Rokkbändi Bedwettersi turundajatest kitarristid Rauno Kutti ja Mihkel Mõttus räägivad intervjuu teises osas, miks töökuulutuste vaatamine tekitab tunde endale kurku oksendada. Ja nojah, eks jutuks tuleb ka TikTok, lohakad turundajad, läbipõlemine ja kõik muu, mis vestluse ajal põnev tundus.

Intervjuu esimest osa saad lugeda siit.

• Patrame jälle muusikast, seekord sellest, kas ja mida tehti vahepeal. 

Kui te täiskohaga reklaami ja turundust tegite, kas siis kitarrid kogusid tolmu?

Mihkel: Ma ei võtnud vahepeal viis aastat pilli kätte. Mul oli raske aeg, elan asju südames üle. Olin end seni identifitseerinud Bedwettersi kitarristina, kuid kui see aeg läbi sai, oli mul identiteedikriis. Seejärel hakkasin end identifitseerima reklaamimehe ja turundajana. Ma ei puutunud siis üldse kitarri. 

Aga need on need lollakad asjad, mis ajus toimuvad. Miks ma ei võiks olla mõlemat? Ja mingi aeg hakkasin uuesti kitarri mängima. Ning nüüd, kui Bedwetters on tagasi, pole mul valikut, pean kitarri mängima. Osad lood on üsna kiired ja tuleb harjutada, et näpud soojad oleksid.

Rauno: Ma tegelesin pidevalt pillimänguga. Kuigi ka mul oli tugev kriis. Sest kui bänd läbi sai ja ärimaailmaga tutvusin ja süvenesin, siis paar-kolm aastat ma ei mänginud üldse. Siis hakati igale poole kutsuma, võtsin osa ka päris jubedatest asjadest, et näpud soojad hoida.

Oot-oot, sellist klassikalist firmabändi ja Guns’n’Rosesi halbu kavereid te polegi teinud?

Rauno: Mina olen!

Mihkel: Oota, mul on vägevam lugu. Kui Rocki tootejuht olin, tegime koos Joel Volkovi ja Raunoga kampaania. Tegime koos nende ja Lemoga (Leho-Laur Kaljumets – saatejuht, produtsent, muusik M.N.) klipile ise taustamuusika, terve laulu! Ühe laulu. See on siiani YouTube’is üleval.

Rauno: See oli vahva kõrvalepõige. Ma osalesin isegi firmabändide võistlusel ansambliga Mustus. Henrik Raave, Meelis Niinepuu, Martti Meumers ja Toomas Uibo olid ka pundis. 

Ma ütleks, et see oli täiesti kohutav asi. Aga võtsin sellest osa, seda oli tore teha. See andis perspektiivi, et algajatega on asja huvitav teha. Kõik on omal tasemel tublid, aga neist bändi kokku panemine on väga huvitav ettevõtmine.

Aga seda bändi tegemise tunnet, kui sul on nii lahe kamp nagu Bedwetters, kes on lapsest peale kokku kasvanud, ei saa tekitada. Kui tegime (pärast pausi) esimese proovi, et vaadata, mis välja tuleb, tuli plahvatus.

Mihkel: Kui me ka niisama oleme, siis me telefonides eriti ei istu ja selline loll möla käib pidevalt. Ja see on rahustav. Umbes nagu hea raamatu lugemine. Kui kuttidega kokku saame, on muremõtted peast pühitud. 

Minu jaoks kadusid peale Bedwettersi lagunemist pildilt täiesti ära trummar Karl-Kristjan Kingi ja bassimees Kaspar Koppel. Teid nägin reklaamimaailmas vilksamas ja Joosep sai vahepeal suisa tümmikunniks. 

Mihkel: See on edevuse küsimus. Kuigi Kaspar on väga ilus mees, pole ta üldse edev. Ta ei taha üldse tähelepanu. 

Rauno: Karla käis paar korda Eesti Laulul. Ta katsetas seal musamaailmas. Täna ta ütleb, et see polnud lõpuni tema rida, mida ta seal proovis. Ta käis kooli lõpuni, lõpetas muusikaakadeemia ära. Täna on ta Sky Plusi sotsiaalmeedia juht. Kaspar on Universal Musicus Eesti artistide mänedžer. Ta on seda ka Bedwettersis.

• Nüüd vaatame, kuidas toimib tänapäevane Bedwetters ja mida on andnud liikmete elukogemused bändile.

Voh! Aktsiaselts Bedwetters, nimed ja ametid?

Rauno: Meil pole aktsiaselts, meil on osaühing! 

Mihkel: Minu roll on tekstiloome. 

Rauno: Kui Joosep on peadirektor, siis mina olen finantsdirektor, vastutan rahade ja pikema plaani eest. Kaspar on mänedžer, kes teab, mis peab mingiks ajaks tehtud olema, kuidas valmib vinüül ja nii edasi. Karla on paljuski laulukirjutaja. Aga lõppude lõpuks teevad kõik kõike. Lihtsalt igaüks hoiab mingil osal näppu peal ja vastutab rohkem.

Mihkel: Ütleme siis nii, et Kaspar teeb ära musta töö, mida keegi teine ei viitsi – ja mida me Joosepile ei usalda –, et asjad oleks joones.

Rauno: Kuid kui loomingust rääkida, siis Joosep on kõige asjalikum ja tegijam tüüp. Miski ei lähe käiku, mis tema filtrist läbi ei lähe. Miskit ei juhtu temata. Sellised on meie rollid, mis on alati ka loomulikult sellised olnud. Nüüd on need lihtsalt teadlikumalt jagatud.

Ja bändikoosolekul istute siis maas ja arutate, et nii – sihtrühm vanuses 15-21, mida teha, et meie muusika nendeni jõuaks?

Mihkel: Me ei mõtle niimoodi. Meil oli see vaidlus ära. Jõudsime sinnani, et täna on meie bändi sihtrühm Eestis 12-64 või isegi veelgi vanemad. Me pole enam sihtrühmapõhine bänd, vähemalt siin mitte. Aga kui hakkame kuhugi välismaale vaatama, mida me ilmselt teeme, sest mingi areng peab ju olema, siis mõtleme välismaa sihtrühmad välja ja plaanid läbi.

Rauno: Tänase koosoleku üks ülesanne ongi Soome peale mõtlemine. Seal on turg suurem ja tulebki midagi sihtida. Meie suurim väljakutse on praegu TikTok. Peame seal olema aktiivsed, sest kõik on seal aktiivsed.

Me pole saanud oma retsepti veel valmis, kuidas sinna sisu toota. Seda me hakkamegi nüüd vaatama, et kuidas me selle asja käima saame, mida ja keda vajame selleks juurde.

Meiega on see hea asi, et pane kaamera tööle ja saad ülihead sisumaterjali. Probleem on selles, kes selle kõik ära teeks ja postitaks? Me ei tegele sellega igapäevaselt ja kui sa pole selles sama vilunud, kui meie omal ajal omades kanalites olime, siis õnn kaasa. Seepärast olemegi kaasanud inimesi, kes aitavad meil sisu luua. Meie saame olla meie ise, mis ongi selle sisu juures oluline.

Omal ajal olid teil nii mänedžer Toomas Olljum, Rootsi plaadifirma kui ka Läti festivalid. Kas üks selle aja lõppemise põhjuseid oli ka see, et te olite siis sihtrühma-keskne bänd ja need inimesed kasvasid skeene-elust välja?

Mihkel: Ma ei oska öelda, mis juhtus. Kasvasime ise. See oli meie sisemine otsus ja ütleks, et me polnud sisemiselt küpsed ei musikaalselt ega kontseptuaalselt tegemaks seda, mida toona pidime tegema.

Mul ja Raunol tulid tööasjad ka peale ja see bänd vajus kuidagi sujuvalt tagaplaanile.

Rauno: Elu hakkas segama. Kõigil. Ja huvid ning nägemused asjadest hakkasid ka kõigil muutuma. Me elasime ju kõik koos bändiga ühes korteris ja saime ikka mitu aastat bändielu elada. See oli erakordne kogemus, mida ei vahetaks millegi vastu. Kuid ma ei soovitaks seda ei kõigile ega liiga kauaks.

Praegu on ka mõnus bändi teha. Nüüd lähen proovikasse või stuudiosse juba teadmisega, miks ma teen seda, kuidas see käib, miks me siin oleme ja mida mina selle eest saan. Ja see on midagi enamat kui paar pakki kiirnuudleid, lihapallid ja ketšup.

• Teemaks on TikTok! Ometi.

Ja nüüd olete ka digiturunduses vanad tegijad. Kurtsite siin just, et peate TikTokiga kaasa jooksma. Läheb siin valdkonnas käe aja pulsil hoidmine vanusega ka raskemaks?

Mihkel: Ma ei ütleks, inimesed arenevad kogu elu. Kui meie Raunoga alustasime, olime nii ideede kui sisu generaatorid, oleme seda tänaseni, kuid siis olime ka tootjad. Möllasime ja tegime asju ise.

Tänapäeval ma ei viitsiks TikToki sisu teha. Ma võin teha strateegiat, meie poolt on plaan ja sõnum ja keegi teine aitab meil selle ära teha. Ka bändi juures.

Rauno: Ja meie kaup on ka meie karakterid. Tavaliselt on need ettevõtetes üsna puudulikud ja igavad ning neid peab hakkama vormima, et nad oleksid digikanalites elavad. Ma olen kogu oma tööaja üritanud ettevõtete juhte panna kuidagigi elama Instagramis, Facebookis või YouTube’is. See on raske töö, mingi maani olen hakkama saanud.

Meil aga on meie karaktereid. Tänaseks oleme KFC-ga teinud pea kaks aastat koostööd. Vansi ja Sportlandiga oleme teinud.

Mihkel: Kusjuures KFC Bedwettersi burger oli nende läbi aegade müüduim toode Baltikumis. Niisiis, turundajad! Koostöö Bedwettersiga toimib. See on kasumlik ettevõtmine.

Rauno: Kui teemasse tagasi tulla, siis olen viimasel ajal üha rohkem konsultant. Mul tõesti pole aega tegeleda üksikute postituste tegemisega, Küll aga – nagu Mihkel ütles – panen kokku terviklikke plaane ja aitan neid koos teiste partneritega ellu viia. 

Kunagi ma neid videoid tegin, kuid sellest on nii palju aega möödas, et praeguseks on minust paremaid inimesi. Mõistlikum on palgata enda kõrvale õiged inimesed, et nad saaksid anda parima, selle asemel, et hakkaksin seda ise uuesti tegema. Nemad annavad oma parima, meie oma parima. 

Mihkel: Suurt ja väikest pilti korraga pikalt ei tee. Oleme seda kõike teinud ja silm ei löö sellest enam särama. Praeguses eluetapis on väljakutse strateegiline juhtimine.

• Nüüd räägime sellest, miks pole sotsiaalmeediaspetsialisti palkamine hea mõte ja miks paljud turundusagentuurid müüvad kvaliteedi pähe piinlike kirjavigu.

Sa räägid parimate palkamist, kuid mulle näib suund selline, et tahetakse ühte inimest, kes teeks kõike alates analüütikast lõpetades graafilise disainiga.

Mihkel: Kui vaatan mingeid töökuulutusi, siis tahan endale kurku oksendada. Teed meiliturundust, SEO-d ja Facebooki reklaame. Google Adsi pead oskama, sisuloomet jagama ning kõiki programme Illustratorist ma ei tea milleni välja.

Inimesed – te ei otsi endale turundusjuhti, te otsite tervet meeskonda! Nii saate endale mingisuguse pooliku asja. Ma ei tea ühtegi inimest, kes kõiki neid asju päriselt oskab.

Rauno: See on generalist, kes teab kõigest natuke…

Mul oli täna hommikul intervjuule tulles paha tuju, sest nägin jälle mingisuguse digiturundusagentuuri enesereklaami, kus oli kolme lause peale kolm kirjaviga. Ja see pole kaugeltki rekord! Ja lähtuvalt mu enda erialast – ma olen reklaamikirjanik, endine ajakirjanik – ajab see ikka kettasse küll, kui kohe üldse ei osata digiturunduses eesti keeles vigadeta kirjutada. 

Rauno: See on ülihea point. Ma näen konsultandina, kuidas juhtimisega tegelevad inimesed isegi ei oska tellida ega palgata inimesi, sest nad ei tea tervikust midagi. Nad ei tea, mida ja millest sa pead eesmärgini jõudmiseks kokku panema. Ja siis eeldatakse, et on olemas mingi hõbekuul, mis teeb kõik asjad ära. 

Et olla digiturunduses rohkem sees kui pealkirja tasandil, pead sa tegelikult teadma, kuidas asi töötab, milline on tulemus ja leidma sellele konkreetsele lõigule ühe inimese, kes selle ära teeb. Või leiad mitu inimest. Kui sa võtad viie asemel ühe inimese tööle, juhtub nelja kuu pärast tema läbipõlemine. Ja sa ei jõuagi eriti kuhugi, ka kommunikatsioon selle inimese või meeskonnaga läheb katki, sest sa pole juhina piisavalt pädev seda inimest, meeskonda või protsessi juhtima.

Mihkel: Tihti ei osata seada isegi eesmärki. 

Rauno: Ja siis sa palkadki selle tüübi, kes teeb kõik asjad ära, sest ju ta siis teeb. 

Ma võin ka kujundusi teha, oskan enam-vähem mõne programmiga mängida. Sa võid ka, aga kas see on see? Kui palju tean värviteooriat, oskan vaadata kirjastiilide- ja suuruste omavahelisi suhteid… Ma küsin nüüd nii: kas selles eelduses, et üks inimene peab kõike oskama, on midagi valesti? Eriti kui lisada siia juhtide puudulikud arusaamad sellest, mis on ja mis pole tase ning kui erinevatest tükkidest see töö või teenus tegelikult koosneb.

Mihkel: Ma saan aru, saan aru küll. See algabki sellest, et juht otsib generalisti ja ta ei pruugi saada aru selle inimese töö halvast kvaliteedist. Siis juhtuvadki igasugused reklaamipärlid ning asjad. Asjad on justkui tehtud. Halb turundus ja halb reklaam on hästi pika vinnaga, see ei avalda kohe mõju. Mõju avaldub alles aastate pärast, kui su kaubamärk ongi lörtsitud. 

Ma jauran veel veidi – kuidas ikkagi turundusagentuuris aru ei saada, et nende tekstis on kolme lause peale kolm kirjaviga?

Mihkel: Sest turundusagentuuri inimesed ei loe ise ka, mida kolleegid postitavad. Agentuuridele soovitus: pange postitustele teavitused peale. Kui keegi midagi postitab, saate teavituse ja neid tekste toimetada. 

Rauno: Kui mina Taevas töötasin, siis käis iga majast välja mineva teksti üle korrektor. Ma sain algul ikka nii pähe, et vähe polnud…

Mihkel: Newtonis oli sama asi.

Rauno: …Ja ma õppisin kirjutama nii, et vältisin teadlikult neid vigu. Selles mõttes on meeskonnatöö ülioluline. Ära pane ühele inimesele viite ülesannet, sest sul puudub turvavõrk, et – khm – s*tt läbi ei läheks.

Sotsiaalmeedia on ikkagi ettevõtte nägu. Kui sa paned seda tegema näiteks sekretäri ja kedagi ei huvita, mida ta teeb, siis ta teeb selle lihtsalt nii ära nagu teeb ja sellest ei tule midagi. See on müra ja seda müra pole kellelgi vaja.

• Mihkel ütleb lause, millest võiks saada pealkiri, misjärel räägime vabakutselise elust ja tervisest üldisemalt.

Ja siis on veel suunamudijad…

Mihkel: Kui mu tütar hakkab palja p*rsega müüma proteiinikreemi, siis tean, et olen isana läbi kukkunud.

Miks see suunamudimine üldse nii atraktiivne on, vahepeal vist ainult selleks saada tahetigi?

Mihkel: Tahetakse siiamaani. Äkki inimestele tundub, et see on glamuurne elu? Tegelikult need top-mõjuisikud teevad ikka roppu tööd, see pole midagi nii kerget.

Rauno: See on 24/7 töö. Sa oled konstantselt tähelepanu all. Sinna panustamine nõuab räigelt energiat. Ja tegelikult ka eeltööd, et see asi poleks pullikaka. 

Kui lähedal te ise läbipõlemisele olete olnud?

Rauno: Ma olen ikka mitu korda läbipõlemist kogenud. 

Mihkel: Ikka.

Rauno: Ma tunnen, et olen praegu jälle selle ääre peal. Mul oli kahe nädala jooksul bändiga kuus esinemist, mitu projekti käsil, pereelu ka. Siis tuli jõulutrall peale, siis oli veel üks kontsert ja peale aastavahetust ei tahtnud isegi toast välja minna.

Mihkel: Vabakutselisena pole sul kunagi palju aega. Mõtlesin, et see elu on tööl käimisest lihtsam, tegelikult pole. Puhkuse eest keegi ei maksa, pastakas ei kuku. Okei, mul on see vabadus, et võin minna kell kümme hommikul trenni, aga tegelikult panen õhtul lapse magama ja istun ikkagi arvuti taga, mõtlen mingeid strateegiaid välja. 

Rauno: Ma ei kujuta enam palgatööle minemist ette. Ma olen nii pikalt vabakutseline konsultant olnud. Ma lihtsalt teen mingil ajal intensiivsema tööperioodi ja siis puhkan. Mulle sobib see väga hästi. 

Aga läbipõlemist pean kogu aeg teadlikult vältima. Ma tean, mis see on, kuidas see juhtub, kui kiiresti see juhtub. Ma sel suvel ei töötanud neli kuud, sõin oma sääste, aga sain sellest väga hea energialaksu, et tagasi tulla. 

Ma ei kujuta enam ette, et saaksin lubada aastas neli nädalat puhkust ja ülejäänud aja peaksin kütma ja keegi võib mulle lõputult tööd ette visata. Kui praegu hullu panen, teenin paremini, muidu saaksin ikka sama raha. See on minu jaoks täiesti jabur, kuidas saab sellega üldse nõus olla.

Just-just. Teine pool vabakutselisusest on see kõikumine. Kui näiteks mina kaks nädalat midagi ei tee, ühtegi tähtaega paari nädala peale ees pole, hakkab katus ära sõitma. Kevadel oli kaks kuud auku töödega, olid ainult lubadused, lõpuks sain antidepressandid peale. Kuidas teil sellega lood on?

Mihkel: Mul pole olnud liiga palju vaba aega nii poolteist aastat. Jah, olen end sundinud, võtnud puhkuse vahele, kuid liigse vabaduse probleemi pole mul olnud. Kui tulin Olympic Casinost ära, siis mul oli paar-kolm kuud, kui ma ei viitsinud midagi teha, taastusin.

Selle mitte midagi tegemisega on oht, et harjud ära. Mingi väike pinge võiks olla kogu aeg peal.

Rauno: Kui septembri lõpp kätte jõudis, siis olin juba nii palju paljajalu maal käinud, et seda mulda oli juba raske maha kaapida ja ma mõtlesin, kust ja kuidas ma üldse pihta hakkan. 

Ma olen elus näinud seda, et kui väga midagi tahan, siis asi hakkab vaikselt juhtuma. Tööd tuli hordide kaupa peale. 

Autor: Mart Niineste, vabakutseline reklaamikirjanik, endine kultuuriajakirjanik

Kõik uudised