Ants Lusti: Sellist hullumaja, nagu agentuuritöös 1990ndatel toimus, pole hiljem kordunud

Intervjuu legendaarse
brändistrateegi Ants Lustiga, kus ta meenutab 1990ndaid ja räägib, kuidas
temast näitleja ja saatejuht sai ning miks ta lõpuks hoopis reklaamimaailma
sukeldus.

Ants, sina oledki Hans Rõõm? 

Jah, need lood,
mida ma Hans Rõõmu nime all Facebookis viimase paari kuu jooksul avaldanud olen, on
kõik päriselt juhtunud ja pärinevad minu päevikust, mida 1992. aastal segastel
asjaoludel pidasin. Kui sina tegid mulle jaanuaris seoses Ajaloomuuseumi
näitusega “Vali parem minevik!” ettepaneku 1990ndaid meenutada, siis otsisin
oma päeviku suvilast üles ja hakkasin postitama!  

Sa alustad oma päevikut Facebookis nii: “Mina olen
Hans. Sain just jaanuaris 24. Olen juba kolmandat aastat abielus Mariga. Meil
on on 2,5-aastane poeg Ants. Lõpetasin eelmisel aastal Peda kultuuri alal.”
 

Jah, täpselt nii
oli. Kuigi mu nimi on tegelikult Ants ja abikaasaks oli tollal Ere ning
esiklaps on Ats. Need lood ei juhtunud küll kõik selle 2 kuu sees, aga
kajastavad täpselt 1992. aasta elu ja olu. Lähtusin lugude osas valikut tehes
tolle aja olmelisusest – millest süüa valmistati või kuidas autot osteti. Näiteks:  

RÄIMEPIZZA. Olen
just laekunud üle koduse ukselävepaku, kui tunnen, kuidas ninasõõrmeisse valgub
mahe toidulõhn. Köögipliidi praeahi reedab tänase menüü – pizza! Kujutlust
pizzakattest, mis nähtud Soome telekanaleilt nähtud reklaamidest, ei ole mõtet
käivitada, sest pettumus on kerge sündima. Ent ometi võib alati loota
singile-juustulegi. Perenaine on näidanud seekord üles innovaatilisust – tänane
panniroog on pizza räim-tomatis kattega! Kuumalt pehmelt öeldes ebahariliku
maitsega, jahtunult lihtsalt talumatult jahe. Tarbida tuleb hõrgutist kuskil
vahepeal. Maitseelamus just ei ole, aga kõhu saab täis. Leningradi blokaadi
ajal söödi koerigi…”


“Oi, minu AUTOOSTULUGU on ju sootuks rääkimata!? Olin Soomes professionaalses
koristusfirmas suvega terve varanduse kokku ajanud ja mõte hakkas liikuma mingi
korraliku sõiduriista suunas. Vene margid ma välistasin, ehkki liikus jutte, et
mõne pudeli viina eest saab vanema Zhiguli 01 kätte. 

Ent mina tahtsin
olla ikka moodne mees. Jõudsin ostuotsingutega Helsingisse, kellegi vanema
härra juurde. Herra Koponen oli stiilne mees – teda assisteerisid 2 särtsakat,
siresäärset venelannat. Oli selge, et nende pakutav teenustearsenal on
piiranguteta, anna ainult kujutlusele voli. Koponen tegi mulle kalli
konjakipudeli taga kiiresti selgeks, kui hea auto ma ikkagi 5000 FIM-i eest
saan. Mäletan end siiralt uskuvat, et “see on nii uus auto, et selles ei ole
veel suitsetatudki”. Kujutlesin end siis vaimusilmas esimesena. 

Järgmine hetk
istusin oma uhiuue, 1982. aasta Datsun Cherry 140A rooli taga, laeva oodates
sadamakail ja näppisin kõikvõimalikke nuppe ja kange. Ma polnud kunagi autoga
sõitnud. Sikutasin ikka siit ja sealt. Kui ühtäkki lendas tuhatoositäis konisid
pahvakuna mulle näkku ja üle auto laiali. See oli hetk, mil pettusin mingis
mõttes kogu Soome riigis.” 

Räägi palun endast – algusest peale. 

Kooliajal tajusin
end sportlasena, tegin kergejõustikku, mängisin korv- ja jalgpalli. Kasvasin maapoisina
Kose alevikus, mis oli noorele organismile idülliline paradiis – võimalus
hommikul kaduda ja ööpimeduse saabudes koju tagasi tulla.  

Hilisematel kooliaastatel
hakkas sportlane minus konkureerima laulja ja näitlejaga.  

Keskkooli lõpuõhtule
järgneval hommikul vahetasin oma valge ülikonna nartsude vastu ja läksin otse peolt
Nõukogude sõjakomissariaati. Mitu korda käisin seal, kolm korda pääsesin, aga
neljandal korral korral pandi mind Sverdlovski lennukisse ja saadeti Venemaa
avarustesse suurt kodumaad teenima.  

Enne sõjaväkke
minemist tegin sisseastumiskatseid lavakasse, jõudsin viimasesse vooru, aga
kuna Kalju Komissarov ütles, et ta ei hakka nõukogude armeega rinda pistma,
siis sinnapaika see asi jäi ja läksin hoopis Pedasse näitejuhtimist õppima.  

Vene sõjaväes sai
minust Kunguri õhutõrjevägedege 4. patarei kunstnik. Sellega seoses anti mulle
ülesanne teha uue aasta saabumise puhul temaatiline plakat. Maalisingi punases
mantlis jõuluvana, kes sõidab päkapikke täis saaniga üle talvise tähistaeva.
Kui minu azerbaidžaanist ülemus, vanemleitnant Aliev, seda pilti nägi, küsis ta
kohe: „Aga kus on Ded Moroz?“. Mina näitasin: „Siin!“. Sain kõvasti pahandada:
„Aga miks ta punases mantlis on? Ded Morozil on ju sinine! Ja kus on
Snegurotška?“. Olin rängalt eksinud nõukogude ideoloogiliste parameetrite vastu
ja maalinud Ded Morozi asemel NATO õhuvägede käepikenduse Santa Clausi! Pilt
läks kiiresti hävitamisele ja mina pääsesin poliitilise noomitusega. Eestis aga
tekkis samal ajal juba Rahvarinne. Aasta oli siis 1987/1988. 

Sain vene
sõjaväest aastaga tulema ja panin oma kunstnikukarjääri tallele. Kuna ühe aasta
olin juba Pedas õppinud, sain Eestisse tagasi tulles otse 3. kursusele. Tegin
paralleelselt 2. ja 3. kursuse eksameid nii, et 3. kursus sai lõpetatud varem
kui 2. Ning minust sai režii ja näitejuhtimise eriala kultuuritöötaja. Mina ja
praegu Kuressaare linnateatri loomejuhina tegutsev Aarne Mägi olime esimesed
tudengid, kes suunati VAT Teatrisse näitlejatena tööle.  

Kuna palk oli
väike ja sellest ära ei elanud, pidid näitlejad kõvasti pingutama. Meenutus
tollest ajast:


„No lõpuks ometi
hakkavad PÜHAD läbi saama… Algasid nad juba detsembri alguses ja nüüd on tunne,
et on tõepoolest läbi. Ent olgem ausad, parim asi pühade juures on see, et siis
teenib meelelahutaja raha. Mis siis, et vene rublasid! Ja kelle arvelt? Ikka
lastevanemate arvelt, kes soovivad oma lastele parimat. Kuna lasteetendusi on
kasinalt, loob see tohutu eelise gastrolleerivatele spetsialiseerunud
väiketruppidele. VAT teatri jaoks pole 3 etendust päevas, selg märg, mingi
küsimus! Küsimus on, kuidas suuta seda teha mitu nädalat järjest, oma pere
arvelt. Aga äraütlemiseks puudub suutlikkus, sest needsamad pered ootavad ju
vahendeid äraelamiseks. Midagi on ju vaja ka kodusesse kingikotti sokutada,
lihtsalt õnne sinna ju ei pista, nagu ütleb meie esitatav laulusalm: “Jälle
jõulutaat on teel, kingikott on juba reel. Seal on igasugu värke, suuski,
uiske, pükse, särke. Aga kuula, poisipõnn, kõigist parim kink on õnn…”. Mis
näoga see põnn selle pakutava õnne siis jõuluvanalt vastu peaks võtma? Kas õnne
saab ka asjade vastu vahetada? 

Oleme jumal teab
mis lokatsioonis Eestimaa tundmatus nurgas, teab mitmendat etendust andmas ja
kõigil on silme eest must. Peaks olema puhas-valge, aga on must. Sadu
kilomeetreid transiitbussis läbi loksunud tümad näitlejad ergutavad teineteist:
“Aga laste säravad silmad?”. See ei näi enam ka irooniana toimivat. Missioon on
üllas, ent meeleolu on trööstitu. Laval saadakse adrenaliin üles, rassitakse
etendus lõpuni ja siis vajutakse blaseerunult kolhoosi kultuurikeskuse grimmitoa
diivanile. Vaikides põrnitsetakse selle hallikssuitsetatud lage. Mäksil läheb
veidi kauem – tema roll on muuhulgas laste luuletused ära kuulata ja kingitused
laiali jagada. 

Peatselt
prantsatab ka Mäks sohvasse, rebides habeme eest. Tardunud vaikus. Siis manab
Mäks endamisi: “Kui ma nüüd lähen koju ja keegi helistab uksekella ja ukse taga
on jõuluvana, siis see jõuluvana saab nuga!”. Kõigil hakkab kohe kuidagi
kergem.“  

Laps sündis mu
perre 1989. aastal ja kuna näitlejapalgaga hakkama saada ei olnud võimalik,
haarasin rõõmuga kinni õnnelikust juhusest minna Soome tuumaelektrijaama
koristajaks. Sinna võeti lisaks Peda kultuuritudengitele ka TTÜ toidutehnolooge
ja TÜ arste. Ilma seal teenitud valuutata oleks eluga hakkamasaamine ikka kõva
küsimärgi all olnud. Pildike Soomes
töötamisest:


„Uus aeg on
tulvil ikka täiesti uusi võimalusi! Mõtlen, et kuidas ma iseenda, oma väikese
lapse ja kogu peremajapidamisega ülepea hakkama saaksin, kui poleks käinud
pisut enam kui aasta tagasi Soomes tööl. Oli küll imelik, omades kõrgharidust,
töötada TUUMAELEKTRIJAAMAS KORISTAJANA, aga ma ei kujuta ette, et ausa tööga
Eestis oleksin saanud endale osta auto!? Välismaa auto! 

Johhaiddii, ma
teenisin 3 kuuga Loviisas, tuumaelektrijaamas, koristajapalka saades oluliselt
rohkem, kui minu ema ja isa 10 aastaga kahepeale kokku! Vanemad ei usu seda
senimaani. Ah, las ta jääb. Tänini vahetan servast FIM-i, kui taskud annavad
rublade nappusest märku. Aga mis siis, kui ma poleks käinud Soomes koristamas!?“ 

1992. aastal
sattusin Up With People’isse:


„Võidan konkursi
ja mul avaneb elu võimalus teha solistina rahvusvahelise meelelahutus- ja
haridusorganisatsiooni UP WITH PEOPLE koosseisus kaasa USA Idaranniku tuur! 

Läbime 1,5 kuuga
16 osariiki grandioosse laulu- ja tantsushowga, mille ligi 180 osalejast
koosnevas 2-tunnises programmis on Eestile eraldatud 5-minutiline blokk. Oleme
õnneseened – läbi aegade esimest korda pidi ses programmis osalema Nõukogude
Liit, aga kuna see kukkus kolinal kokku, sai pildile verivärske Eesti Vabariik. 

Mis tähendab
mulle teatavat lisakoormust, kuna huvi Eesti vastu on suur ja keegi peab seda
huvi ajakirjanduse vahendusel rahuldama. Kuna olen keskkoolis õppinud saksa
keelt, võtan ülesandeks õppida iga päev 40 uut ingliskeelset sõna.
Peaasjalikult huvitab pressi see – miks peaks Eesti olema iseseisev riik? Meile
nii suurt iseenesestmõistetavust ameeriklastele selgeks teha ei olegi nii
lihtne. Teine teema on olme – et kuidas meil seal ikka nüüd on? Kas tõesti
parem kui Nõukogude Liidus? Vaatan faktidele läbi sõrmede ja ilustan
alateadlikult meie olukorda. Või peaksin rääkima räimepizzast? 

Kõige suurem
pinge tekib aga kohalikus kaubanduses. Kõike on, osta! Aga mida ei ole, on
ameerika dollarid. 1.50 maksev shokolaadikook võib ju pavlovi refleksi
tekitada, aga reaalsus on see, et keskmine palk küünib Eestis kuskil 9 dollari
kanti ja ainuüksi mõte koju jäänud perest ei luba mu hõrgutist osta. Mu sõber
Madeleine avaldab valmidust mulle see kook välja teha. Elan üle elu ühe
vastuolulisema momendi. Tahan nii väga. Ent keeldun väärikalt. 

Koju jõudes leian
eest ligi 20-kordse hinnatõusu. Niisiis, tunnen end ka kodumaal ühtäkki kui
eks-nõukogude turist Ameerikas…“
 

Eestisse tagasi
tulles ei saanud ma enam VAT Teatri uues lavastuses osaleda, kuna olin 1,5 kuud
proovidest puudunud. Läksin ETV noortesaadete toimetusse tööle. Marko Reikop
oli seal juba ees, praktikandiks tuli meile aga hiljem räpparina kuulsust
kogunud Kaarel Kose, keda küll saadete tegemise juurde ei lastud, tema keetis
meile teed. Minust sai aga reporter-toimetaja-saatejuht – amet, kus 4-5 päeva
saadet tehes teenisin sama palju raha kui telemaja kohvikus kulus ühe
lõunasöögi peale. 


Fotol: Ants Lusti „Miljon miksi“ saatejuhina

1989-1990 juhtisin
saadet „Miljon miksi“ ja kuna meil oli olemas ainult üks eestikeelne telekanal,
siis sain hoobilt kuulsaks avaliku elu tegelaseks. Lapsed küsisid tänaval
autogrammi. 

Peale
teleperioodi läksin mannekeenide kooli modelliks ja näitlejameisterlikkuse
õppejõuks, aga ka see kombo poleks varem tuumaelektrijaamas kogutud markadeta
võimaldanud ära elada. 

Kogemata
modellina ühel fotosessioonil osaledes sattusin REKLAAMIAGENTUURI tööle: 

„Ühel ilusal
päeval leiab abikaasa Mari, et peaksin lisateenistusele mõtlema. Näiteks olla
keegi soomlane loonud modelliagentuuri Baltic Photo Trading ning sinna
otsitavat nüüd modelle. Et kandideerigu ma. Modelliks!? See kõlab ühelt poolt
jaburdusena, teisalt kui kompliment ja hõlptulu. Mis üheskoos kaaluvad
jaburduse üles. Mõistagi võetakse mind kui nägusat noormeest rõõmuga vastu.
Omalt poolt pean demonstreerima napakas-ujedat naeratust ja kohmakat catwalki. Lihtne. 

Olgu kohe öeldud,
et selle ametiga ei teeni ma punast krossigi. Iga kord kui on vaja “riidepuuna”
kuskil moedemmil üles astuda, see aeg mulle ei sobi. Vähemasti nii ma ütlen.
Aga sellest pole midagi, sest abikaasa väljatoodud lisaargument – saada oma,
professionaalse fotograafi tööna valmiv modellimapp – on ju ometigi väärtus
omaette. Olgu kohe öeldud, et ka sellest jään ma ilma. Ma lihtsalt kaotan selle
vastu huvi. 

Ja huvi kaotan ma
seetõttu, et minu saatus saab pöörde. Nimelt olen kutsutud fotoshuudile, kus
fotoproff Raivo mind igast asendist jäädvustab. Et minu jaoks on tegemist
ebamugavust valmistava protseduuriga, leevendan seda, verbaliseerides kõike,
mis pähe tuleb, printsiibil “mõte võib katkeda, möla mitte iial”. 

See viib
tulemuseni, sest ühel hetkel paneb Raivo tõsise näoga fotoka kõrvale ja teeb
mulle pakkumise, millest on võimatu keelduda – tulla uue laevakompanii Tallink kataloogi
pildistamise ja sealt edasi kokkutraageldamise projektijuhiks. Noh, kuna mul
jutt jookseb. Millega õnnestumise korral ootaks mind projektijuhi positsioon
juhtivas reklaamiagentuuris. Mida tähendab projektijuht, mis on
reklaamiagentuur ja milleks üldse reklaami vaja, kui puudub kaup ja raha selle
ostmiseks? Jumal sellega, oluline on töökoht! 

Järgmise nädala
visklen Tallinki laeval kahes rollis – jooksu pealt kokkuleppeid tehes ja
modellina end pildile sättides. Ometi kord ei ole ma olnud niisama jutumees,
vaid sellest on sündinud perele reaalne materiaalne kasu!“ 

Reklaamiagentuuri
sattusin, nagu paljud teised tol ajal, ilma igasuguste teadmisteta reklaamist. Seal
nägin ka esimest korda arvutit, milleks oli tehnoloogiaime Mac. Agentuuriks oli
Inorek Marketing, mis oligi Age, Kolme Karu ja Kontuuri kõrval 1992. aastal
Eesti üks esimesi reklaamiagentuure.  

1992. aasta lõpul
aga lahkusin agentuurist ja läksin Eesti Diplomaatide Kooli õppima lootuses,
et mind ootab ees rahvusvaheline karjäär. 1993. aastal saingi minister Trivimi
Vellistelt
diplomi ja läksin tööle Välisministeeriumisse, kus sain aga töötada
vaid 3 nädalat, sest siis tehti mulle pakkumine, millest oli võimatu keelduda.
Nimelt oli vahepeal Sauele valmis ehitatud Pauligi tootmistehas ja neil oli
vaja inimest, kes turunduse ja ekspordiga tegelema hakkaks. Läksingi Inoreki
tagasi ja hakkasin agentuuris Pauligit turundama, sest võrreldes Välisministeeriumi atašee 600-kroonise palgaga oli Pauligi turundusjuhi
3500-kroonine palk vastupandamatu. 

1993. aastal
hakkasin viima Pauligi kohvi Leedu turule, tehes kõikvõimalikke
promotsioonirallisid Leedu eri linnades. Teadmised reklaamist, turundusest,
promotsioonist ja degustatsioonist tuli kõik käigu pealt omandada!  

See oli turunduse
tegemiseks väga hea aeg, kuna mingeid piiranguid polnud. Vabalt võis terve
poekeskkonna Pauligi reklaamidega üle lüüa. Klaipedas aga tekkis ootamatu
takistus. Mul tekkis nimelt mõte katta terve majasein Chappy reklaamiga, aga
Klaipeda linnavalitsus hakkas vastu: „Inimestel pole süüa, aga teie tahate
seinale koeratoidureklaami panna! Ei!“.  

Eestis olid
selleks ajaks aga kõige raskemad ajad möödas ja elu tegi meeletu kvalitatiivse
hüppe. 

1995. aastal (kui
ma ei eksi) sai Inorek Marketingist rahvusvahelise ketiga liitumise tulemusel
Inorek & Grey ning minust selle ettevõtte tegevjuht. Paari aasta pärast
võitsime Hansapanga konkursi ja see aitas äri veelgi võimsamalt kasvatada.
Meist sai Eesti suurim reklaamiagentuur, ainuüksi Hansapanaga tegeles meil
20-liikmeline tiim. Tegime oma ligi 100 inimesega Havera kontsernis aastas ligi
veerand miljonit käivet ja see oli tolle aja kohta võimas masinavärk. Ulatusime
üle Baltikumi ja Peterburi välja.  

Sellist hullumaja,
nagu agentuuritöös 1990ndatel toimus, pole hiljem kordunud – kogenematud
inimesed müüsid asju väga kõrge hinnaga, kuna pakkujaid oli vähe ja uusi agentuure
luua polnud lihtne, sest tehnoloogia oli kallis, pealegi ei olnud oskused kõige
paremad. Polnud know-how’d, aga oli
enesekindel hoiak. Mäletan, et andsin tollal ajakirjale Pulss vms. intervjuu,
kus rääkisin, kui tähtis on kogemus. Täna tundub see naljakas, sest mul polnud
ju mingit kogemust! 

1998. aastal
peeti mind juba reklaamiguruks. Inorekist oli välja kasvanud Havera Grupp ja ma
mina liikusin kontserni emaettevõttesse, aga lahkusin sealt emotsionaalsete
pingete tõttu. Mina nimelt olin seisukohal, et võtmeisikud peavad olema
osanikud neis ettevõtetes, mida nad juhivad. Omanikud aga ei ostnud seda mõtet
ära ja nii ma sealt lahkusingi, ehkki vahetult enne lahkumist tehti mulle väga
hea osanikuks saamise pakkumine, millest ma aga keeldusin, kuna seisin ka kõigi
teiste võtmeisikute eest. 

Peale Inorekist
lahkumist kutsuti mind tööle majapidamisse nimega Kontuur, kus tegime Madis
Laasiga start-upi B2Boffer.com, tänu millele ma kogu oma pere vaba raha ära
põletasin. Meie äri-idee seisnes selles, et lõime ettevõtete vahelise teenuste
ja toodete hankimise platvormi, kus sai võrrelda nii hindasid, tarneaegasid kui
kvaliteeti. Idee oli innovaatiline ja hea, aga Äripäev tappis selle ühe lasuga,
avaldades uudise „B2Boffer.com äri kiratseb“. Tol ajal oli meedia võimas, sest
väljaandeid oli vähe. 

Paralleelselt
start-upiga tegelesin ettevõttega Leo Express, millest aastaid hiljem sai
Newton. 2002 lõime Identity ja tänini olen selle, samasse gruppi kuuluva
brändinguagentuuri, juht. Hiljem kasvas
Kontuuriga seotud kooslustest välja Creative Union agentuuride ühendus.  

Kas täna on agentuuride turule lihtsam siseneda? 

Jah, barjäär on
täna madalam. Kõigi jaoks on tehnoloogia kättesaadavam ja riskid on väiksemad. Inimesed
riskialtimad ja ettevõtlikumad. Palju on noori, ent kogenud inimesi. 1990ndatel
suutsid agentuuriteenuseid osta vaid suured ja esinduslikud ettevõtted, täna on
aga turgu, sh palju uusi turunišše juurde tekkinud.  

Võrdle palun 1992. aastat reklaamimaailmas aastaga 2019. 

Tol ajal olid
inimesed nagu lillelapsed, keegi ei vastutanud millegi eest ega pidanud
kokkulepetest kinni. Mõnikord oli keegi kliendikohtumisel purjus, mõni jäi
koosolekul  magama. Kui saabus reede ja
kell lõi kolm päeval, hakkas baila-baila – laul ja tants läks kontoris lahti ning kestis paljude jaoks hommikuni. Inimesed olid rumalad ja vastutustundetud, aga
jõle õhinat täis! See pidu lõppes aga 2000ndate saabumisega ära. 

Täna ei toimu
enam midagi taolist. Nüüd on valdavad professionaalne saavutusjanu ja
eneseteostus. Agentuurides töötavad inimesed tahavad olla osaks millestki
suurest ja tähenduslikust. Tiim on õnnelik, kui saab aidata kaasa ühiskondlikele
muutustele. 

Intervjueeris:
Silja Oja, Turundajate Liit 


Pildikesi Ants
Lusti päevikust aastast 1992:

PIIM on jälle
otsas, taas tuleb pista laps kärusse ja seada sammud poodi. „Laine“ on piimast
lage, võtan ette teekonna kauplusesse „Minsk“. Jälle tuleb pettuda – ainsad
kaubad, mis „Minski“ lettidel kosilast ootavad, on päritolult ja olemuselt
sellised, mida keegi igapäevaseks toimetulekuks ei vaja – tomatipasta, povidlo,
seebikarbid ja küünega müts (tead küll neid plastikust nokaga mütse). Mõtlen
siin omaette, kas võtta risk ja suunduda kolmandasse poodi Kolde tänava lõpus
või minna koju tagasi… Aga mida siis lapsele öelda? Et täna joome vett? Ei.
Võtan riski ja suundun Kolde tn keldripoodi. Järjekord ulatub uksest välja –
see tõotab head! Annab lootust, et müüakse midagi defitsiitset! Võtan lapsega
sappa. Peale 20 minutit leti jäärde jõudes saan positiivse üllatuse osaliseks –
lisaks piimale müüakse ka saia, võid ja vorsti! Lubangi endale 200 grammi
piimavorsti. Päev on läinud korda. Ostan ka paki „Djubekki“, sest „Rumbat“ ei
ole ja „Tallinn“ on liiga kallis.” 

MÄHKMED. Reede hommik
nagu reede hommik ikka. Kiire tööle, nädalalõpule kohaselt. Löön oma uhkele
Datsunile hääled sisse ja sööstan liiklusesse. Jõudes Sõle tänava esimese foori
taha, märkan pikka saba Lastepoe ukse taga. Defitsiit!??!, läbistab ärev mõte
pea. Teen äkkpöörde ja suundun saba otsa. Selgub, et müügile on ilmunud laste
mähkmed. Ehkki väike Ants on juba suti enam kui 2-aastane, pole me mähkmetest
loobuda veel suutnud. Ostu ajendiks on omakorda asjaolu, et importmähkmed on
kallid (neid saab vastavatest poodidest FIM-ide eest) ja marlimähkmeid ei jaksa
pesta ega keeta. Need siin on aga korduvkasutatavasse kilesse paigutatavad
ühekordsed nö padjakesed. 

Niisiis, kui
midagi osta, siis ikka kohe hulgim! 2 (kuupmeetri suurust) kasti suudan peapeal
korraga pea peal ära vedada. Tiira-taara, vahepeal peatusi tehes ja ümbruskonda
seirates. Ülemine kast kipub maha libisema, aga vedelema ei saa seda jätta,
sest see teisaldataks minutiga. 

Tööle jõuan
lõunaks. Kuuldes hilinemise põhjust, keegi ei pahanda. Kolleegid jagavad minu
õnnehetki.” 


“BENSIIN. Auto
autoks, aga sõitmiseks vajab uhke välismaa auto ju ka kvaliteetset käivitavat
märjukest. 76-ga see ei sõida. 

Ühel õhtul (enne
mu ärasõitu järgmisel päeval) nõuab abikaasa Mari, et jätaksin tema käsutusse
täis paagiga auto. Käin lähimates tanklates luurel, et mida pakutakse ja millal
kohal olla, et õigel ajal jaol olla. 

Olen kaval –
lahkun kodust bensiinijahile hommikul kl 5, et saada eelisasend Kolde ja Sõle
tn ristmikul asuvas kütusejärjekorras. Kavalus tasub end seekord ära ositi,
sest platseerun järjekorda kuskil Stroomi ranna kandis, ligi pool kilomeetrit
tanklaputkast. Siiski-siiski, mul veab. Nimelt, saan täispaagi bensiini
oktaanarvuga 93 ja seda kõike juba enne lõunatunni saabumist! 

Ühel ilusal
päeval näitab aga minu isa üles ettenägelikkust – soetab eiteamisvalemiga kaks
200-liitrist kütusemahutit, mida hoiame maal (40 km Tallinnast) kuuri all ja kus
käin ikka aeg-ajalt tankimas, kui Datsuni paak kuival. Nõukogude inimene on ju
leidlik.” 

*****

ROOTSLASED. Ongi
käes see kauaoodatud päev, mil meile saabuvad väliskülalised! Rahvatantsupaar
on pärit Rootsist, Kalmari linnast. Anname andast parima, et võtta külalised
vastu kõrgemal tasemel, näitamaks, et ka meil osatakse elada! 

Viin siis uhked
külalised kohalike huviväärsustega tutvuma. Ja kohe tabab meid fiasko. Peatume
“Laine” poe ees. Rootslased minult: “Mis see on?”. Mina vastu, et “pood on”.
Kuna tegemist pühapäevaga, peab sisuga tutvuma läbi klaasi. Rootslaste huvi
tõuseb: “ Aga mida siin müüakse? Kus kaup on?”. Kogelen midagi ebamäärast
vastu. No midagi ju ikka müüakse ja ega mina varustaja ole! 

Ühtäkki hüüatab
proua härrale på svenska: “Katter!”. Mina oma peas: “Mis katel, mis kuramuse
katel!?” Proua kordab: “Katter! Katter!”, osutades kaupluse vaateaknale. 

Nüüd mõistan
proua erutusseisundi argist põhjust – poe tühjavõitu riiuleil on koha sisse
võtnud (ilmselt) emakass pojaga. Kehitan õlgu, saamata aru, mis selles siis nii
erilist on? Sisimas olen aga veidi uhkegi – ometi suutsime välismaalastele
elamuse pakkuda!” 

RESTORAN. Iff
helistab juba eelmisel õhtul. Hommikul vaja valmis olla, et aidata kelneritel
päevaks tähtsaid ettevalmistusi teha. Iff on noobli kesklinnarestorani
šveitser, mis tähendab ühtlasi sidemeheks olemist. Kuna kellelgi hetkel
töökorras autot ei ole, tulengi mängu mina oma uhke Datsuniga. Auto roll on
tegelt minu omast suurem, mis seal salata. 

Kimame turule,
kust ostame kõikvõimalikku lihakraami ja muud söögipoolist. Kuskilt hangitakse
kast viina. Laraki!, lendab see auto pagasnikusse. Minu asi on see kõik nüüd
autoga restorani vedada. 

Milles seisneb
trikk? Aga ikka selles, et ostetakse oma, mitte restorani raha eest ja ka
müügitulu pannakse endale kõrvale. Omanikule deklareeritakse miinimumkassat.
Moodsaid kassasüsteeme ju veel ei ole. 

Kl 1 öösel, kui
joobnud külastajad on vilunult koduteele suunatud, kogunevad asjaosalised
restorani banketisaali. Kärmed kelnerid kahmivad oma raharullid vöö vahelt
välja ja lauale kerkib suur rublakuhil. Vahin seda kui ilmaimet! Nagu
maffiafilmis! Jõuan imestada, et kas kõik panustavad ikka ausalt, aga see
selleks. Kogu hunnik jagatakse võrdselt ära ja igaüks lisab täiendavalt
šveitserile veel omalt poolt juurde. 

Kõige selle
juures jõuan vaid mõelda, milleks ma küll aastaid ülikoolis õppisin?”  

*****

VIIN. Neljapäev
käes, vaja viina järele minna, sest nädalavahetus on kiviga visata. Sellised
tähtsad toimingud tuleb hästi planeerida ja täpselt ajatada, sest kui kuivale
jääd, on peres probleem (noh, näiteks on arvestatud, et minnakse külla ja
pannakse “poolik” lauale – ja mis juhtub, kui seda ei ole?). Tean, mis
hullumaja läheb lahti tööpäeva lõppedes, sestap olen kaval ja lippan töölt
varem minema. Olen Luise tänava viinapoe ees enne kl 17 ja naudin järjekorra
lõppu, mis vonkleb mitukümmend meetrit poe uksest välja. Sasaadanas! Noh, saab
vähemalt värsket õhku hingata, lohutan end. 

Kogenumad seisjad
on muidugi ettenägelikud – intelligentsematel on lugemiseks kaasa võetud
raamat, töölt tulijad tudeerivad kortsus ajalehte. Tunnike seismist ja olengi
leti ääres. Ulatan pidulikult raha ja nõuan kõlavas emakeeles 2 pudelit
“Stolichnajat”. Müüjanna hööritab puusi, haarab letilt kesvamärjukesed, keerab
need hoolikalt paberisse ja asetab pühalikult letile. Ning jääb mind
põrnitsema. Põrnitsen vastu. 

“Raha!”, nõuab
mammi. “Andsin”, vastan abivalmilt kui pioneer. “Aga pole”, saan ülevaate
täpsustatud olukorrast. “Aga mina andsin”, lisan omalt poolt mõjusaid detaile,
häält jämedamaks moonutades. Müüja laiutab käsi, pööritab silmi ja ahmib õhku.
Ka mind tabab õhupuudus. Rohkem mul raha pole. Vingerdav saba mu taga hakkab
sisisema. Lepime kokku, et tulen homme õhtul uuesti, et tehakse inventuur ja
kui raha jääb üle, saan selle endale. Pudelid konfiskeeritakse minu haardest
kiirelt. 

Olen ööpimeduse
saabudes kohal kui viis kopikat. Inventuur kogub lõputuure. Minu lootus, saada
palsamit hingele, kustutatakse kaupluse lehkavas kontoris kähku. Raha üle ei
jää. Küll aga jääb puudu. Viskan kiiresti varvast – hirm jääda vastutajaks
puuduoleva summa ees, saab saamahimust võitu. Narrid nõukogude kaubandust
korra, narrib nõukogude kaubandus sind 10 korda vastu!” 

*****

“Hõissa, PULMAD!
Täna saab mu sportlik Datsun taas tööd! Seekord kimame poodi hea-parema kraami
järele, mis peaks jõudma peatselt pulmalauale. Jah, peaks. Nimelt, on sõber Tom
ära rääkinud oma ülikooli kursuseõed, mille tulemusena on nad kohe valmis
abielluma. Selle kinnituseks on nad loovutanud oma passid, mis viidud siis
omakorda Perekonnaseisuametisse. Sõber Brunn on teine uhke abielumees. Oleksin
ise kolmas, aga kuna juba olen abielus, siis ma paraku ei kvalifitseeru. 

Milles iva? Aga
ikka selles, et vastavalt kehtivale korrale on abiellujatele pulmapeo
pidamiseks ette nähtud kõiksugu meelehead – kast viina, suitsuvorsti,
importkingi (hea, kui Saksa DV-st, halvemal juhul Rumeeniast või Ungarist, aga
ikkagi välismaa värk), triiksärke, lipse, ülikondi jms. defitsiitset kraami,
mida naljalt poest ei saa. Meid huvitab ainult see osa, mida saab manustada suu
kaudu, naiste silmad lähevad särama rihmikutega kingade peale. 

2 nädalat enne
pulmi on aega vastava esildise alusel Paldiski maanteel asuvast “Pruutpaaride”
poest kraam välja osta ja kui kokkulepitud abielu registreerimise aeg käes,
tuleb minna lontis kõrvadega kohale, laiutada käsi ja nentida, et: “näe, ei
tulnud välja”. Mõnel puhul, et: “näe, ei tulnud jälle välja”. Riik on küll juba
vabariik, aga kaubandus on veel nõukogude. Ja kes süsteemis orienteerub, on
võitja.”


VANNITOAREMONT. Täna
on voaremondi päev. Olen eelnevalt EPO-liimiga kokku mäkerdanud kõik
pinnad, kus vann puutub kokku seinaga, teinud seda mitmekihiliselt, lasknud
kuivada ja lihvinud – kõik selleks, et vesi läbi ei pääseks. Olen evakueerinud
oma perekonna. 

Kuna
vannitoaplaate värske vabariigi kaubandusvõrgus saada ei ole, olen otsustanud
võõbata vannitoa seinad üle emailvärviga. Et ka värvi ei ole eriti saada, tuleb
lahendada olukord selliselt, et segan kokku kõik oma värvijäägid. Saavutan
ühtlase massi, mis kellegi jaoks võib meenutada mürkrohelist, kellegi jaoks
tumebeeži. 

Värv tuleb kanda
rulliga seinale. Et hais on lämmatav, tuleb sulgeda kogu sessiooni ajaks
vannitoa uks. Kastan rulli värvi sisse, hüppan vannituppa, sulen ukse ja hakkan
paaniliselt üles-alla rehmama. Sessioon saab kesta kõige rohkem 12-15 sekundit,
sest mürk, mis kitsas suletud ruumis levib, on tapva iseloomuga. Räme hais
paneb pea valutama. Jooksen välja, hüppan köögiaknale ja üritan ahmida sisse
nii palju värsket hapnikku kui võimalik. Kordan sessiooni nii 4-5 korda. 

Ühel hetkel
taipan, et taktikat tuleb muuta. Ei aita siin ei respiraator ega kopsude
täitmine värske õhuga. Mürk on mürk ja mürgile võib mõjuda ainult vastumürk.
Millised võiks olla kõige õudsemad sigaretid? Leian oma varasalvest filtrita,
rämeda maitsega plotskid pealkirjaga „Kazbek“. Nüüd lendan peale igat
värvisessiooni köögiaknale, haaran põleva „Kazbeki“ ja ahmin suitsu kopsudesse.
Töötab!”

*****

AUTOVARGAD. “Mootor
paistab!” teatab abikaasa Mari pühapäeva hommikul esimesena kööki jõudnuna,
pilku aknast välja heites. “Püha teavas, mis mootor?” torisen unisena magamistoast
vastu. See, kui kojamehed unustad ööseks tuppa kaasa võtta ja neist hommikuks
mälestus on saanud, on standardolukord. Korduvalt olen pidanud vahetama katkise
autoakna terve vastu, kuna salongist on ära virutatud automakk. Esilaternaid
olen ka pidanud uusi otsima. Aga mootor, mis paistab!? 

Kiusatus saada
olukorrast ülevaade saab minus võitu, vean end akna juurde. Ja tõepoolest, minu
abikaasal on taas kord siin elus õigus – mootor paistabki. Autolt on ära
virutatud kõik, mis esiosast kätte võimalik saada: iluvõre, esilaternad ja
kapotikaas. Selles olukorras ei ole midagi erakordset – erakordne on pigem
kuritöö objekiks osutunud koosseis. Sel hetkel ma veel ei tea, et paar aastat
hiljem elan läbi uue kogemuse oma kurvasilmse Mersuga, millelt pannakse pihta
esiklaas. Siis sõidan uut klaasi otsides romulasse läbi lumetuisu, mis möllab
ka autos, kuulates raadiost ülekannet Lillehammeri Taliolümpialt, mil Eesti
kahevõistlejad pälvivad teatesõidus ajaloolise 4. koha. On vähemalt, mida
mäletada! 

Nüüd aga läheb
mul kops üle maksa. Esimest korda elus pöördun korravalvurite poole. Politsei
jõuab kohale poole tunniga ja rahustab. Tõenäolised vargad elavat 9-korrselises
kõrvalmajas, aga neid vastutusele võtta ei saavat, kuna neid ei ole tabatud
teolt. Süsteem toimivat nii, et ühed, nn. rindepätid, panevad toime varguse,
kuhjates varastatu kuskile rõdu alla kokkulepitud kohta. Seejärel saabub autoga
teine eshelon, kes “leiab” ja viib kraami minema ning kolmas on sellega
hommikul Kadaka autorul müügiplatsil valmis. Kui esimest gruppi teolt ei
tabata, ei saa ka teisi süüdistada. Politseinike sõnum on lihtne – ole hommikul
autoturul varakult platsis, võib avaneda võimaus oma omand tagasi osta!. Asi
seegi! 

Mõistagi veedan
järgmise hommiku autoturul. Ja mõistagi naasen sealt oma naiivsuses tühjade
kätega. Algab jälitustegevus mööda lugematuid romulaid…” 

*****

MAKSUAMET.
Seisame Ifiga maksuametnikust proua kantseleilaua taga. No kutsuti välja. Me ei
teagi päris täpselt, millega Maksuamet tegeleb, aga pelgame, et ilmselt tahab
meilt raha ära võtta. Mida meil ju pole. Asutasime eelmisel aastal firma Rõla
Ltd. Justnimelt, perekonnanimedest koosneva koosluse taga ilutseb Ltd ja mitte
OÜ, sest minesatea, millal ekspordisoonele satume. Noh, rikkad kliendid on
ikkagi kuskil välismaal. 

Maksuametnik
pöördub me poole küsimusega: “Miks teil, poisid, majandustegevusel käivet ei
ole?” 

Meie vastu: “Mis
majandustegevusel? Mis käivet?” 

Maksuametnik: “No
müügikäivet. Olete midagi müünud?” 

Meie: “No, ei ole
vist..” 

Maksuametnik:
“Aga miks müüki ei ole?” 

Meie vastu: “Külm
on. Müük ei tule nii lihtsalt. Inimesed ei osta” (kui päris aus olla, siis ühe
kirstu oleme müünud). 

Maksuametnik:
“Aga kulud? Miks on ainsaks kuluks 2 paari talvesaapaid?” 

Meie: “Ostsime
kõigile töötajatele seanahast soojad saapad. Noh, et oleks hea tööd teha.”
Kergitan oma paremat jalga ja viibutan sellega ametniku laua ees,
demonstreerimaks hooliva ettevõtja staatust. Ilmselt mõjun veenvalt. Iff tõstab
ka oma saabastatud jalga. Ega meil rohkem ausalt öelda töötajaid ei ole kah.

Maksuametnik:
“Nonii, poisid. Millal makse maksame? Millal müüma hakkame?” (jääb mulje, et
ametnik on valmis meile tööle tulema). 

Meie: “Nooh…
kohe, kui soojaks läheb, hakkame pihta. Esimesed linnud juba laulavad ja…” 

Maksuametnik:
“Oot, aga millega te ettevõte üldse tegeleb?” 

Meie: “Antiigiga.
Ostame vanavara, restaureerime ja paneme müüki.” 

Maksuametnik:
“Aga siis usinalt tööle, meie noorel riigil on vaja maksutulu koguda! Ja et
tulud oleksid deklareeritud!” 

Mida iganes see
tähendab, on see hirmuäratav. Meie hakkasime austusväärseteks ettevõtjateks,
aga nüüd hakatakse meid veel kottima, johhaidii. 

Deklaratsioonini
me paraku ei jõuagi. Probleem seisneb selles, et kogu vanakraami ostame
(vanematelt) inimestelt, kellelt ei ole võimalik ju kulutsekki saada – ehk et
kulusid ei teki. Kui aga mõni mööbliese antiigiäris mingitel segastel
asjaoludel müügitehinguni peaks jõudma, siis ostab selle mõni välismaa meremees
ja antiigipoe omanik varjab tehingut kui surmapattu. Meie saame mingi suvalise
paberilipiku. Sinna hääbub ka meie kui ettevõtjate ja Maksuameti kui riigi
omavaheline suhe…” 

24. VEEBRUAR
tähistab vabadust ja iseseisvust. Et aga sel kuupäeval meie ajal midagi
iseäralikku ei juhtunud ja see tähtpäev saabus meile eelnevate sündmuste kaudu,
siis emotsionaalselt kõnetab taasiseseisvumine rohkem. Millega seoses meenub
19. august 1991. Et proov teatris (tegelikult küll kuskil tootmiskoondise
“Mehis” saalis) algas peale lõunat, tegin abikaasa tungival nõudmisel otsuse leida
meie uhkele Datsunile kuskilt kütust. 

Tiir linna
nurgatagustes tanklates tulemust ei andud. Just neis nurgatagustes putkades
võis näkata, sest iga mees ei tulnud selle peale, et sealt otsima minna. Aga
seekord siis mitte. Võtsin riski. Kimasin Tartu maanteed pidi linnast välja –
Sommerlingis on suur tankla ja keegi olla sealt hiljuti paagitäiega tagasi
tulnud. Nagu kalal käiks – kunagi ei tea, kas näkkab, kus näkkab ja kes näkkab! 

Hakkan lähenema
Sommerlingile, kui märkan vastutulevas suunareas mingit tumedat ainet. Edasi
sõites mõistan, et see on midagi pikka, et mitte öelda lõputut. Vähendan
alateadlikult kiirust. Ilma käskluseta tõusevad kõik minu ihukarvad nagu üks
mees püsti. Juuksepahmakas peas on täiesti kikkis! Tõstan jala gaasipedaalilt
ja kulgen mööda vonklevast karavanist, mis koosneb lõputust rivist nõukogude
armee tankidest, mis on teinud suitsu- ja supipeatuse. Maikasärkides sõjardid
on roninud soomustatud katustele ja naudivad Eestimaa vaateid. Otsin
paaniliselt sobivat kohta, et kannakas teha. Bensiin ununeb hetkega ja juba
näen end kui unenäos linna poole tagasi kihutavat. Olen šokis. 

Õhtupoole levib
kuuldus, et plaanitakse kehtestada komandanditund (mis tähendaks
liikumiskeeldu). Mispeale lendan Datsuniga linna peale. Kassetil mängib Mr.
Lawrence’i “Rain”, mida kerin sõidu ajal korduvalt ja korduvalt tagasi. Ehkki
kallihinnalist kütust on paagis vähe, soovin tunnetada viimasel õhtul
vabadusetunnet. Ristlen sihitult Mihkel Raua laulu saatel. Defitsiitne kütus
põleb nurrudes auto mootoris ja mina naudin, koni hambus, autoroolis täiel
rinnal vabadust. 

Järgmisel õhtul
võtab Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otususe Eesti iseseisvuse taastamise
kohta.” 

*****

AVARII. Sõidan
Viljandi maanteed pidi Võhma suunas, kui üritades teha möödasõitu veoautost,
teeb too vasakpöörde ja ma põrutan otse veoki tagarattasse. Raksaki! on mu auto
kui akordion. Õnneks inimvigastusi peale muhu 3-aastase Antsu otsa ees ei
esine. Viga – teha möödasõidumanööver enne ristmikku – on iseenesest minu oma,
aga kuna selle põhjustavad veoki porised tagatuled, mis ei võimalda
suunamärguannet tuvastada, siis jääb õigus minu hinge. Lisaargumendi saan
purjus autojuhilt, kes tahab mulle kohe peale avariid raevukalt kätega kallale
tulla. 

Politsei jätab
õiguse mulle, aga ägedast Datsunist on jäänud ainult mälestus. Algab pikaldane
remondiprotsess, mida venitavad kummina remondilukksepp Ennu tihtiesinevad
napsutuurid ja välismaise auto tagavaraosade krooniline puudus. Kui
piduriklotse saeme ja needime sõber Iffiga ise ning auto alusraami tõmbame
traktoriga paika (sidudes auto selleks garaaži külge kinni), siis keevitamiste
jm keerukamate operatsioonide osas peame professionaalile lootma. Kevade
arenedes saab auto esiosa kuni 2 cm-se pahtlikihi ja käes on oodatud värvimiseaeg.
Et Ennul sisetingimusi selleks napib, toimub auto katmine šefi musta
pärlmutriga otse lauda taga karjamaa serval. Et aga võilillede õitseaeg lõpeb
ootamatult äkki, osutub kogu auto ühtlaselt “lenduritega” kaetuks. “Kerge
sportlik välimus. Peaasi, et sa ise rahul oled”, kõlab Ennu lohutav kokkuvõte
asjast. 

Järgnevad
nädalavahetused veedan autoturu müügiplatsil. Huvilisi napib. Ühel hetkel saab
mul mõõt täis ja otsustan kahtlusi Datsuni tervisliku seisundi osas hajutada
kõrgema kvaliteedikuvandiga. Selleks virutan auto müügihinnale kolmandiku otsa.
Ja haamer langeb! Auto uueks omanikuks saab Nõukogude Armee ohvitser, kes vurab
uhkelt linna peale. Minu süümepiinad saavad leevendust – vähemasti läks
avariiline sõiduk okupandile.”  

*****

UUS AUTO. Plaksti!
saavad mu käed omavahel kokku. Proovin jahmununa veel kord, ikka sama tulemus –
käed saavad omavahel kokku ilma, et neid takistaks midagi füüsilist. Johhaidii,
kus rool on!? Polegi!? Ja siis toimub selginemine. Rool on kõrvalistuja pool,
nimelt. 

Nagu igal eeskujulikul
eestlasel on oma kodustatud soomlane, olen mina omandanud oma rootslase. Tädi
Juuli näol, kes leidis uue mehe ja kolis Rootsi elama. Et avariiliseks osutunud
Datsun on müüdud, on tädi lubanud aidata mulle Rootsist uue auto muretseda.
Poodi ju ei lähe!? Olen talle tellimuses maininud eelistatavaid põhjamaised
marke nagu Volvo või Saab, aga kui kuulen, et sadamasse saabumas on Mazda, olen
sellegi üle rõõmus. Salamisi loodan, et on 626. No on 323. Asi seegi. Ikkagi
Rootsist. 

Milleks ma valmis
pole, on aga asjaolu, et beezhi rõõmsasilmse Madzda rool asub paremal pool. Ehk
siis – juhtima peaks kõrvalistuja!? Kobin paremale istmele ja käivitan uue
sõbra. Masin nurrub mõnusasti, aga kui käiku hakkan vahetama, löön käe vastu
uksekülge ära. Ja nii iga jumala kord, sest käigukang asub vasakul käel. 

Tädi selgitus uue
auto osas on lihtne. Tegemist olla endise postiautoga ja postiljonil oli nii
mugav autost väljumata postisaadetised postkasti sokutada. Ja veel
kuuekümnendatel olnudki Rootsi vasakpoolse liiklusega maa. Liiatigi maksnud
vasakpoolse rooliga auto oluliselt vähem. Võit missugune! Ajalookursus
pealekauba. 

Õnneks sõidab
abikaasa Mari ühel ilusasal päeval Mazda vastu trollikülge sodiks ja sellega on
piinad lõppenud. Võib uute väljakutsete suunas ringi vaadata.”

Vaata ka: www.facebook.com/hans.room.1992  

Kõik uudised