Avatud talude päevast on kasvanud tõeline rahvasündmus. Sel aastal väisas üritust ligi 300 000 hinge. Uurisime ürituse loovagentuuri Creatumi loovjuhilt Igor Baturinilt, miks eestlased taludesse kipuvad ning kuidas on talud ja turundus ajas muutunud.

2019. aastal ütlesid, et “ei imestaks kui 5 aasta pärast kasvame 300 000 külastuseni”. Tänavu oli teil rekordilised 280 000 külastajat. Tundub, et soov täitub varsti. Mis on Avatud talude päeva fenomen? 

Just saime kätte kampaania järeluuringu – 96% Eesti inimestest peab Avatud talude päevi heaks ja vajalikuks ürituseks! Kas laulupidu saab nii kõrge protsendi? Vast saab, aga kõik teised üritused jäävad ilmselt kaugele maha. Eestis on oponeerimise kirg tuline ja on suur saavutus, kui juba 30% inimestest sinu asja taha plussi panevad. 

See suur ja soe teotus ongi fenomen ja asja juur! Meie rahva juured on läbi põlvkondade maal olnud ning see tõmbab linnainimesi otseselt või alateadlikult maale tagasi. 

Oluline on looma küsimus – lapsed peavad saama loomi silitada ja murul hullata. Oluline on loomu küsimus – Eestis ei minda tööajal naabri õuele, ei taheta segada. Ürituse külastajate seas on palju naabreid ja üleaedseid. Aga muidugi ka neid, kes lähevad maale elama minekuks ideid ammutama. 

Edu taga on ka laiemad trendid – näiteks miniloomaaedade aina kasvav populaarsus maamunal. Need on igal pool populaarsed. Eestis on ka siit-sealt kuulda, et mõni talu on hakanud hüljatud loomadele varjupaika pakkuma ning tulnud mõttele, et laseks rahva ka sisse.

Kui tagasi vaadata, siis 2015. aastal alustasime 44 000 külastusega, selle kõrval on tänavune 280 000 vägagi uhke number. Samas 2016. aastal oli külastajate kasv 88,6%, mis tähendab et märki tabasime juba esimesel aastal. Sobisid nii ürituse kontseptsioon kliendilt, meediamiks Media House’lt kui ka Creatumi välja töötatud loovlahenduste pakett. Ka kliendipoolne sihtrühma fookus oli meeldivalt klaar – lastega pered. 

Kui on soovid selged ja täpsed, tuleb reeglina ka tulemus. Ega Lääne bürood ei näe ilmaasjata vaeva, et briif oleks väljendatav ka üheainsa lause või sõnaga. 

Kui suur on selles kasvus turunduse roll? Võib mõelda, et suvi, loodus ja talud on ideaalne viis, kuidas eestlane üht päeva veeta soovib. 

Kasv on olnud nii orgaaniline kui ka teadliku tegevuse vili. Selle ürituse juures on turundusel olnud mitmeid klassikalisi ülesandeid – tuntuse loomine ja hoidmine ning lõppimpulsi andmine, et inimene tegutseks. Sündmuse tuntus on juba aastaid maksimumi lähedal – 94%. Keskmisest madalam on teadlikkus Ida-Eestis ja mitte-eestlaste seas (87%-89%).

Suur roll on olnud PR-il. Sündmus sobib suvesse ning ületab künnise nö igast asendist. Toimetustel on hea saata suvel praktikant lammast intervjueerima. Sel aastal tegid kliendi utsitusel fantastilise töö maakonnalehed ning sündmuse partner Maaleht. Ka ERR-ist on olnud pea igal aastal suur tugi. PR on tagasihoidliku meedia eelarve – riik on tõesti läbi aastate väga soodsalt hakkama saanud – kõrval andnud vajaliku katvuse ja sageduse. 

Oluline roll meediatöö korraldamises on olnud ministeeriumi kommunikatsiooni inimestel, alguses Kristo Mäel ja Karin Volmeril, praegu Ingrid Piirsalul. Samuti on väga suur roll Reve Lamburil Maaelu Teadmuskeskusest. Tema on peamine taludega suhtleja.

Kas turunduslik vaatenurk üritusele on aegade jooksul muutunud? 

Suur pilt on jäänud suhteliselt  samaks, aga oleme muutnud loovlahenduste paketti. Igal aastal on uued loomadest kõneisikud ning lahendust uuendame üle nelja aasta. See on piisav, kuna kampaania kestus pole pikk. Sel aastal tõime taas välja uue lahenduse ning illustratsioonikeele, mis on eelmisest retromaigulisest veelgi vabam ja lustlikum. Tundub, et töötas kenasti. Uus asi on alati alguses veidi harjumatu.

Sel aastal toetas oma mikrokampaaniaga Elron, kes tegi kaardi taludest, kuhu pääseb rongi ja kondiauruga. Kuuldavasti läks neil hästi. Ära oleme kaotanud paberist A2 kaardid, mida tanklates jagati. Need olid popid, aga see on meie väike rohepööre. Kaart on kolinud Maalehe vahele. Suur väljakutse on saada talude andmed õigel ajal kätte, et jõuaks teha paber- ja digikaardid. Disaineritel on olnud üksjagu öötööd. See on paras tulevärk, sest 350 talu seas on nii viimasel hetkel loobujaid kui ka juurdetulijaid. 

Kuidas üritus ajaga muutunud? Kas linnarahvas näeb üritusel tõelist taluelu? 

Omast kogemusest julgen öelda, et maaelu, mida üritus pakub, on selgelt avardunud. Esimese hooga oli rohkem klassikalisi taime- ja loomakasvatuse talusid. Tuntused kasvades on lisandunud aina enam elustiilitalusid a’la Heidi Hanso oma Bullerby-maailmaga ning spetsialiseerunud talusid nagu tsirkusetalu ja liblikatalu. 

Eesti taludes tegeletakse heas mõttes hullude asjadega. Kunagine üllatuspomm – emukasvatus – on praeguse seisuga poisike. Eriti kui võrrelda seda eksootiliste liblikate kasvatusega, mis saadab kiirkulleriga maailma laiali liblikamune. Tõeline neotroopika sünd vanas kanalas! Iga aastaga tuleb asju juurde, sel aastal osales 70 uut talu. 

Ürituse populaarsusega kaasneb teadagi agasid. Sel aastal oli Harjumaal nimekirja lipsanud ka talu, kes müüs oma hoovis…Lihtsalt burksi. Saagem tuttavaks, harilik burksitalu! 

Küsin seepärast, sest endale tundub, et alguses oli võib-olla nn traditsioonilisemaid talusid rohkem. Praegu nagu üritaks kõik üksteist üle trumbata, kel on müügiks põnevam mari või vaatamiseks põnevam loom. Või kel on lihtsalt kõige instasõbralikum talu. 

Jah. Aga see ongi äge ja osalt ka ürituse missioon – uued vaatenurgad, loomad ja linnud. Nii külastajatel kui ka talunikel tekib arenguks uusi mõtteid. Olen kindel, et paljud on endale loonud nende uute asjade pealt aastaringse taluturismi suuna. 

Kaasaegne taluelu on selline, et vähemalt mingid päevad aastas peab fun olema. Luuakse ja leiutatakse ning see toob maale elu ja vitaalsust juurde.

Kas pigem on nii, et inimene käib talus ära ja unustab, või leiavad talud oma toodetele uusi kliente? 

Väikestel taludel on see hea võimalus pildile tulla, tagasisidet saada, kontakte vahetada. Suurtele on see võimalus kasvatada tuntust ja seeläbi aastaringselt käivet. Kaasaostud võivad olla kõigile olulised käibelennutajad. Kui ikka ühel päeval ostab 5000 inimest su juustu… 

Olen kuulnud, et väiksem talu ostetakse loetud tundidega kõigest lagedaks. See julgustab järgmisel aastal suuremalt ette võtma. Avatud talude päeva võib tootja vinklist vaadata kui tasuta trial-päeva, kus rahvas tuleb ise kohale. 

Kui suureks see üritus kasvada saab? Millal piir ette tuleb? 

Sisetunne ütleb, et 200 000 külastust päevas ehk 400 000 külastust kokku võiks olla mingi piir. Osad taluparklad olid tänavu vägagi tihedalt täis, aga eks lehmad tee karjamaa arvelt ruumi. 

Samas, selliseks külastajate arvuks peaks ilm ja muud tegurid klappima. Samuti peaks bussid inimesi juurde tooma – 18% inimestest ütles, et nad oleks üritust külastanud, aga polnud millegagi minna. 

Minu nägemuses on arenguvõimalusi palju. Oleme üheksa aasta põhibrändi korralikult üles ehitanud, sellele annab üksjagu rajada. Saab luua kirjuma kalendri, segmendipõhise maailma, karaktereid jpm. Võimalused on avarad. Samas on maaelu dünaamiliseks arenguks vaja ka palju teisi asju, mis nõuavad iga-aastast tähelepanu.

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised