Aasta reklaamiagentuuriks kuulutati pärast pisukest pausi Tabasco, kes haaras tiitli Taifuunilt tagasi. Käisime ettevõtte juhil Indrek Viiderfeldil ja loovjuhil Kerstin Kessu Raidmal külas, et uurida, kuidas nende aasta möödus.

Kuldmuna mõõdupuu järgi läks igatahes kenasti. Mune kukkus korvi kamaluga ning kanalast sai lahkuda nägu naerul. Turunduskommunikatsioonis võideti seitse kulda, kolm hõbedat ja kolm pronksi – lisaks see kõige magusam, Grand Prix töö “Metsa nimel” eest. Disainis jäi seekord saagiks kuld ja kaks hõbedat. Kokku jõudis Tabasco shortlist’i 38 tööga ehk 42% finalistide sekka jõudnud Tabasco töödest sai ka auhinnaga pärjatud. 

Võitsite tänavu oma kuuenda aasta agentuuri tiitli. Palju õnne! Tahaks ausalt teada, kas see pakkus samasugust rõõmu? Mulle tundus, et seekord te ei olnud nii joviaalsed kui varem. Vaielge vastu! 

Kessu: Eks ikka oled õnnelikum, kui oled neid tiitleid vähem võitnud. Aga tagasipöördumist ei saa ju olla.

Et nüüd peab võitma järjest nagu Jolos?

Kessu: 20 aastat järjest, lõpuks lähme koos elutöömunaga pensionile (naerab – toim.). 

Eelmisel aastal te ei võitnud, enne seda triumfeerisite neli aastat järjest. Kas seekord oli suurem sportlik hasart, et tagasi troonile tõusta? 

Indrek: Aasta agentuuri tiitel pole suur osa aastast üldse oluline. Mida lähemale Kuldmuna jõuab, seda olulisemaks see muutub. Pärast Kuldmuna läheb elu edasi ja paari kuu pärast ei mäleta seda enam keegi. Korraks on see aga väga lahe. Ma ei tea, et keegi oleks aasta reklaamiagentuuri tiitlit rohkem võitnud (Divisionil on samuti kuus võitu – toim.).

Kessu: Indrekule meeldivad Kuldmunad! Ma ei tea, mul on alati enne Kuldmuna vaimne kriis. Enda tööd tunduvad kuidagi mõttetud. Iga kord mõtlen, et hea, kui shortlist’igi saab. Indrek suudab samas suhteliselt adekvaatselt auhindu ennustada. 

Ma käisin mullu Tabasco kunstilise juhi Stepaniga rääkimas. Ta ütles, et iga Tabasco töötaja on suur isiksus. Kui palju te Kuldmuna osas omavahel konkureerite? Kas Alvar Lonks tahab Kessule ära teha ja Kessu Tarmo Sikule ja Indrek kõigile? 

Indrek: Ma ei oska teiste eest rääkida, aga mul on küll täitsa suva, kas võidab minu töö või kellegi teise töö. Kui saan kuskil abiks olla, on ju tore. Olen kõigi üle samamoodi rõõmus. 

Sa oled boss, peadki olema! 

Indrek: Jah, meil on palju suuri isiksusi, kes kõik arvavad, et nad on Eesti parimad. Samas on kõik alati valmis teisi aitama. Ei ole nii, et see on sinu töö ja ma ei tee midagi. See on meie suurim pluss – võime alati kellegi teise appi võtta ja mõtteid põrgatada. Võib-olla mõnes muus kohas on suured isiksused probleemiks, aga ma arvan, et meile tuleb see just kasuks. 

Kessu: Standardid peavad kõrged olema. Meil on omavahel eluterve konkurents. 

Teie loovtuumik on üsna püsiv olnud. Vahepeal on muutusi olnud, aga inimesed on naasnud. Ei ole sellist asja, et iga aasta on uus loovjuht või reklaamikirjutaja.

Indrek: Ühtpidi on see tugevus, teistpidi jääme kõik iga aastaga vanemaks. 

Kessu: Värsket verd oleks vaja. Gregor (Lillemets, sotsiaalmeediajuht – toim.) on meil õnneks noor, aga vahel mõtlen, kuidas tal igav ei hakka. Mitte, et töö oleks igav, aga paljudes agentuurides on ju nooremad inimesed.

Kuna meil on standardid kõrged, siis tahaks, et noor, kes siia tuleks, oskaks midagi superhästi või annaks juurde mingi väärtuse, mida meil endil pole.

Tunnete ise, et nooruslikkust oleks juurde vaja?

Indrek: Me aktiivselt sellele ei mõtle, aga kui alustasime, olime ju kõik 17 aastat nooremad. Ise ei pruugi sellest aru saada, aga ükspäev vaatasin, et siin on palju samu inimesi, kes olid 10 aastat tagasi. Noori on kuidagi vähe juurde tulnud.

Kessu: Indrek poeg õpib praegu reklaami! Ma ei tea, kes see tahab isa juures töötada? 

Indrek: Eelmine kolmapäev oli siin koosolekuruumis 30 BFM-i tudengit. Olid peaaegu 100% kohale tulnud, istusid mitmekesi kott-toolide peal ja kuulasid, mis me teeme. Tundus, et nad on reklaamist huvitatud küll.

Võib-olla on idufirmade hiilgeaeg natuke vaibunud. Kui varem tundus, et kõik tahavad neisse tööle minna, siis äkki nüüd on reklaamiagentuur taas realistlikum variant!?

Indrek: Ma usun küll. Paljud firmad teevad majasiseseid disaini- ja turundusosakondi. Mulle tundub – kui mõni erand välja jätta –, et see keskkond ei arenda inimest. Oled seal üksi ja teed tuimalt seda, mida ülemus ütleb. Sul ei ole kolleege, kes kannustaks, inspireeriks või konkurentsi pakuks. 

Noh, näiteks Bolt teeb päris hästi. 

Indrek: Kui tahad midagi head, pead ikka agentuuri minema. Majasisene osakond ei anna ka erilist rahalist võitu, sest turunduskulud on küll väikesed, aga personalikulud suured.

Agentuuris töötamine rikastab silmaringi ja maailmapilti. Sa puutud kokku nii erinevate probleemide ja väljakutsetega. Sa võid olla andekas tegija, aga kui su mõte tiirleb kogu aeg ühes kohas, siis see pole hea.

Mis muna teile endale tänavu kõige rohkem rõõmu pakkus?

Indrek: Mulle üldiselt meeldivad kullad rohkem kui hõbedad ja hõbedad rohkem kui pronksid.

Aga mõni konkreetne asi? “Metsa nimel” tööst on juba palju räägitud, aga midagi muud? Endale jäi silma näiteks Kapo aastakalender.

Kessu: Ma tahtsingi seda esile tuua! See kuld oli väga positiivne üllatus. Klient tuli pärast siia, tõi meile kinkekoti – ta oli väga rõõmus. Ütles isegi, et peadirektor oli võidu puhul kõne pidanud. 

Kas Kapo kinkekoti sisu on riigisaladus või mitte? Mis sinna sisse pandi?

Indrek: Failid?

Kessu: Ma ei tea, ma ei ole julgenud veel piiluda. 

Indrek, mis töid sa esile tahaks tuua? 

Indrek: Ma ütleks hoopis huvitava fakti: Pakendikeskus pole siiani võitnud ühtegi online reklaamfilmi auhinda. Näitleja erimuna kunagi saime. Aga põhimõtteliselt: reklaamid, mis on olnud eraldi saatena vana-aasta õhtul eetris, pole võitnud ühtegi auhinda. See on nagu Volkswagen Beetle’i “Think Small”, mis on legendaarne reklaam, aga ei võitnud ühtegi auhinda. 

Pakendikeskus võidab muidugi kogu aeg teistes kategooriates auhindu. 

Indrek: Volkswagen võidab ka! Aga ma pole siiani läbi hammustanud, miks me võitnud pole. 

See on siis veel portfooliost puudu. Kui see ära võita, saab putka kinni panna. 

Kessu: Indrekul on omad eesmärgid (muigab – toim.). Mulle meeldis ISKU töö ka väga. See ei ole minu klient, aga idee oli hea ja siiras ning sai loomadele head teha.

Indrek: Päris palju loomi sai koju, minu mäletamist mööda ligi 200 kassi. Ma ei ütle, et kõik tänu meie kampaaniale, aga kindlasti mängis see suurt rolli. Teine asi oli see, et kuigi me seda kampaaniaga ei taotlenud, siis varjupaika toetati palju. Nad olid väga tänulikud, ütlesid vahepeal juba, et on saneerimise äärel ja panevad pillid kokku, aga tänu kampaaniale jäid ellu. 

Kas võib öelda, et Tabasco on suureks kasvanud tänu Pakendikeskusele? Te olete nende abil saanud oma loovamat külge näidata ja nii ka uusi kliente leidnud. 

Indrek: Auhindade mõttes küll. 

Kessu: Ikka võib. Sotsiaalmeedias ju kogu aeg nõutakse Pakendikeskuse turundajatele palka juurde. See on ju kompliment. On tavapärane, et kliendikoosolekutel öeldakse, et Pakendikeskuse reklaamid meeldivad väga. See on võimas tunne. 

TULI intervjuudes tuuakse ka Pakendikeskust tihti välja. 

Indrek: Meil pole seni ühtegi online-klipi auhinda! 

Kessu: Pakendikeskus on muutnud inimeste maitset laiemalt. Saadakse aru, et reklaam võib olla sümpaatne ja äge. Muidu on selline stigma, et reklaam on pask – koristage see mu silmist, ma ei taha ühtegi näha! Me oleme tõstnud teadlikkust sellest, et reklaam võib olla väärtuslik ja hea meelelahutus.

Pakendikeskuse reklaamide tegemine ei tähenda ainult seda, et loed, mis Delfis kirjutatakse. Sa pead tajuma fooni, aru saama, mis inimestes emotsioone tekitab. Millest räägitakse Threadsis või Redditis? Hoida maailmas toimuval kätt pulsil ja olla selle juures originaalne ja loov, on tegelikult suur väljakutse. See on rohkem kui lihtsalt nalja tegemine. 

Indrek: Pakendikeskuse reklaamide tegemine on nagu jalgpall – sinu ülesanne on kaugelt värav lüüa. Enamik aega kulub selleks, et kohta leida ja otsida. Võib-olla mitu mängu järjest ei tule välja, aga kui tuleb, on jälle hea meel.

Kas Pakendikeskus kliendina oli alustavale agentuurile nagu jackpot? 

Indrek: Neil oli alguses teine agentuur, kes läks pankrotti. Kui mõtlesin, kas julgen agentuuri teha või mitte, siis Lauri (Maaring, Pakendikeskuse juht) innustas mind väga ja ütles, et ta tuleb kliendiks.

Mulle alati meenub üks oktoober-november. Vihma sadas ja Lauri kutsus meid oma poodi vaatama. Õues oli niiske, rõske ja hämarduv. Astusime poodi ja seal oli kõik hall, pruun ja beež. Mäletan, et pärast vangutasin parkimisplatsil pead ja mõtlesin, et siit küll midagi ei saa. 

Mis tulevik toob? Mitu muna järgmine aasta plaanis võita on? 

Indrek: No üle kümne võiks neid tulla küll. 

Kessu: Ega kunagi ei tea, mis vormis konkurendid on. 

Indrek: Aga omal tasemel võiksime ikka olla, see on umbes kümne muna.

Kessu: Kõike ei saa munades ka mõõta. Peaasi, et oleks väljakutseid, mis arendavad ja ideelist, ärilist või innovaatilist väärtust loovad. Teisisõnu, peaasi, et oleks, kuhu liikuda. 

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised