Magnus Lužkov pani kirja ellujäämise kiirtesti.

On aasta 2017. Turundustandril töö käib – allahindluste bännerid vilguvad, Facebookis loositi välja logoga fliis, Taukar tuleb uue bensuka avamisele esinema. Kõik toimib. Hoolimata sellest idüllist palun Sul läbi lugeda ühe mõtte ja vastata lõpus ühele lihtsale küsimusele. Elu või hääbumise küsimusele.

Eesti majanduses on valdkondi, kus me oleme juba aastaid suutnud astuda kaks trepiastet korraga. Näiteks nagu erameditsiin, sõjatööstus või IT. Turunduse ja selle juhtimise aabits on meil aga juba mõnda aega tagurpidi käes olnud. Illustreerigu seda kasvõi fakt, et meil on siiamaani ettevõtteid, kus turundusjuhi isiklik tulemustasu sõltub tema võimest turunduseelarvet planeeritust vähem kulutada. Ma ei süüdista kedagi, sellel on oma ajaloolised põhjused. Perspektiivis ei tohi turundusjuht jääda finantsosakonna assistendiks. Tal on kaks tähtsat vastutust: müügiedendus ja brändi ehitamine. Esimesega annab ta potentsiaalsetele klientidele kiireid ajutisi motiive kohese ostu sooritamiseks. See on otsene kulu, mis peab väljenduma müügitulemuste kasvus. Teisega loob ta pikaajalisi põhjuseid oma brändi eelistamiseks ning konkurentsieelise, mida on pea võimatu kopeerida. See on investeering, mis peab väljenduma brändi väärtuse kasvus.

Eranditest hoolimata võib väita, et täna Eestis brändi väärtuseks ei peeta. Enamikel ettevõtetest pole bilansis brändi rida, mille paisumist omanik, tegevjuht või finantsjuht imetleda ja tunnustada saaksid. Sellepärast ongi meie turundus tajutav kuluna, turundusjuhid on laristajad ja agentuurid parasiidid, kes iga mööduva keha küljest midagi välja proovivad imeda. See mõtteviis on meie kõigi ühine vaenlane. Nii brändide omanike, juhtkondade, turundusjuhtide kui agentuuride luupainaja, mis hoiab meid vaesuse nõiaringis kinni.

Ettevõtjatel ei lase see jõuda ekspordivõimelisse vormi, kuna ainult kohaliku müügiedendusega seda ei saavuta. Turundusjuhtidel ei lase see tõusta positsioonile, kus neid koheldaks võrdväärse juhtkonna liikmena. Ja agentuurid jäävad elu lõpuni unistama globaalsete brändide teenindamisest või kuldlõvidest.

Me saame sellest nõiaringist välja, kui me tahame. See eeldab, et kõik huvitatud osapooled teadvustavad brändi väärtuse kasvust tekkivat tulu ja suunavad oma lähiaastate energia ning vahendid just sinna. Pole raske märgata, et see tasub ära, nähes kuidas bränditeadlikud skandinaavlased oma pankade, telekomide või toidubrändide abil meie pisikesest tiigist sadu miljoneid kasumit välja tõmbavad.

Turundusjuht ei tohiks ennast tunda ülalpeetavana. See on tähtis ja väärikas amet, millega saab ehitada suurimat väärtust, mis ettevõttel on. Brändi omanik ei tohiks ennast tunda sponsori, vaid investorina ning agentuur peaks ennast määratlema investeerimispangana, kes seda investeeringut disaini ja kommunikatsiooni kaudu teha aitab.

Saad aru, mida ma mõtlen? Kui vastasid küsimusele jaatavalt, siis on meil kõigil elulootust.
http://arileht.delfi.ee/