Juhid peavad vastutama, et inimesed praegusel murrangulisel ajal uusi teadmisi ja oskusi õpiksid, mõtiskleb Meta Advisory kaasasutaja ja juhtivpartner Andreas Kaju. Kuldmunal võidetud aasta kommunikatsiooniagentuuri tiitli puhul räägime tehnoloogiast, vaimsest tervisest ning maailmas toimuvast.

Meta triumfeeris aasta kommunikatsiooniagentuurina kolmandat korda. Seekord oli saagiks kuld, kaks pronksi ja erimuna. Kuidas tulemusega rahule jäid? 

Ma vaatan seda mitmest küljest. Kuldmunade arv ei määra, kas aasta oli edukas. Oleme ettevõte. Klientide usaldust meie vastu näitab ennekõike raha – teenitud tulu. See on meie peamine usalduskapital. 

Meil läks okeilt. Meil ei saa palju paremini minna, kui läheb meie klientidel. Aga mis selles eelmises aastas enam elada, minevik on minevik. Elame homses. Maailmaturgudel valitsev metsik ebakindlus mõjutab ka meie kliente. 

Ükski klient ei ole meie juurest viimastel kuudel ära läinud ega ole ka praegu minemas, aga keegi ei julge suuri investeeringuid teha. Tehingute aktiivsus on külmunud. Ei toimu suuri ülevõtmisi ega tehinguid, kust ka meile tööd tekiks. Eestisse ei tule uusi rahvusvahelisi ettevõtteid (tõe huvides: intervjuu toimumise ja avaldamise vahel sai Meta ühe projekti seoses Eestisse tootmist planeeriva Euroopa ettevõttega – toim.). 

Kui arvestada, et suutsime geopoliitilisest olukorrast ja sõjast hoolimata kasvada, siis olen rahul. Teistmoodi ei saaks tervemõistuslik inimene vastata. Aga see kõik tuleb palju suurema pingutusega kui varem. Aastaid tuli töö palju lihtsamini. 

Maailm on hetkel muutumas ja tundub, et olukord läheb järjest segasemaks. Turundus ja kommunikatsioon ei seisa muust ühiskonnast eraldi. Kas on midagi, milleks turundajad ja kommunikatsioonirahvas valmis peab olema? 

On päris kindel, et pooled meist kaotavad töö. See ei tähenda tingimata seda, et meie töö tähtsus või roll väheneb. Isegi ressurss, mida organisatsioonid meie tööpanuse peale kulutavad, ei vähene. 

Selge on see, et väga paljude turundus- ja kommunikatsiooniinimeste oskused ei vasta kvalifikatsioonile, mida on homme vaja. Tegelikult juba täna. 

Kui planeerisime praegust aastat, vaatasime üle ka koolituskava. Ilma suuri sõnu tegemata – õppimine on praegu number üks, et oleksime piisaval tasemel. Meie inimesed peavad oskama kasutada enamikku hädavajalikest tööriistadest, mis aitavad tööd kiiremini ja korrektsemalt teha. Nii saame olla efektiivsemad ja kliendi rahaga säästlikumad. 

AI tööriistade õppimine ja nende mõtestamine on väga oluline. Kuidas teha oma tööd paremini nii, et ei kaasneks soovimatuid tagajärgi, näiteks plagiaati. Praegu on see tööriistade juures suur probleem. 

Igas valdkonnas on õppimise aeg. On oht, et kui oled igapäevaselt asja sees, ei taju sa muutuse suurust adekvaatselt. Sulle tundub, et kõik on nii nagu alati olnud. Et elu muutub ainult natuke inkrementaalselt ning sul on aega, et vaikselt tegutseda. Arvad, et küll harjud uue tempo ja tööga.

See võib-olla petlik. Kliendid õpivad täpselt samamoodi tööriistu kasutama ja neil ei ole enam vaja agentuuride ja nõustajate käest teatud tüüpi töid tellida. Et seda ei juhtuks, on vaja kogu aeg taset tõsta. 

See protsess toimub igas nõustamisteenuse valdkonnas – olgu selleks raamatupidamine, advokaaditeenus, audiitorid vms. 

Mida see agentuuridele tähendab? 

Agentuuridel on erinevad mudelid. Ühes otsas on tarbekauba ehk commodity agentuurid, kes teevad n-ö bread and butter tööd, teises otsas on gray hair agentuurid, kus väga kogenud inimesed teevad väga kõrge marginaaliga väga keerulist tööd. 

Meta on täisspektriagentuur, kus tehakse erineva raskusastmega tööd; meil ei ole ainult 30-40-aastase töökogemusega inimesed, kes on spetsialiseerunud ühe asja ülihästi tegemisele. Sellest hoolimata oleme pigem gray hair’i poole kaldu, meil on rohkem strateegilist ja keerulisemat tööd kui konkurentidel. Ma arvan, et mistahes tehnoloogilised muutused lõhuvad seda teenust, mida osutavad commodity ehk tarbekauba agentuurid. 

Kui tehnoloogia tõusulaine taandub – kui ta üldse taandub –, siis on näha, mis seis on. Kui vahepeal tekib hingetõmbepaus ja laine tagasi tõmbub, siis selgub, kes ujuvad alasti ja kel on riided seljas. Me tahame olla need, kel on ujukad jalas. 

Milline on tehnoloogilise revolutsiooni laiem mõju ühiskonnale? Meiegi portaalis on räägitud, et kõik peavad prompt’ima ehk viipama õppima, aga noh, kõik inimesed ei saa viipamisega tegeleda. Paljudel inimestel võibki töökoht ära kaduda. Mis neist saab? 

Töökohad ei kao kuhugi, aga pooled inimesed, kes praegu sektoris töötavad, kaotavad töö. Seda tööd hakkavad tegema inimesed, kel on tehnoloogilised oskused. Need inimesed, kel ei ole, jäävad maha. 

Kaob vajadus inimeste järele, kes tahavad lihtsate asjade tegemise eest liiga palju raha küsida. Oleme kõigis uue tehnoloogia lainetes näinud, et ühiskonna produktiivsus pigem kasvab. 

Kindlasti on siin sotsiaalset ebaõiglust. Kindlasti saavad noored mingisuguse eelise, sest neile tuleb see kõik loomulikumalt. Vanemad põlvkonnad peavad rohkem õppima. 

Arvan, et vaja on arukamaid ja nutikamaid inimesi ning meie valdkonnale on see hea, sest tase tõuseb. 

Oluline on see, et õppimise vastutust ei saa panna ainult inimeste õlule. Mina ja mu partnerid vastutavad, et õppimine toimuks. Meil on koolitusplaanid. Viin ise ettevõttes seminare läbi. Kuna oleme osa Euroopa kõige suuremast strateegilise kommunikatsiooni ettevõttest Rud Pedersenist, siis on meil ka grupiülene taseme tõstmise kava. 

Üks asi on AI, aga praegune maailmakord on üldse mõrenemas. Mõni ütleb, et seda enam polegi. Kas Eesti turundajal on praegu vaja selle peale mõelda? Kas see mõjutab kuidagi tema elu? 

See on juba mõjutanud. Töötaja tasemel ei panda seda võib-olla tähele, aga usun, et ettevõtete juhid on teinud väga palju väärtusotsuseid, mis tüüpi klientidega tööd teha.

Mõned asjad on väga lihtsad: kas ma töötan sanktsioonide all oleva riigi ettevõtetega või mitte? Aga on ka palju piiripealsemaid asju, kus pead enda jaoks asjad läbi mõtlema. Sinu valikud on nähtavad. Konkurendid ja turg näevad. 

Kui me Ott Lumiga Meta asutasime, otsustasime kohe, et kui kliendil on vähegi küsitav kokkusobivus Eesti huvidega, siis me seda klienti endale ei võta. Me ei taha teistele hinnanguid anda ega patroniseerida ja moraliseerida, aga tulime poliitikast ja võtsime kohe sellise suuna. 

Kui meil on kliendi osas kahtlusi, siis uurime või küsime nõu, millist otsust teha. Käitusime nii juba 12-13 aastat enne Ukraina sõja laienemist. See, et me omal ajal sellise valiku tegime, on hakanud meie kasuks töötama. 

Kõik ei ole suutnud seda teha. Üks asi on seina peale teoreetilisi väärtusi kirjutada, aga ühel hetkel võid tunda, et väärtused hakkavad mõjutama seda, kui palju raha sa teenid. 

Kui ütled kliendile, kes on Hiina julgeolekuga seotud, et sa ei soovi nendega töötada, siis tunned seda omal nahal. Sina ei teeni seda raha, aga konkurent teenib. Ja sa tead, et konkurent sai töö seepärast, et sina ütlesid ära. 

On inimesi, kes naudivad segaseid aegu. Kas sulle meeldib elada põneval ajal? 

Ma olen poliitikast tulnud ja minu organism on sellega harjunud. Kogu aeg trummel keerleb ja iga päev on jamad. Aga ma ei ole peast hull. Ma pean endaga tööd tegema ja leidma hetki, mil rahuneda.

Mul oli täna külas üks abiturient, istus sama tooli peal, kus sina. Ta on väga heade õpitulemustega mitmekülgne ja andekas noor, kes juhtinud õpilasfirmat. Ta uuris meie valdkonna kohta, aga leidsin end teda tund aega veenmas, et ta võiks mitu korda järele mõelda. Kas see on see, mida ta tahab õppida? Kas see on see, kus ta tahab töötada? 

Kui sul on 50-60 klienti, on ülitõenäoline, et iga päev on majas kellelgi jama. See ei vii meie ettevõtet kuidagi rööpast välja ja inimesed ei vihasta seetõttu, aga kogu aeg on kellelgi mingi pinge ja see kiirgab välja. Loomulikult aitame neil hetkedel üksteist.

Tahan öelda, et agentuurides on väga eriline atmosfäär. Kergelt elektriline ja ebastabiilne. Ettevõtte asutamisest peale on meil keelatud hääle tõstmine. See on hädavajalik. Selleks, et sisemiselt põleda, peab väline keskkond olema ülirahulik.

See töö ei sobi kindlasti kõigile. Inimese evolutsioon ei ole selliseks olukorraks loodud. Inimene ei ole arenenud eluks, kus kogu aeg stressiseisundis olla. 

See on see, miks peame tegelema vaimse tervise probleemidega – inimene teeb asju, milleks tema organism ei ole ette nähtud. Me kõik peame tegema koostööd Peaasi tüüpi organisatsioonidega ning jälgima teadlikult oma inimeste vaimset tervist. Me peame toetama tervishoiuteenustega seda, et meie inimesed saaksid mitte ainult kolleegide toetust, vaid õigel ajal ka professionaalset abi. 

Kas ses valdkonnas peab vaimsele tervisele rohkem tähelepanu pöörama kui mõnes teises? Ja kas me tegeleme selle probleemiga piisavalt? 

Ma ei oska öelda, kas see on sellele valdkonnale spetsiifiline. Ilmselt võib seda üldistada kogu nõustamise valdkonnale. Elu muutub siin väga kiiresti. Elame murrangu ajastul ning klientide stress jõuab ka nõustajateni. See seab meie tüüpi ettevõtete töötajad suure surve alla ning meil on eriline kohustus vaimset tervist jälgida. Tegime juba aastaid tagasi koostöös Peaasjaga esimese uuringu ning võtsime kõigile oma inimestele täiendava eraravikindlustuse. 

Ma arvan, et juhtidena ei tasu end petta. See, et sa korraldad töötajatele šampanjaga üritusi, paned kontorisse pinksilaua või käite padelit mängimas, ei ole inimeste vaimse tervise eest hoolitsemine. 

Vaimse tervise eest hoolitsemine on see, kui suudad juhtida nende töökoormust, olla teadlik, kas nad saavad oma tööga hakkama ning pakkuda neile vajalikel hetkedel kogenumate kolleegide toetust. Selleks, et seda teada, pead kogu aeg inimeste tööeluga kursis olema. See vajab aktiivset juhtimist.

Juht peab teadma, kas inimesel on raske või mitte. Töötajad peavad juhilt seda vastutust ka nõudma. See ei tähenda, et kultuur peab pehmeks minema. Vastupidi. Meie sisemine kultuur on nõudlik ja tulemusele orienteeritud, aga seda on vaja teha nii, et inimestel oleks samal ajal turvaline. 

Juhtimine on kunst, mida on vaja teha läbimõeldumalt kui varem. Enam ei saa nii, et koosolekul ütled inimestele, et meil on vaja rohkem kliente ja nõuad neilt müüki. Sel ei ole mingit mõtet. Sellised ettevõtted konkurentsis ei püsi. 

Koos minuga on meil neli juhti. Me kõike oleme pidanud paremaks saama ja saame veelgi. Kui rääkisin õppimisest, siis kõige suurem vastutus on meil endal. 

Kui töötajate vaatenurgast vaadata, siis nemad ootavad, et nad saaksid areneda ja neil oleks perspektiivi. Kui jälle üks aasta möödas on, peab töötaja tundma, et ta sai selle ajaga paremaks. Selle nimel teeme koos juhtidega süsteemset tööd. 

Kuidas sinu roll jaotub? Kui palju oled sa juht ja kui palju tegeled valitsussuhetega? Kõik need asjad, mis sa mainisid, tundub väga suur töö. 

Aga ongi. Miks peaks minu tööpäevad olema lühemad kui minu klientide ettevõtete juhtidel? Meie viis ei ole ainus, kuidas agentuuri teha. Väga okei on teha väga head elustiiliagentuuri, kus on kolm meest ja koer. Võib-olla nad töötavad kuus tundi päevas ja see on väga okei. 

Aga nii on raske teha ettevõtet, mille eesmärk on omada maksimaalset mõju. Meie peamine eesmärk on mõju, mitte raha. Kui teed tööd hästi, tuleb raha lõpuks nagunii. Kui tahad mõju, pead tegema väga palju. 

On normaalne, et juhtimiskoormus kasvab, kui tahad teha jätkusuutlikku ettevõtet, kus on olemas süsteemid, mis ei sõltu enam juhtidest. Üks põhjus, miks Rud Pedersen meid ostis, oli see, et nad nägid pärast poolteist aastat meiega dialoogi pidamist, et meie ettevõte on suuteline toimima sõltumata konkreetsetest inimestest. Just sel hetkel muutub nõustamisettevõte müüdavaks, kui selle edu ei sõltu üks-üheselt sellest, kes ettevõtte protsesse konkreetsel ajahetkel juhib. 

Ma jõuan lõpetuseks Kuldmuna juurde tagasi. Kui sa siin tänukõnet pidasid, siis ütlesid, et sa alguses ei hoolinud väga neist auhindadest, aga hiljem said aru, et meeskonnale on tähtis. 

Esimesed seitse aastat ei esitanud me Kuldmunale ühtegi tööd. See ei tundunud oluline. Tead, ma arvan, et suhtusin ka veidi üleolevalt. Ettevõtte asutajal ja juhil peab olema tugev enesehinnang ja usk sellesse, mida tehakse. Jah, ma suhtusin sektorisse natuke üleolevalt. 

Usun, et teeme oma asja endiselt eriliselt, aga praegu näen end rohkem sektori osana. See, kui hästi meil läheb, ei sõltu ainult meist, vaid ka sellest, kui kõva on tase tervikuna. Kui kliendid arvaksid, et tase on üldiselt väga kehv, siis see mõjutaks ka meie hinnastamist. 

Kuna kliendid tajuvad seda kategooriat tihti väheväärtusliku või tarbekaubana, umbes, et vahet pole, mis marki nad ostavad, siis meie roll on tegelikult tõestada, et see ei ole tarbekaup. Me ei tohiks seda võitlust üksi võidelda. 

Seetõttu olen ümber hinnanud, kui tähtis on kokkupuude ja koostöö teiste agentuuridega. See on ühine võitlus taseme nimel. Kuldmuna on üks osa sellest. Ühine taseme tõus ja taseme hoidmine pole mingi abstraktne või moraalne küsimus, vaid hästi praktiline. 

Ja muidugi –  sain lihtsalt aru, kui väga meeldis kolleegidele tehtud tööde eest tunnustust saada. Kui sa midagi ei võida või võidad vähem, kui lootsid, on kurbust tunda. Aga need asjad käivadki koos. Selleks, et tõeliselt rõõmu tunda, pead ka kaotusvalust osa saama. Saime Kuldmuna abil aru, kui oluline on inimestele tunnustus ja võtame tunnustust ka ettevõtte sees tõsisemalt.

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised