Kalakotlettidest, pingest ning jätkusuutlikkuse standarditest jutustavad Jolose loovjuht ja loovtiimi juht Melissa Mühlberg ning projektijuht ja produktsioonitiimi juht Kadi-Liis Allen. Miks me sellest kõigest räägime? Ikka seepärast, et Jolos tunnistati Kuldmunal juba neljandat aastat järjest aasta üritusturundusagentuuriks.

Üritusturunduse kategooriates võitis Jolos neli kulda, kaks hõbedat ja kolm pronksi. Tulite neljandat aastat järjest aasta üritusturundusagentuuriks. No mis värk on? Miks te olete nii palju paremad kui kõik teised?

Melissa: (Naerab – toim.). Aus vastus on tõenäoliselt meie inimeste ja tiimi erilisus. Oleme näinud Jolose sisekultuuri ning ühishingamise loomisega palju vaeva. Meil on kollektiivis perevaib. Teeme täie hingega ja pingutame parimate tulemuste nimel. 

Me kõik armastame, mida teeme. Ma räägin küll praegu julgelt terve tiimi eest, aga keegi meist ei käi siin tööl seepärast, et peab tööl käima. Kui sa teeksid tööd seepärast, et pead kuskil käima, siis sa poleks üritusturundaja. See on väga pingeline ja raske töö. 

Kadi-Liis: Tegeleme järjepidevalt sellega, et meie kvaliteet ei langeks – meil on kindel süsteem ja kõik töötajad on koolitatud. Eelmine aasta toimus põhimõtteliselt iga kuu koolitus. Ettevõte panustab väga palju, et kõigil silm säraks.

Melissa, mainisid pinget. Kliendid ootavad alati perfektset üritust, kuid üritusel võib juhtuda igasuguseid välkreageeringuid vajavaid äpardusi. Kuidas pingega toime tulla? 

Melissa: Loovtiimi kõige suurem pinge on see, kuidas aastast aastasse kliente üllatada ning pakkuda kõige ootamatumaid ja kvaliteetsemaid lahendusi. Produktsiooni pinge on pigem, kuidas kõik see hullus, mida loovtiim pakub, ära teha. 

Kadi-Liis: Arvan, et tuleme pingega toime seetõttu, et see pole enam nii hooajaline töö kui vanasti. Kuus aastat tagasi – kui me mõlemad Jolosesse tulime – oli see väga hooajaline. Nüüd on meil kogu aeg kalender täis. Kogu aeg rakkes olles ei teki nii palju pinget. 

Peab nii manageerima, et projektijuhi kalendris oleks mõnusas koguses pinget (kõik naeravad – toim.). Eks see ole harjumise asi, oskame pinget taluda. Meil on palju mentoreid ja suur tugirühm. Keegi ei murdu! Kui vaja midagi teha, siis tiim hüppab appi.

Melissa: Nagu Tanel (Lillepalu, Jolose üks partneritest – toim.) hommikul ütles, et kui näed, et kolleegil hakkab kumm tühjaks minema, siis laena pumpa (naerab – toim.). Nii ongi. 

Pealegi, pinge on mingi hetkeni positiivne, hoiab ärksana ja kikivarvul. Kui ma ei tunne pinget, kas siis asi, mida teen, on mulle üldse enam oluline? 

Kui palju on üritusturundusagentuuris seda vastasseisu, et loovjuht tahab midagi hullu teha ja projektijuht ütleb, et raha pole?

Melissa: Ikka on ja see on ka arusaadav, kuid Joloses on hästi positiivne see, et ka projektijuhid ja produtsendid tahavad teha tuusasid asju. Nad ei taha leppida keskpärasusega. Me ei tahaks üldse korrata asju, mida oleme kuskil teinud, aga eks see ole paratamatu, et peab kordama, kui on tarvis mingit kindlat eesmärki saavutada. 

Huvitav on see, et Jolose kõik kolm loovjuhti on olnud siin varem projektijuhid või produtsendid. Kõigil on olemas detailne mõtlemine ja mõistame, mida on võimalik teha. Loovjuht peab produktsiooni mõistma. Kui ta sellega kursis ei ole, on lihtne mõelda utoopilisi ideid. Siis tulevad suuremad konfliktid ja projektijuht ütleb, et “kuule, kalla, seda küll teha ei saa.”

Kadi-Liis: Hea on see, et kõikidesse brainstorm’idesse on meil ka projektijuhid kaasatud. 

Tegite Kuldmunal sisekommunikatsiooni ürituse kategoorias puhta töö ja võitsite kolm auhinda. Kusjuures, kõik olid väga suured kliendid – Bolt, Tele2 ja Wise. Kas see näitab seda, et kui on suurem eelarve, on üritusturunduses lihtsam teha tööd, mis võidab Kuldmuna?

Melissa: Absoluutselt mitte. Pigem vastupidi – mida väiksem klient, seda lihtsam. Kuldmuna on loovuskonkurss ja mida suuremaks lähevad ettevõtted, seda rohkem on üritusel osalisi. 

Mängu tuleb rohkem produktsiooniküsimusi: kuidas me inimesi liigutame, mis me neile süüa anname, kus nad magavad? Mingis mõttes see tapab loovust, sest mida rohkem on inimesi, seda vähem on lahendusi, mida neile teha saab. 

Kõige lihtsam näide on toimumiskoht: Eestis on väga vähe kohti, kus korraldada 3000 inimesega üritust, aga väga palju lahedaid kohti, kuhu mahub 20-30 inimest. Väikeste kohtade ümber on lihtsam kontseptsiooni luua. 

Kas tüdimust ei teki, et peate tihti samas kohas korraldama?

Kadi-Liis: Ei teki. Eesti on nii väike, et nii ei saa tunda. Kõik sõltub kliendist ja loovlahendusest. 

Melissa: Meil on fookuses jätkusuutlikkus. Ütleme ka klientidele: see, et oled Kultuurikatlas juba olnud, ei tähenda, et see oleks halb koht. Sinna võib ehitada ükskõik mida ja see on palju soodsam, kui võtta suvaline angaar, seda talvel kütta, põrand panna ning tualetid viia. 

Aga esimene valik on alati otsida koht, kus pole varem käidud ja oldud. Nibin-nabin on see õnnestunud, toimumiskohti tekib ikka iga aasta natuke juurde. 

Kadi-Liis: Ise ka ju mõtleme uusi kohti välja. Võtame näiteks Telliskivis toimunud Wise Days 22.

Melissa; Jah, kasutasime Telliskivi nii nagu seda pole kunagi kasutatud, panime sealsed baarid kinni ja põhimõtteliselt leiutasime sellega uue koha. Oleks võinud ju sama hästi Unibet Arenal teha, kuid mõtlesime kastist välja. Aga ütleme nii, et toimumiskohtade, õhtujuhtide ja bändidega on iga aasta küsimusi. 

Tahtsingi küsida, millised puudused meelelahutustööstuses ja seeläbi üritusturunduses on? Kas midagi veel peale kohtade ja esinejate? Äkki ei tehta mõnda spetsiifilist toitu vms? 

Kadi-Liis: Viimastel aastatel on meil tekkinud vajadus pakkuda üritustel halal-toitu. Alguses oli seda keeruline Eestist leida, aga tänaseks on toitlustuspartnerid selle soovi osas teadlikud ja suudavad pakkuda maitsvat rahvusvahelist menüüd.

Melissa: Aga peale selle meil toiduga probleeme pole, partnerid suudavad alati midagi välja mõelda. Kui peaksin üldse mingi errori valima, siis ingliskeelseid hoste on vähe, eriti kui peab mõnda tõsisemat teemat modereerima. 

Kas tänapäeval on veel selliseid kliente, kes ütlevad, et suva see jätkusuutlikkus, peaasi, et oleks uhke pidu?

Kadi-Liis: Ei ole.

Melissa: On selliseid, kes prioritiseerivad pidu, mitte jätkusuutlikkust. Teeme paljusid asju klientidelt küsimata. Prügi sorteerimine ja ühekordsete nõude asemel korduvkasutavate kasutamine on meie standard ja seda me kliendilt üle ei küsi. Küll küsime näiteks süsiniku jalajälje mõõtmise või taimse toidu osakaalu kohta. 

Kadi-Liis: Mõni üritus võib-olla ei paistagi jätkusuutlik, aga tagatoas toimub palju. Kas või see, et kui partnerid tulevad üritusele pooltühja veokiga, siis küsime, kas nad saaks kaasa võtta teiste partnerite asju. 

Külaline, kes lava ees tantsib, ei pruugi arugi saada, kui palju me tegelikult jätkusuutlikkuse nimel vaeva näeme. Kliendid on väga teadlikuks muutunud ja enam ei pea seletama, miks seda vaja on.

Sorteerite prügi ja plastikut ei kasuta. Mis on jätkusuutlikkuses järgmine asi, mis standardiks saab? Kas on mujalt mingeid trende tulemas? 

Melissa: Kui räägime jätkusuutlikkusest, siis mina meid Euroopaga ei võrdleks. Käisime sügisel Best Event Awardsil ja mõtlesime jätkusuutlikkuse auhindu vaadates, et me oleks pidanud oma projektid esitama, sest teeme neid asju palju paremini. 

Kui rääkida, mis üldiselt järgmised trendid on, siis liigume kaugemale traditsioonilistest formaatidest. Järjest vähem on oluline lavaline programm ning rohkem keskkonna loomine ja kogemused, mida inimene saab.

Kadi-Liis: Galaformaat on out.

Melissa: Loeb see, mis lava ümber toimub. Mida sa süüa saad? Kuidas sa süüa saad? Milline on fotokeskkond? Emotsiooni ja elamust peab saama ka mujalt, kui ainult lavalt. Inimesed mõtlevad, et vau, see oli hea üritus, kui nad saavad ringi liikuda, avastada, midagi uut proovida ja asju erinevate meeltega kogeda. 

Külalised ootavad palju ning teie peate kogu aeg üllatama.

Melissa: Minu jaoks on hästi põnev mõelda, kuidas teha üritust nii, et kogemus algaks hetkest, mil inimene astub taksost välja ja lõppeks hetkega, mil ta tagasi istub. Tema eest peab hoolt kandma. Iga väike detail peab paigas olema – olgu see valgustus, muusika, läbimõeldud kommunikatsioon või järjekorrata garderoob.

Need on praktilised detailid, aga alles siis, kui olmega on kõik korras, saab inimene ülejäänud üritusele tähelepanu pöörata. 

Kadi-Liis: Olmevajadused peavad olema seamless ja kõik muu peab olema vau.

Paraku jäävad inimestele negatiivsed asjad rohkem meelde. Pidu võib olla hea, aga kui snäkk näppude vahel pudeneb, siis mõne jaoks on terve pralle rikutud. 

Kadi-Liis: Kõige hullem on, kui pole lauda, mille taga süüa. Kuidas sa pakud liha, kui inimene peab püstijalu sööma? Need on asjad, millele tuleb mõelda. Oleme kuulnud, et teeme rohkem degustatsioone kui teised agentuurid.

Neid on vaja teha, et saada täpselt aru, kuidas seda toitu sööma peab. Kas suupistet saab süüa ühe või kahe ampsuga? Võib-olla tõesti pudiseb see nii, et terve kleit on täis ja inimene on pissed off. Degustatsioon aitab riske elimineerida ja mõista, kas kalakotlet kuivab ära või mitte (kõik naeravad – toim). 

Melissa: Kui toit on halb või pead tund aega WC järjekorras seisma, siis võib esineda kasvõi The Weeknd või Ariana Grande, inimesele jääb ikka halb mälestus.

Kadi-Liis: Jah, selleks tulebki kõik täpselt planeerida!

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised