Kuldmunal ei saanud keegi vastu Jolosele, kes võitis parima üritusturundusagentuuri tiitli lausa viiendat (!) aastat järjest. Liis Kalvik ning Oliver Rauam võtsid TULI ühel palaval suvepäeval Noblessneris vastu ning andsid aru.

“Olen dinosaurus,” muigab Liis Kalvik. Miks? Sest mais täitus tal Joloses 10 aastat ning sellega on ta üks ettevõtte pikaajalisemaid töötajaid. Projektijuhina alustanud naine on praeguseks loovjuht ning partner. “Mitme tooli vaade on olnud hästi kasulik, mõnikord võib jääda produktsiooni või suurtesse ideedesse kinni, aga olen näinud mõlemat liivakasti ning oskan ka praktiline olla ja teistega arvestada.”

Oliveril on Joloses tööstaaži vähem – neli aastat. Tema jõudis üritusturundusse COVIDi ajal. BFMis filmiprodutsendiks õppinud mees ronis algselt pardale videoprodutsendina, praeguseks on ta ka projektijuht. Muideks, Oliveri produtseeritud on kõik Jolose viimase nelja aasta case study’d, nii et tema rolli aasta agentuuri tiitlites ei saa kindlasti alahinnata. 

Jolose tegevjuht Tanel Lillepalu ütles Kuldmuna laval, et Jolos võiks võita 10 aastat järjest.

Liis: Oi, oi, oi, oi (naerab – toim.).

Oliver: Ta oli võib-olla natuke lõvi täis (naerab – toim.). 

Liis: Kuldmunal on iga kord värin hinges. Ühel hetkel ei saa enam võita. Aastad pole vennad ja me ei tee ju kunsti nagu kunstnikud. Töödel on tellijad ja tööd on tellijate nägu. Kui töö või tellija võimaldab, saame olla loomingulised ja unikaalsed. Me ei ole päris sõltumatud ja vabad. Seni on õnneks materjali olnud. 

Oliver: Iga aasta arvame, et enam ei tule ning keegi paneb meile ära. Pingutame ja närveerime. 

Liis: Olin sel aastal žüriis ning oli näha, et keskmine tase on nii palju tõusnud, et midagi lihtsat ei ole. Ei ole nii, et on tipud ja siis tuleb ülejäänud mudru. Kõik on väga tasavägine ning lahedaid ja sisukaid asju on palju. 

Spordis on tihti nii, et kui tiim kaua võidab, väsitakse veidi ära. Jolosel seda muret pole, et motivatsioon ära kaob?

Liis: Oleme väga näljased! Isegi kui vanad olijad, kes on nii mõnelgi Kuldmunal rammu katsunud, tunnevad, et aitab kah ja enam ei pea pingutama, siis meil tuleb palju värsket verd peale. Kõigil on suur ambitsioon ja isu, et saada tunnustust ja õlapatsutust. 

Oliver: Väga raske on panna case study kolme minuti sisse see, mida öelda tahad. Lihtne on valesti astuda. Aga õpime iga aasta ja üldjoontes läheb paremaks. Mõni projekt on ideaalne, aga esitlust on erinevatel põhjustel väga raske teha. 

Oliver, sina produtseerid Jolose case study’d, mis kogu aeg võidavad! Mis su saladus on?

Oliver: Ma ei tea, mis saladus on. Neli aastat tagasi ei teadnud ma valdkonnast põhimõtteliselt midagi, aga kohe läks väga hästi. 

Eks esimene samm ole loovjuhi käsikiri – enne seda muidugi üritus ise. Kõige tähtsam on, et mõte välja tuleks. See on kõige suurem väljakutse. Kuidas võtta üritus kokku tekstiga, mis on lühem kui A4? Kas kõik teised saavad samamoodi aru nagu meie? Samal ajal, kui teksti mõtleme, nuputan, kuidas seda visualiseerida. Alati ei ole ideaalset materjali.

Mõtleme pikalt ette ja vahel filmime üritust spetsiaalselt selle mõttega, et saada materjali, mida case study’s kasutada. Samas, vahepeal on hästi tugev üritus, kaadris on piuh-pauh ja raketid, aga hing, mida kohal tundsid, on videost puudu. 

Liis: Ma natuke lihtsustan, aga reklaamikampaaniale ja pakendidisainile on kergem head ülevaadet teha. Sündmus võib kesta kolm-neli päeva, seal on palju erinevaid osi, alustades haridus- ja äriprogrammidega, lõpetades elamustega. Kuidas seda kõike lühikesse case study’sse mahutada? 

Olin tänavu žüriiliige ning nägin, et video vormistamisega oli tihti väljakutseid. Sa tead, et need tööd olid ülivinged, mastaapsed, kvaliteetsed ja intelligentsed, aga see ei tule videos välja.

Case study ei ole muusikavideo ega aftermovie. See uurib tööd ja annab sellest ülevaate. 

Oliver: Vahepeal on endalgi raske mingitest asjadest lahti öelda. Tahaks kõike näidata. Vaadake, kui bänger see oli ja 2 Quick Start oli laval! Aga see ei ole tavaliselt loovuse osas relevantne. Tuleb leida õige nurk. Kõik teavad, et suur asi oli suur ja äge, aga case study’s tuleb keskenduda ainult loovusele ja asjadele, mis on muna väärt. 

Kapitalismis peab kõik kogu aeg kasvama. Mulle tundub, et üritusturunduses peab ka kogu aeg suuremaks minema. Kas on hetki, mil ei saagi suuremaks minna? Kuidas seda ära tunda? 

Liis: Nojah, et pole enam kolmandat kruiisiterminali, kus midagi korraldada. Väga hea küsimus. Kui töötad kellegagi pikka aega koos, siis ootus on selline, et esimene sündmus on kihvt, teine, ohhoo, veel lahedam ning tekib küsimus, kuhu me kolmandaga tõuseme? 

Eesti seab omad piirid, meil ei kerki iga aasta uut kruiisiterminali või mõnda halli. Klientidel on tänapäeval järjest rohkem jätkusuutlikku mõtteviisi. Nad ei oota, et me looks nui neljaks ühekordseid lahendusi. 

Osatakse hinnata ka seda, kui lähme teist või kolmandat korda Alexela kontserdimajja. Klientide teadlikkus tähendab, et me ei pea üheks õhtuks keset heinapõldu linnakut püstitama. See omakorda aitab kaasa, et me ei pea alati suuremaks minema. 

Teistpidi toob see loovatele rohkem ajude ragistamist. Kuidas sarnases keskkonnas luua uus kogemus? Kõik tuleb hästi detailselt läbi mõelda – esimesest noodist kuni viimase mälestuseni. Kuna kohad on samad, hakkad muul moel üllatusi pakkuma. 

Kastist välja mõtlemiseks tuleb teha muutus kasti sees. Sõna otseses mõttes. Senimaani on see õnnestunud. 

Filmisarjade puhul on tavaline, et esimene osa on kõige parem ja edasi läheb pigem allamäge. Teil peab vastupidi olema. Kogu aeg tuleb üles rühkida. 

Oliver: Kui saame tagasisidet, et üritus oli best ever, siis ise naljatledes mõtleme, kuidas selle üle lööme. Aga see ei tähenda, et järgmine aasta peab pidu suurem olema, võib-olla on ta lihtsalt teistsuguse tundega. Eelarve ei pea kasvama, tuleb lihtsalt erinevaid nurki leida. 

Liis: Meie põhikliendiks on endiselt IT-sektori klient. Selles sektoris on kaadrivoolavus suur. Üritustel on tähtis roll inimeste hoidmises ja motiveerimises. Kuidas viia inimesed võnkuma samale lainele kui ettevõtte töö ja kultuur? Üritusturundus ei ole ainult batuudi pumpamine, vaid tööriist tööandja kommunikatsioonipaketis.

Oliver: Üritused on päris argument, miks inimesed valivad ühe IT-ettevõtte asemel teise. 

IT-ettevõtete töötajatel on tavaliselt erinevad kultuurilised taustad. Kas see teeb teie töö raskemaks? 

Oliver: Tõsi, rahvusvahelistel ettevõtetel on hästi palju diversity’t, aga Eestis on tegelikult kõik võimalused ja lahendused olemas. Partnerid on erinõuetega ära harjunud. Kõik õpime ja areneme ning enam pole probleeme toidujääkidega, halaliga või unisex wc-dega. 

Liis: Väliskliendid arendavad meid päris palju. Kui esimest korda halali küsitakse, siis hakkad ise ka uurima, mis see täpselt on ja kust saab. Oliver, kas julged rääkida, kuidas välismaa klientidel on teistsugused standardid? 

Tundub hea lugu!

Oliver: Tavaliselt lendavad välismaalt turvaülemad kohale ja koos vaatame iga turvariski üle. Teeme alati ka ise riskianalüüsi, aga suurtel ettevõtetel on eriti kõrged nõudmised. Ühel talvel oli suur üritus, kus lumi tekitas probleeme, sest tihti on klient soojemast kliimast, kus sellist aastaaega ei kohta.

Lund sadas iga päev, aga trepp ja majaesine pidi olema puhas. Traktorid käisid üle, lõime kirkadega lund lahti, tõime liiva, soola ja kruusa. Tegime kõike, aga südatalv oli – maa oli valget värvi! Eks siis hõõrusime kogu meeskonnaga kuidagi seda treppi ja naeratasime saabuvatele külalistele.

Lõpuks ei osanudki midagi teha, sest me ei saa ju talve ära võtta, või suusatõstukit installeerida. Kukkumisi oli mõistagi null, aga üks esimesi külalisi küsis, et ega meil labidat laenata ei ole…

Liis: Võib öelda, et võtame siin asju veel võrdlemisi loogiliselt ja loomulikult. Oleme loodusnähtuste ja ilmastikuoludega harjunud, aga rahvusvahelistel klientidel on kõigis aspektides väga kõrged ootused. 

Oliver: Eks ettevõtted on eri nägu. Vahepeal on kai ääres üritus ja mõni klient ütleb, et täiskasvanud inimesed, küll saavad hakkama. Teine tahab, et me põhimõtteliselt lahe tühjaks pumpaksime (naerab – toim.). 

Tänavu oli teil shortlist’is 13 tööd ning võitsite pronksi, kolm hõbedat ja kulla. Kullaga triumfeeris turismikonverents “Loo lugu”, kus oli fookuses jätkusuutlikkus ja taimne toit. 

Liis: Ühelt poolt, jah. Teiselt poolt olid keskmes lood ja inspiratsioon. See töö on meile tervikuna väga armas. Ütlemata mänguline töö. Mõnikord pannakse tugevad päitsed pähe, aga siin võeti loovuse lust ja mänguruum vastu. Nii hüppad ka ise entusiasmiga sisse. See on ideaalne valem, kui ülesanne ja lahendus üksteist täiendavad, mitte ei piira. 

Millised on praegused üritusturunduse trendid? 

Liis: See vastus pole võib-olla nii atraktiivne ja magus, kui ootad, aga märkame, et andmepõhisust on palju. Kasutame rakendusi ja tehnoloogiaid näiteks selleks, kuidas inimesi üritusele kutsuda ja registreerida; selleks, et välja selgitada, mida nad seal päriselt tarbivad jne. 

Selliseid asju on järjest rohkem ning hiljem tuleb andmestik analüüsida ning järeldused teha. Kui suur osa toitu läheb raisku, peab järgmine kord paremini tegema. Rahvusvahelised kliendid põimivad ürituse lahenduse jätkusuutlikkuse ümber. 

Oliver: Jah, meie areneme, partnerid arenevad ja lokatsioonid arenevad. Mida suurem projekt, seda tähtsamad on andmed. Päriselt analüüsime ja üritame lahendusi leida. See pole mingi AI jutt, mida kõik räägivad. Üritame päriselt kliendile kasu luua, et olla jätkusuutlikkuse, kulude ja külaliste kogemuse osas efektiivsemad. 

Liis: Martin ja Tanel ütlesid, et nad alustasid 15 aastat tagasi batuudi pumpajatena. Nüüd on valdkond palju rohkemat kui batuudid ja raketid. See on analüüsitud ja mõeldud. Siin on omajagu uuendust ja loovust.

Aga eks batuut ole ka lõbus. 

Oliver: Võime rääkida jätkusuutlikkusest ja andmetest, aga vahel leiame end ikka batuuti pumpamas. See käib asja juurde (naerab – toim.).

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised