb lihtsalt luua õhkkond, kus inimene saab loov olla. Inimene peab ise tahtma eksperimenteerida. Meie usume tehnikatesse, mis võib loovinimestele olla valus koht. Mõni mõtleb, et mis mõttes ta peab tehnikat kasutama, siis ta ei ole loov. 

Jälle spordivõrdlus: ma ei tea ühtegi jalgpallurit, kes ei pane putsasid jalga, sest siis ta ei ole ju päris jalgpallur. Sa oled hea, aga tänu sellele saad parem olla. Tehnikatega saad oskust soodustada.

Helen: See suhtumine – mis on eriti just minuealistel – on võib-olla tulnud koolisüsteemist. Vanasti vastandati väga selgelt loovaid ning reaalainete inimesi. Tänapäeval on see ilmselt natuke muutunud. Tegelikult on võimalik kõike omandada, kui teadlikult tegeled ja treenid. Mõned inimesed on saanud geenijackpot’i ning on loomupäraselt andekamad, kuid mingile tasemele on võimalik kõigil areneda. 

Marko: Kui visuaalsest poolest rääkida, siis pead käima kogu elu avatud silmadega ja kõike talletama ning siis hakkad suvalisel hetkel seoseid looma.

Kui me spordist räägime, siis seal on tavaline see, et tippu ei jõua kõige andekamad, vaid need, kes viitsisid kõige rohkem tööd teha. Võid olla noorteklassis keskpärane, aga punnitad lõpuni välja. 

Sven: Peadki pidevalt sama asja raiuma. Loovus on suures osas eksimine, vigade tegemine ja normide lõhkumine. Just lugesin Mainoris loengut, üks õpilane tuli vaheajal minu juurde ja ütles, et tal on koolist meeles kunstiajaloo ülesanne, kus ta pidi kirjutama oma arvamuse mingisugusest teosest. 

Ta sai kolme, sest see ei kattunud õpetaja arvamusega. Ta on 45-aastane ja tal on siiani meeles, et küsiti tema arvamust, mis osutus aga valeks. Kunstiajaloos (muigab – toim.). See iseloomustab, et loovus on sinu enda interpretatsioon sellest, mida sa näed. Seal ei ole õiget ega valet. Kui sinust ei ole välja juuritud julgust eksida, sünnivad head asjad. 

Sa mainisid enne tehnikaid. Loovtööl on tihti selline maine, et see on trillalaa-trullalaa, kõik tuleb kergelt, teed asju ja järsku käib jumalik sähvatus.

Sven: See ongi see ükssarvikute arusaam, et loovtöö on selline, et jalad on laual ja kogu aeg on disko. Kogu aeg käib pidu ja siis järsku tuleb jõhkralt hea idee. Kui tahad niisama maalida, siis võib-olla see ongi disko. Teed endale ja vahet pole, mis täpselt välja tuleb. 

Agentuuris aga on loovus vahend, millega kindlaid sõnumeid öelda ning eesmärke saavutada. Sellisel juhul ei ole loovus enam trillalaa-trullalaa, vaid kindla sihiga töö. 

Helen: Siiani arvatakse, et agentuurides töötavad suured titad. Mingid hullud ja täitsa pöörased, keda on vaja karjatada. Umbes, et pead loovinimesi mööda agentuuri taga ajama, et nad oma asju teeks (naerab – toim.). Kui ütled, et kõik on süsteemne ja nad on normaalsed inimesed, kel on tööaeg ja kes saavad asjad tähtajaks valmis, siis tihti üllatutakse. 

Marko: Sellele ei mõelda, et sähvatusele on eelnenud elukestev õpe, kogemused ja tehnika. Tundub sähvatusena, aga nii ei ole. 

Sven: Ma ei mäleta, kes see kunagi ütles, et isegi kui idee tuleb kümne minutiga, siis klient ei maksa kümne minuti eest, vaid selle taga, et idee kümne minutiga tuleks, on kümme ja veel rohkemgi aastat tööd. Jälle spordiparalleel: kui Usain Bolt jookseb 100 meetrit alla kümne sekundi, siis see ei juhtu kogemata. Ta ei sattunud kogemata staadionile jooksma, ta on terve elu vaeva näinud, et nii kiiresti joosta.

Te võtate tihti tööle inimesi, kel valdkonnaga väga palju kokkupuuteid pole. Miks selline lähenemine? 

Sven: Meile meeldib uus perspektiiv. Ega me ei võta disaineriks inimest, kes pole iialgi disaini teinud. Jah, võib-olla ta pole maailma kõige parem disainer, aga kui ta näiteks maalib ja on näha, et tal on potentsiaal olemas, siis ta sobib meile tööle. Tehnilist oskust saab alati arendada.

Samamoodi ei pea copywriter olema reklaamitaustaga, aga ta võiks olla kas ajakirjanik või kasvõi blogi pidada. Midagi, mis näitab, et ta tahab kirjutada. 

Ega me ei palka ainult uusi inimesi, aga teeme seda värske perspektiivi pärast, jah. Kui oled reklaamist läbi vettinud, siis teed reklaami nii nagu on alati tehtud. Tekivad standardid ja normid. Tahaks pigem, et tuleks uus inimene, kes ei tea neid norme ning teeks asju nii nagu tema tahab teha. 

Helen: Meil on turul selline maine, et oleme hea hüppelaud. Võtame noori inimesi, õpetame ja koolitame neid välja ning neist saavad väga edukad ja tublid tegutsejad. 

Avastasite ka Oliver Lombi talendi. Teil on väga head skaudid!  

Sven: Kui nii võtta, siis jah. Meil on siin olnud näiteks Oliver Lomp, Gunnar Hunt ja ka Alvar Lonks.

Helen: Tarmo Sikk ka. 

Sven: Meile meeldib inimesi valdkonda tuua. Klassivenna Oliveriga läks vist kolm aastat aega, enne kui ta lõpuks nõustus tulema. Ta töötas spordiajakirjanikuna ja pidin palju veenma: aastaid rääkisin, et sa oled äge tüüp, tule agentuuri. Ta ütles, et ei, sport on cool. Mingi hetk ta murdus!

Edulood on ägedad. Me ei identifitseeri end hüppelaua-agentuurina, aga väga tore on näha, et inimesed, kes meie juures alustasid, on kaugele jõudnud. See on normaalne, et inimesed liiguvad. Ühe agentuuri dinosauruseid on Eestis üpriski vähe ning see rikastab. 

Mulle meeldib, et Eesti turunduses on kogukonnatunne tekkinud. Kui ma 16 aastat tagasi alustasin, siis iga agentuur oli kuidagi eraldi väike universum ja keegi väga omavahel ei suhelnud. Konkurents ei olnud kuri ega õel, vaid igaüks hoidis lihtsalt omaette. Enam nii ei ole.

Marko: Kõik, kes siin töötavad, kiidavad meie värbamisi. Suudame üles leida inimesed, kel tekib omavahel hea sünergia. Me ei otsi ainult kolleege, vaid paljud on leidnud siit sõbrad kogu eluks. See tuleb loovusele megalt kaasa, kui inimesed on pigem sõbrad kui kolleegid. 

Sven: Ma vihkan CV-de lugemist. Kui võimalik, ei tee ma seda üldse. Vahel on küll vaja, aga see ei anna suures plaanis mulle midagi. Tahan inimesega kokku saada ja vaadata, milline ta tundub. Hindan pigem seda, milline ta on ja kas temaga on äge juttu rääkida. Minu jaoks pole nii oluline, kas tal on kolm, viis või null aastat kogemust.

Kunagi küsisin töövestlusel ühelt copywriter’ilt, mis on tema tugevused. Kuna ta oli mälumängur, siis ta ütles, et teab asju, mida ükski normaalne inimene ei tea. Olin võlutud. Kui sa tead asju, mida ükski normaalne inimene teadma ei pea, siis oled see, keda otsime. 

Mainisid dinosauruseid ja uusi perspektiive. Kui tihti üks agentuur verevahetust tegema peaks?

Sven: Rääkisin millalgi Amsterdami TBWA-ga. Nad hoiavad inimeste vahetumist kuskil 20% peal aastas. Meil on umbes sama protsent, mõnikord vähem, teinekord rohkem. Ühtpidi on see raske ja tüütu, teistpidi aga vajalik. Kui oled kümme aastat sama tiimiga koos, siis asi mandub. Muidugi saab tiime vahetada ja inimesi ümber tõsta, mis toob ka uut energiat. 

Helen, sa oled kõige kauem Imagine’s olnud. Kuidas agentuur 20 aastat vastu on pidanud? 

Helen: Meie auks pean ütlema, et me ei ole kordagi kahjumis olnud. Meie kliendibaasis on palju pikaajalisi suhteid ning meil on olnud läbi aegade väga vähe avaliku sektori kliente. Me ei osale eriti riigihangetel ja pean tunnistama, et me ei ole neis ka väga head. See ei ole meie tugevus. Meile ei meeldi oma hinnas alla tulla. Teame, mida väärt oleme.

Oskame kohaneda. Mulle meeldib agentuuri arendada, teha asju teistmoodi ja võtta kasutusele uusi tehnoloogilisi lahendusi, aga samas olen ka väga Exceli inimene. Iga samm, mis ette võtame, on kalkuleeritud. See ei tähenda, et oleme ihnuskoid (muigab – toim.), aga igale kulule peab olema ka tulu. 

Sven: Me oleme mängulised. Meie struktuur on plastiliin, mida voolime, mitte kiviplokk, mida muuta ei saa. Kui näeme, et midagi ei toimi, teeme muudatusi ja proovime uusi asju. Oluline on ka see, et me ei viitsi jaurata ja tülitseda (kõik naeravad – toim.). Vahel on eriarvamused, aga pole mõtet kinni jääda ja jonni ajada nagu Pearu ja Andres. Vahet pole, kas kraav on siin- või sealpool, peaasi, et teeme õiget asja.  

Mis teid praegu turunduses häirib? Helen, eelmises TULI intervjuus tõid välja, et noored haldavad üht sotsiaalmeediakontot ja arvavad, et on turundusvõlurid. Olen sarnast mõtet kuulnud ka teiste inimeste käest. 

Helen: Mulle meeldis, mis Sven ükskord ütles, et kui inimene teeb sotsiaalmeediat, siis ta kirjutab, et on sotsiaalmeediavõlur, aga ülihea teleklippide tegija ei kirjuta kunagi kellelegi, et ta on teleklipivõlur, samamoodi pole raadio- või prindivõlureid (naerab – toim.). See oli hea võrdlus. 

Ma tegelikult arvan, et see on fine, et turul on erinevatele inimestele ruumi. Küsimus on selles, et kui tark tellija sa oled ja mida sa tellida oskad. Ma ei ole sotsiaalmeediavõlurite peale pahane. Pigem innustaks neid ennast arendama ning saama väga heaks. Ma ei taha olla vana torssis agentuuritüüp, kes ei saa aru, et tulevad uued generatsioonid, trendid ja positsioonid. 

Sven: Mind ka sotsiaalmeediavõlurid väga ei häiri. Väga äge, tehke, keegi peabki tegema, kõiki ei saa agentuuri tööle võtta. Mind häirib hoopis see, et digimeedia tulekuga on kõik hakanud mingisugusteks koolitajateks. Mul on tunne, et see solgib turgu. 

Tihti õpetatakse basic asju, mis ei pea isegi paika ning mida on kuskilt raamatust loetud. Kui oled päriselt hea, siis väga tore, koolita! Aga on inimesi, kes nimetavad end loovgurudeks ja kui vaatad nende portfooliot ja mida nad teinud on, siis neil puudub praktiline arusaam, kuidas asju ellu viia. 

LinkedIn soovitas mulle kunagi mingit kontakti, kes pakkus loovmentorlust. Võib-olla teen talle natuke liiga, sest ma ei tea tema tausta, aga puhtalt avaliku info pealt mõtlesin, et väga julge samm. Ta oli just lõpetanud mingisuguse kunstikooli ja töökogemus oli teenindajana. Mina ei julge end siiamaani loovmentoriks või loovguruks nimetada, aga tuleb noor inimene ja tal on ka kliente. Võib-olla on ta tõesti väga hea, aga kõik teevad järsku koolitusi, mis tihti ei küündi vajalikule tasemele. Kõik ei saa kõiki koolitada. 

Marko: Noorte eneseturundusoskus on olulisel määral paranenud ja neil ongi selline fake it till you make it suhtumine. Minu arust on see okei ja viib tihti võidule. Reaalsuskontroll tuleb siis, kui nad päriselt tööd teevad ja seda ei saa feikida.

Sven, sa oled õppejõud, see on teistmoodi koolitamine. Sa näed, milline uus reklaamipõlvkond tuleb. Milline Imagine 20 aasta pärast on? 

Sven: Väga äge on. Just tegin klientidele õhtusöögi kutset ja kirjutasin, et need, kes Imagine’i asutasid, ei kujutanud ettegi, kus praegu oleme. Ei tahaks fantaseerida, sest see, kus olime viis või kümme aastat tagasi ja see, kus oleme praegu, on kaks eri asja. Meil on pikk plaan ja nägemus, kuhu liikuda, aga ei saa öelda, millised 20 aasta pärast oleme.

Helen: Paarikümne aasta pärast olen mina juba ametlikult pensionil.

Sven: Siis joome Heleni juures teed!

Ma mõtlen veidi seda, et mida uut noored agentuuri toovad? 

Sven: Arvan, et sellel on loovusele väga suur positiivne mõju, et haridussüsteem muutub ning  faktiteadmiste asemel vaadatakse rohkem suurt pilti. Tuleviku loovinimesed on kordades loomingulisemad kui praegused. Üritan ise 20 aasta pärast nende tasemel olla (naerab – toim.).

Autor: Siim Kera, TULI

 

Kõik uudised