“Eesti reklaam ajab naerma.” Just selle nimega artikkel kõigi aegade esimesest Kuldmunast ilmus 1999. aasta 29. märtsi Eesti Päevalehes. Kiikame ajalukku ning vaatame, kuidas esimest Kuldmuna meedias kajastati.

Lennart Meri 70. sünnipäeval ilmunud loo autoriks on ajakirjanik ning kunstiteadlane Ants Juske, kes Tarmo Leinatamme ja Hannes Võrno juhtud esimesest Kuldmuna galast ning reklaamidest ülemäära vaimustuses ei olnud. 

“Õhtu juhid oskasid kogu üritusest teha suure naljanumbri,” kirjutas ta oma põgusas ülevaates. “Vägisi tundus, et reklaam on meil üks suur pullitegemine, sest sõelale jäid eelkõige vaimukused.”

Parima teleklipi Kuldmuna võitnud Saaremaa viina reklaami “Vötame mönuga” kutsus Juske küll nauditavaks, aga oli skeptiline, kas kellelgi tekivad seepeale neelud just selle viina järele. Positiivse sõna (“õnnestunud”) jagas ta ka parimaks valitud Ehitusmaailma raadioklipile, kuid taas roomas ajaleheveergudele kõhkluseuss – reklaam on hea, aga kas keegi suudab meenutada, mida reklaamiti?

Kõigest hoolimata leidis Juske, et ​​“kodumaine reklaam on küll asjalikum ja vaimukam kui iiveldamapanevad välismaised reklaamid.”

Artiklis jagas tillukese kommentaari ka Linnar Priimägi, ametinimetusega reklaamiteoreetik. Saaremaa viina reklaami pidas ta silmapaistvaks, kuid lisas, et headusel ja silmapaistvusel on vaks vahet. 

Lugu illustreerival fotol rõõmustasid Artur Talvik, keda pildiallkirjas nimetatakse Saaremaa viina reklaami teostajaks, ning idee autor Hendrik Toompere jun. Toompere meenutas mõni aasta tagasi ajakirjale KesKus, et pärast võidutööd pakuti talle agentuuris kuupalgaks 20 000 krooni. Tuletagem meelde, et aasta oli siis 1999 ning keskmiseks brutopalgaks 4000 krooni ja mõned kopikad peale. 

“See aeg oli suurepärane aeg, tänu sellele saime perekonnana jalad alla. Korteri osta ja – kõik läks lihtsamaks,” rääkis Toompere. 

Varastatud reklaam

Kui Päevaleht pidas Kuldmuna nii oluliseks, et tõi selle isegi esilehe päises välja, siis DIGARist teiste päevalehtede Kuldmuna-teemalist uudist ei leia. Huvitaval kombel kajastas auhindamist põgusalt Õpetajate leht, kes pistis munauudise veergu. Sealt leiab uudised nagu näiteks “Tallinnal uus meer”, “Haridusministeerium teel Tartusse”, “Teatripreemiad jagatud”, “Kuldmunad reklaami eest.”

Muuhulgas kirjutatakse: “Välirek­laamide Kuldmuna sai firma Sweet tehtud reklaam “No X, no sex”, mis tutvustas pastille Smint.”. Tegemist on Sweeti ja Idea sulest pärit kurikuulsa reklaamiga, mida väidetavalt lõhuti, varastati ja koju tassiti. Kunstiteadlane Katrin Kivimaa korraldas 1998. aasta septembris aktsiooni “Süütute linnakodanike rikkumisest”, kus ta värvis ühe reklaamidest üle ning avaldas Sõnumilehes vastava manifesti. 

Sai suupisteid

Rohkem meediakajastust silma ei jää. Küll leiab nii mõnegi reklaami. Näiteks 12. veebruaril kutsuti Eesti Päevalehes üles kõiki oma töid Kuldmunale saatma, 25. märtsil aga kuulutati, et pidu on kohe käes! 250-kroonise (kohapeal lausa 350-kroonise) pileti eest lubati suupisteid, bände (jah, mitmuses!) ning muidugi Kuldmune. 

Ürituse toimumisest anti teada ka Sõnumilehe meelelahutuserubriigis. Seda küll märksa tagasihoidlikumalt kui Päevalehes. Kaks rida Kuldmunast leiab värskelt seitse Oscarit võitnud filmi “Armunud Shakespeare” postri alt. 

Aasta hiljem kajastas Kuldmuna auhindamist ka Sõnumileht, kõigepealt kirjutati eellugu “Näe, jälle munevad,” kus reklaamiinimesed meenutasid aastat ning ennustasid parimaid. Järellugu “Ja munesidki kulla ära” oli üsna üldine ja ülevaatlik. Seletati tausta, nimetati võitjad ning auhinnaga poseeris Olav Osolin.

Nüüd, kui Kuldmuna algusaastatest loetud, tule vaata, milline pralle peetakse maha tänavu. Gala toimub 12. mail Estonia kontserdisaalis.

Osta pilet

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised