See oli 2007. aasta külm jaanuar. Olime MTV Eesti meeskonnaga tulnud Viljandisse, sest meie partnerlus Noortebändiga kohustas. Nüüd ajasin mööda Viljandi kultuurimaja koridore taga seda noort ja lahedat napaka nimega bändi, mis tol õhtul kõigist konkurentidest üle sõitis ja žürii südamed vallutas. Ma pidin saama Bedwettersi välkintervjuuks kaamera ette. Saingi.

Veel paar kuud varem pidin meie turundusjuhile Karoli Hindriksile seletama, mis asi on Noortebänd ning miks peaks MTV sellega koostööd tegema. Ja siis tal sähvataski – teeme võitjatele auhinnaks muusikavideo! Edasine on juba ajalugu.

Seitseteist aastat hiljem on jaanuaris sama külm. Kohtume Bedwettersi kitarristide Rauno Kutti ja Mihkel Mõttusega ühes kohvikus kuumade kakaokruuside taga. Kellegi jaoks on nad turundustuusad ja mida kõike veel. Minu jaoks lihtsalt Rauno ja Mihkel Bedwettersist.

• Kõigepealt räägime veidi sellest, miks Bedwetters üldse omal ajal kuulsaks sai ja kuidas on sujunud bändi tagasitulek.

Alustame päris algusest. Te olite teismelised Pärnu koolipoisid, turundusest ei teadnud mitte halligi, kuid ometi saite mingitele asjadele loomulikust intelligentsist pihta. Teil olid kostüümid ja te liikusite laval.

Mihkel: Kogu see kostüümindus oli Joosepi (Bedwettersi solist Joosep Järvesaar – M.N.) ajulaps. Tema arvas – ja õigesti arvas – et kostüümid peavad olema ja kutid peavad liikuma. Võime veidi mööda mängida, kuid tähtis on see, kuidas laval välja näeme. Sealt see meile külge jäigi.

Rauno: Meil olid kostüümid ja näomaalingud, ikka täislaks. See pidi välja nägema teatraalne ja teistsugune. Mis ongi ju brändingu mõte – sa näed välja ühtemoodi, kuid kõigist teistest teistsugune. 

Arvan, et see polnud otseselt meie väljamõeldud, vaid see, mida maailmast nägime. Vaatasime Rammsteini, Slipknoti või muid lemmikbände MTV-st ja netist ka, kui leidsime. Vaatasime neid plaadikaasi ja see kõik oli üks suur tervik! Ja pidime sama tegema! 

Mihkel: Aga teised ei teinud… See viis selleni, et kuigi sel Noortebändil oli trobikond bände meist paremad, siis žürii nägi, et meid saab müüa ja meist saab midagi teha. Eks see lõpuks lugeski.

Rauno: Rahvale jäime energiaga väga silma. Kui võrdled meid siis ja praegu, siis energia on ikka olemas ning samasugune. See meelitas inimesi meie ümber siis ja meelitab praegu. Isegi, kui muusika ei meeldi, siis sind köidab laval toimuv.

Ja siis tegite Eesti Laulul comeback’i, nagu polekski vahepeal midagi juhtunud…

Mihkel: Kui me läinuks sinna kostüümides, kuid ilma koletiste maskideta, olnuks see poolik tootearendus. Aga see kõik toimis väga hästi, sulandus tervikuks ja eristusime seal väga selgelt. 

Rauno: Meie koreograafia pole eelnevalt välja mõeldud, see vajub ise esinemistega paika. Kui möödunud suvel üle hulga aja jälle esinema hakkasime, siis paaril esimesel korral vaatasime, kuidas kujuneb ja mis toimib, et seda siis uuesti teha. Ja siis näed kellegi videost, kuidas kõik rokivad ühes rütmis. Rahvale on see tervik ülioluline osa kompotist. 

Mihkel: Kõige parem turundusatribuut on toode ise. Esinemistega tekib suust suhu reklaam. Me võime ju olla meedias pildil ja igal pool esineda, kuid kui toode – esinemine – on s*tt, siis inimesed ei jää kontsertidel käima.

Rauno: Ise inimeste intervjuude, esitluste ja esinemiste kallal töötanuna toon Bedwettersi heaks näiteks, sest me ei löö millegi ees risti ette. Me ei pea olema viisakad ega tublid, vaid veidi üle võlli. Kui veel tatid olime, tuli meilt eriti selliseid ütlusi, mis meediale meeldisid. Meil oli alati mingi arvamus, mis meediale meeldis ja seda kasutati ära. 

Mihkel: Joosep näitas Kroonika ajakirjanikule p*rset. See oli siis meie tase, kuid mingil imelikul põhjusel see toimis.

Rauno: Ma sain ka Justi (omaaegne kõmuajakiri – M.N.) kaanele palja p*rsega. 

• Siis tüürib jutt sinna, millise ainulaadse kogemuse ja paki trumpe annab selline DIY-edukogemus kaasa pärisellu.

Rauno, sa õppisid ülikoolis suhtekorraldust ja Mihkel reklaamindust. Kui palju seal seda äratundmisrõõmu jagus, et seda või teist on juba bändiga tehtud?

Mihkel: Kui nüüd päris aus olla, siis minu meelest bändi tegemine suunaski meid neisse valdkondadesse. Kui lõpetasin keskkooli, siis ei teadnud, kelleks saada või mida teha. Vaatasin, et reklaamindus tundub äge asi ja kandideerisin. Hästi raske oli sinna sisse saada. Sain. Kui juba seal olin, tundus see vägev ja loomulik asi. 

Pärast tulid vastavad töökohad ka. See on niivõrd vaheldusrikas ja loominguline töö. Viimasel ajal on mu töö muutunud pigem strateegiliseks. Sõnumi ja turundusstrateegia ning nende elluviimine ja implementeerimine.

Rauno: Mul polnud ka aimu, mida õppima minna. Aga teadsin, et tahan inimestega suhelda. Uurisin veidi ringi ja läksin suhtekorraldusse. Seal olid pikad katsed ja bändivärk tuli üsna palju kasuks. Ma juba teadsin, et peavad olema logo, välimus ja lugu. 

Peale esimest kooliaastat läksin tööle, Taevas Ogilvy agentuuri sotsiaalmeediaosakonda käivitama. Sealgi oli bändikogemus mulle kasuks. Oskasin näiteks kontosid hallata. Toonane sotsiaalmeedia nagu Rate, Orkut või Rada7 olid siis tavalised tööriistad bändi turundamiseks.

Mihkel: Ma ei ütleks nii. Olime suuresti esimesed, kes hakkasid neid kasutama ja kirjutasid mängureegleid. Kui praegu meie toona toodetud sisu vaatan, siis see ei vasta standardile, kuid toona ei teinud seda keegi. Olime esimesed, kellel oli oma bändivlogi. 

Rauno: Igal tuuripäeval oli uus klipp üleval. Mina filmisin ja lõikasin. Mulle oli see väljakutse. Pidin seda tööl klientidega tegema. Miks siis mitte ka bändiga?

Arvan, et kui agentuuridesse tööle läksime, saime selle teistsuguse oskusteabe, mida bändiga rakendama hakata. Seal ei olnud reegleid, me tegime oma reegleid. Klientidega olid alati brändiraamat ja piirangud paigas.

Mihkel: See on tänaseni nii, et klientidele asju mõeldes olen brändimaailmas kinni. Bändiga asju tehes pole. Meil on selline vabadus. Seda meie mullust Eesti Laulu poliitkampaaniat “vali Bedwetters” ei saaks teha ühelegi kliendile, aga bändile sai. Selle orgaaniline levik oli 100 000 vaatamist, see levis meeletult. 

Aga tahtsin jutuga jõuda sinna, et nüüd me ikka mõtleme ja arutame omavahel, mida ja kuidas postitame ja mis on meie sõnum. See on tulnud tänu sellele, et oleme vahepeal viisteist aastat tegelenud profitasemel turunduse ja reklaamiga. 

• Ja nüüd pisut sellest, kuidas kohandub üks emotuka ja tätoveeringutega kutt turundusmaailma tippliiga mängureeglitega. Või kohanduvad need hoopis temaga?

Rauno tegemisi tean, rääkisime sellest tänaseni ilmumata reklaamiajaloo raamatu jaoks. Aga mida sina vahepeal tegid, Mihkel?

Mihkel: Ma olin pikalt Saku Originaali ja Rocki tootejuht. Siis juhtisin Olympic Casino turundusmeeskonda. Ja vahepeal TV3-e online meedia meeskonda. 

Viimased aastad olen olnud vabakutseline. Mul on mõned kliendid, kellega tegutsen süvitsi. Mul pole palju kliente. Juhin väikese kuni keskmise suurusega ettevõtete turundust, neil pole vaja eraldi kõrgepalgalist turundusjuhti, piisab poolest või veerandist kohast. 

Saku Rocki legendaarne turundusjuht oli räppar Genka…

Mihkel: Ma ütleks, et legendaarne turundusjuht oli Mihkel Mõttus.

Genka oli hea inimene, kes andis pikema jututa igale kontserdile kolm kasti õlut. Mida sina head tegid?

Mihkel: Ma andsin ka väga palju õlut erinevatele üritustele. Ja ma tahan, et see läheb kirja ka. Minu ajal ei pidanud artistid janu käes kannatama! Olin lahke käega turundusjuht.

Rauno: Tegime koos väga palju ägedaid kampaaniaid. Mina olin Vurris (agentuur, mille Rauno asutas peale Taevast lahkumist – M.N.) ja olime nende partnerid. Saime oma bändivaimsuse jälle ajurünnakutel lappama lasta. Minu poolt olid tehnilised lahendused, Mihkli poolt üldjuhtimine ja numbrid. Corporate monkey, nagu ta oli, käis triiksärgiga tööl.

Millest ka järgmine küsimus – kas emotukkade ja tätoveeringuga bändipärdikud kohanesid pintsakutes buumerite maailmas kergesti? Polnud sellist imelikku tunnet, mida kuradit ma siin teen?

Mihkel: Esiteks leiutati selleks pikkade käistega triiksärgid, mis aitasid hädast välja. Tegelikult täna pole sel enam tähtsust ega vahet, aga viisteist-kümme aastat tagasi oli küll. Panid triiksärgi selga, kammisid juuksed ära ja keegi ei saanud aru. 

Aga tähtsam on hoopis see, mida sa teha suudad. Ma arvan, et oleme võimekad mehed ja ma poleks Saku Õlletehases viis aastat tootejuhina vastu pidanud, kui ma poleks tööga hakkama saanud.

Rauno: Kui ma Taevasse läksin, muretsesin samuti hullult oma välimuse pärast. Kontoris proovisin esimesed kuud ikka hullult kuidagi sisse sobitada. Siis mingil hetkel, kui olid koosolekud erinevate klientidega, küsisin, et kas see oleks okei, kui mul tätoveeringud paistavad? 

Ja mulle öeldi, et loomulikult – sellega paistad sa silma ja eristud teistest! See on sinu kõige tugevam äss üldse. Ja Bedwettersi lugu ka – keegi teine ei saa midagi sellist rääkida! Ja ma muutusin järjest enesekindlamaks. See ongi mu brändi osa ju! Inimesed tulid tagasi ja tahtsid uuesti koostööd teha. 

Ajad ka muutusid. Kui sul tänapäeval agentuuris mingisuguse veidra välimusega ja tätoveeritud tüüpi pole, siis sa ei sobi teemasse. Väga palju asju on aastatega muutunud ja see on väga lahe, et hinnatakse inimese enda isikupära. Kõigepealt valid välimuse järgi venna tööle ja siis alles vaatad, kas ta asjast ka midagi teab.

• Meenutame, kuidas sai Tarmo Noop endale nutifoni ja lahkame, miks on muu maailma miljon Eestis tuhat.

Teie trump oli toona digiturundusvaldkonna tundmine. Ma mäletan, et Rauno rääkis sellest, mis tunne oli minna ETV-sse tädisid õpetama, mis asi on Facebooki konto ja kuidas tehakse seal postitust…

Rauno: Kuna olime digiturunduses sotsiaalmeedia laine pioneerid, siis see maailm oli ingliskeelne.  Sattusin väga tihti koolitama suuri ülemusi. Ühed olid näiteks ERR-i toimetuste juhatajad, kes poole koolituse pealt ütlesid, et räägi eesti keeles, me ei saa midagi aru! Estonglish oli elu keel, terminid olid ju originaalis ingliskeelsed.

Pioneerina oli selles vallas huvitav katsetada asju, millest lugesid muu maailma kohta ja siis vaadata, kuidas see siin tööle hakkab. Vahel ei hakanud. Olin nende inimeste ees selline pooleldi noor nolk ja seletasin, et nii peab tegema ja miks, kurat, sul nutitelefoni pole? Sul on seda vaja! Miks sul Facebooki kontot pole? Sul on seda vaja! Algul oli see veidi imelik. Lõpuks sain aru, et mind kuulati ja hinnati mu teadmiste järgi.

Mihkel: Sakus oli mul samamoodi. Sain mingitele kõrgetele Carlsbergi ülemustele digiturundusmõisteid lahti seletada. Kõik kuulasid tähelepanelikult.

Rauno: Mäletan, et Tarmo Noobile (A. Le Coq’i legendaarne direktor – M.N.) seletasin, et sul on nutifoni vaja ning ta ei saanud sellest aru, et misasja? Joel Volkov arvas, et Facebook on mingi ajutine asi, mis läheb kahe aasta pärast ära. Ja nüüd on kõik need mehed teemas ja saan aru, et, kurat – tegin ikka õigesti.

Reklaamimaailm polnud toona siis digipöördeks väga valmis, elas seal print-tele-raadio rutiinis?

Mihkel: Tegelikult oli küll. Mu meelest on Eestis see areng olnud muust maailmast isegi ees, vähemalt Lääne-Euroopast pole me kordagi maas olnud. Kui, siis ainult Twitteri osas. Kogu selles digireklaami arengus oleme käinud maailmaga ühte sammu.

Rauno: Bändi tehes vaatasime iidoleid ja tänu internetile ei saanud me uut infot viitega. Sama reklaamiga, saime kohe ideid klientide peal katsetada. Sealt sain ka oma elu järgmise õppetunni. Me toimetame nii väikesel turul, mis maailma mastaabis polegi turg. Mujal maailmas saadi tulemuseks miljon, siin tuhat…

Mihkel: See on tänaseni nii. 

Mõõtkava on ju paigas?

Rauno: Sa näed, et sama ideega on maailmas saavutatud suuri tulemusi ja mõtled, et tegid midagi sarnast, kuid said tulemuseks väikese virvenduse. Nii mõistad, et võid ju kuitahes hästi teha, aga Eesti turul ei saavuta ikkagi suuremat numbrit.

Intervjuu teist osa loe siit. Räägime suunamudijatest, oksendamisest, TikTokist, lohakatest digiturundajatest, läbipõlemisest ning sellest, millal aru saada, et oled isana läbi kukkunud. 

Autor: Mart Niineste, vabakutseline reklaamikirjanik, endine kultuuriajakirjanik

Kõik uudised