Näitleja, kes töötab ka väljaspool teatrit, pole mitte ainult vormilt ettevõtja, vaid ka loomult ettevõtlik, ja lisab professionaalina väärtust igasse töösse, millele pühendub. Möödunud nädalal saime kuulda ja lugeda, kui halb see võib olla, kirjutavad agentuuri Salama loovjuht Madis Ots ja tegevjuht Anu Aleksandra Ots.

Kultuuritöötajate palgaküsimuse valguses intervjueeris Astrid Kannel Vikerraadio 11. oktoobri “Reedeses intervjuus” Eesti Teatriliidu esimeest Gert Raudseppa. Muuhulgas räägiti ka reklaamist ja üritusturundusest – täpsemalt, näitlejate tööst tele- ja raadioreklaamides ning ürituste õhtujuhtidena. Selle teema võttis ajakirjanik kokku nii:

“Õhtujuhtimise ja reklaami jutt on meil siin juba läbi käinud. Miks näitlejad seda ikkagi teevad? Seda on nagu valus vaadata. Kas see on tõesti puhtalt ellujäämise küsimus või natukene ka ahnus? Ei mõju hakkliha reklaamimine hästi näitleja mainele.”

Mu silme eest jooksid läbi Jaan Rekkor, Mait Malmsten, Jan Uuspõld, Evelin Võigemast, Elisabet Reinsalu, Pääru Oja, Sergo Vares, Indrek Ojari, Tambet Tuisk, Jaak Prints, Henessi Schmidt, Piret Kalda, Märt Avandi, Ott Sepp, Maiken Pius, Saara Pius, Priit Pius, Märt Pius, Hilje Murel, Argo Aadli, Hele ja Alo Kõrve, Tiit Sukk ja paljud teised – palun aidake mõelda, millised maineprobleemid on meil nende juures märkamata jäänud?

Küsimusi tekkis teisigi. Näiteks, kui professionaalsele näitlejale pole kohane professionaalselt toodetud reklaamis näitlemisega tegeleda, siis kellele on? Kuidas on see ahnus, kui inimene rakendab oma tipptasemel oskusi rohkem kui ühel viisil ja ühes kohas ning saab väärilist tasu? Või kui küsimus ongi ellujäämises, siis kuidas saab seda kellelegi ette heita? Või on auväärsem olla ikkagi “külmetav kunstnik”?

Kas mainepaugu annab ainult reklaam või kõik, mis teatrist väljapoole jääb? Televisioon? Film? Raadio? Kas asi on ainult eraettevõtete reklaamides ja üritustes või on tasustatud sotsiaalkampaaniad ja kultuuriüritused samuti kahtlased?

Kas see käsitlus puudutab ainult näitlejaid või ka lavastajaid, muusikuid, lauljaid, heliloojaid, kirjanikke, kunstnikke, tantsijaid? Muide, kuidas on ajakirjanikega  – nemad juhivad samuti õhtuid. Kas Eesti kolleegidega sarnast mainekahju kannavad ka Mads Mikkelsen, Charlize Theron, Morgan Freeman, Brad Pitt, Kate Winslet, Natalie Portman, John Cleese jne?

Tänu maksumaksjale reklaamivabas olevas rahvusringhäälingus võib ununeda, et lisaks “hakklihamüüjatele” reklaamivad end muide ka teatrid. Ja ERR. Kas mainekahju laieneb?

Autor: Madis Ots, Salama asutaja ja loovjuht

Anu Aleksandra Ots: ma ei näe põhjust, miks peaks reklaamides osalemine tabu olema

On inimlik, et me igaüks loome oma “jumalad” – ise tõstame kellegi pjedestaalile, ise trambime mutta. Sellega tahaksime justkui teha end otsustajaks, kes määrab “kuidas asjad maailmas käivad”. Ja kui oleme kellegi pjedestaalile paigutanud, siis me justkui ei soovi näha teda tegemas midagi, mida meie heaks ei kiida. 

Kust see piir kellegi jaoks jookseb, on tema maailmapildi küsimus. Mina ei näe põhjust, miks peaks ettevõtlike näitlejate jaoks reklaamides osalemine tabu olema ja et näitleja peaks seda kuidagi häbenema. Reklaam on omaette lühivorm ja seda on näitlejateta paiguti mõeldamatu teostada. Tänu sellistele näitlejatele on meil nii igapäevaselt meediakanalites kui ka Eesti reklaamiajaloos puhast kulda.

Autor: Anu Aleksandra Ots, Salama asutaja ja tegevjuht

Kõik uudised