Eesti agentuurid tegutsevad üha enam üle piiride, kuid iga uus turg toob kaasa väljakutseid, ootuseid ja võimalusi. Kuidas kasvatada rahvusvahelist nähtavust ja usaldusväärsust valdkonnas, kus konkurents on tihe? Millal mängib rolli hind, millal eristumine ja millal lihtsalt õiged inimesed? Ning kui palju aitab Eesti päritolu – kas see on meie trump või tuleb seda iga kord uuesti tõestada? Sõna võtavad Optimist Creative’i kaasasutaja ja loovjuht Anti Jürgenstein, Milestone Events partner ja loovjuht Maris Altsoo ning Age partner ja strateeg Tõnu Kõva.

Millised on olnud ettevõtte kõige tõhusamad sammud rahvusvahelise nähtavuse ja usaldusväärsuse kasvatamisel? Kuidas te valite sihtturgu ja hinnanguliselt, mis on olnud edukuse võti – eristumine, hinnakujundus või kontaktid?

Anti: Kuna peaaegu kõik teised turud on meie koduturust suuremad, siis pilti pääsemine on keeruline. Seda ka erialaväljaannetes, mida on suurematel turgudel sageli rohkem kui üks või kaks.

Ei päästa ka lokaalsetel loovkonkurssidel nopitud võitudest, sest paljudes riikides ei ole midagi sarnase kaaluga nagu meie Kuldmuna ja üldjuhul kaalutakse võitudena trofeesid rahvusvahelistel festivalidel. Usaldusväärsust ongi lisaks tööde kõrgele kvaliteedile tekitanud kõige rohkem tunnustused rahvusvahelistelt festivalidelt.

Sihtturgude valikut tehes oleme analüüsinud, kus on kõige suurem võimalus jalga ukse vahele saada – valmisolek väljastpoolt oma kultuuriruumi tellimiseks, eelarvamustevaba suhtumine Eestisse, aga kõige olulisemaks on ikka kontaktid.

Lisaks kontaktidele, töökusele ja järjekindlusele on vaja ka õnne. Näiteks võib-olla polegi vaja ise teisi turge vallutama minna, vaid õnnestub seda teha koos kliendiga, kellel on globaalsed ambitsioonid ja suuremad võimalused ning valmis oma partnerit kelgule võtma.

Maris: Kõige tõhusam samm oli riskida ja välja minna. Mitte lõputult planeerida, vaid päriselt kohale minna ja töö ära teha – ning hästi teha. Rahvusvahelises valdkonnas paistab kõige rohkem silma teostus, mitte jutud.

Meie sihtturg on kujunenud eelkõige selle järgi, kus meie kliendid liiguvad – sinna liigume ka meie. Teiseks, oleme valinud turge ka puhtalt huvist ja ambitsioonist. Näiteks sel aastal võtsime ette USA, mis tundus meie tegevuse jaoks kauge ja isegi hulljulge samm, aga just seetõttu ka põnev. Käisime seal sel aastal lausa kolm korda.

Edukuse võti ei ole olnud hind, vaid vastupidi – me ei konkureeri odava lahendusega. Meie tugevus on eristumine läbi paindlikkuse, kiire probleemilahendus ja see, et meil on agentuur, tehniline võimekus ja teostus kõik ühe katuse all. Kogemus on näidanud, et see on kliendi jaoks kõige riskivabam ja kindlam lahendus, kuid see on küllaltki haruldane võimekus. Ja kindlasti südikus. Lihtsalt “väga hea” olemisest ei piisa.

Tõnu: Meie rahvusvahelise nähtavuse kasvatamine ei ole olnud lineaarne ega järjepidev protsess – oleme katsetanud erinevaid lähenemisi. Oleme proovinud siseneda konkreetsele turule kindla teenusepaketiga koostöös kohaliku partneriga. Oleme proaktiivselt pöördunud rahvusvaheliste ettevõtete poole ning pakkunud lahendusi konkreetselt mõnele probleemile või toonud välja ideid, kuidas kasutada mõnd võimalust brändi kasvatamiseks. Oleme osalenud ka konkurssidel. Edu on tulnud siis, kui suudame näidata, et mõistame kliendi äri. Võtmesõna on lahenduste pakkumine päris probleemidele.

Meie sihtturgudeks on olnud peamiselt Läti, Leedu, Soome ja Rootsi, kuid oleme teinud mõningaid projekte ka teistesse Euroopa riikidesse. Siinkohal ei räägi me EISA (Work in Estonia, e-residency, Visit Estonia) kampaaniatest, mida oleme läbi viinud mitmel pool maailmas.

Millised on olnud suurimad väljakutsed? Mis on kõige rohkem üllatanud?

Anti: Kõige suuremateks väljakutseteks on olnud kultuurilisest taustast tulenevate erinevustega kohanemine ning optimismi ja järjekindluse säilitamine. Need päevad seal kuskil mujal võivad alguses olla üsna ebamugavad – puudub positiivne rutiin ning enamikel õhtutel pole põhjust mulli lahti teha.

Maris: Need probleemid, mis kodus on lihtsad lahendada, muutuvad välismaal kordades keerulisemaks. Logistika, keelebarjäärid, kultuurierinevused, ootamatused. Kui Eestis saad “lihtsalt helistada”, siis mujal võivad lihtsad asjad võtta päevi.

Kõige rohkem on üllatanud see, kuidas oleme tihti kõige nooremad tegijad. Ja ka see, kuidas rahvusvahelised partnerid väärtustavad Eesti töökultuuri – vahel isegi rohkem kui meie ise.

Tõnu: Suurim väljakutse on see, et keegi ei oota sind välisturul. Parimal juhul teatakse sinust vähe, sageli mitte üldse. Kohapeal on kliendil juba piisavalt häid valikuid.

Kui palju olete Eesti identiteeti või päritolu kasutanud brändingu ja ekspordi tugevdamiseks? Kas teie kogemused näitavad, et Eesti loovus on välismaal tuntav või tuleb see igakordselt uuesti tõestada?

Anti: Eesti loovust mujal kui Eestis ei tunta ja kui peeglisse vaadata, siis ega me pole rahvusvahelisel tasemel seda ka väga esile tõstnud või tõestanud. See pole kriitika, sest Eestit ei tunta ka puidukeemia, kaitsetööstuse või toidu järgi.

Eestit ei tunta. Euroopas on esimene ja sageli ka ainus reaktsioon, et Eesti on digiriik. Kaugemale minnes ei ole harvad juhud, mil tuleb hakata tõestama, et selline riik üldse eksisteerib. 

Maris: Mida aasta edasi, seda rohkem. Alguses tundus, et tuleme kuskilt väikesest ja natuke tundmatust Eestist. Täna näeme, et just see aitab meelde jääda. Eesti päritolu töötab meie kasuks, kui seda õigesti kasutada. Meie kogemuse põhjal on Eesti tugevus just teostuses.

Ideed on loovad, aga kõige suurema mulje jätab see, kui kvaliteetselt need ellu viiakse. See kombo läheb välismaal hästi peale, aga iga kord tuleb seda uuesti tõestada.

Tõnu: Me ei ole eksporditegevustes teadlikult kasutanud Eesti identiteeti ega päritolu. Eesti loovtööstus ja agentuurid ei ole välisturgudel tuntud, välja arvatud ehk Lätis ja Leedus. Seega Eesti identiteet ega päritolu ei mõjuta otsustusprotsessi.

Kui hästi toimivad Eestis tugistruktuurid ja rahastusmeetmed loomeettevõtete ekspordi toetamiseks? Kuidas on ekspordivõimekus ja teadlikkus kasvanud? Mida saaks paremini? Millest on puudus?

Anti: See, et meil üldse on olnud rahastusmeetmed ja et meie saatkonnad ning ekspordinõunikud on valmis aitama ja kokku viima õigete inimestega, on suur asi. Puudus on eelkõige sellest, et kui minna peale Läti peaaegu ükskõik millisesse teise riiki, siis kohtumiste alguses on ikka tunne, et oled loll lellepoeg Saarepeedist – Eesti pole suutnud või tahtnud end suuremaks rääkida.

Meil kui riigil puudub kuvand või kui see ka olemas on, siis oma narratiivi ei juhi me ise. Ekspordi seisukohast on Eesti kui brändi arendamine oluline, kuid mitte ainult. Ma olen veendunud, et Eesti brändi professionaalne ja jõuline arendamine on oluline osa meie riigi julgeolekust.

Maris: Aus vastus on, et me ei ole tänaseni ühtegi meedet kasutanud. Puudus on olnud eelkõige kiiretest ja paindlikest lahendustest: loome- ja produktsioonivaldkonna eksport liigub kiiresti, projektid tekivad ootamatult ja toetusskeemid ei käi sama tempoga kaasas.

Tõnu: Mul ei ole viimase aja kohta piisavalt infot ega kogemust, et seda adekvaatselt kommenteerida.

Mis on suurim õppetund teie ettevõtte rahvusvahelistumise teekonnal, mida soovitaksite teistele Eesti loomeettevõtjatele? 

Anti: Pikka meelt ja edu!

Maris: Jagan kõige praktilisemaid õppetunde:

• Tee lepingud.
• Ära positsioneeri end odavaks alternatiiviks.
• Ära oota, et sind avastatakse – mine ise ja avasta oma turg.
• Ole kohal ja tee ära. Mitte miski ei asenda päriselt kohal olemist ja head teostust.

Tõnu: Suurim õppetund on see, et ekspordiga ei saa tegeleda “vabal ajal”. See vajab pühendumist, järjepidevust ja strateegilist lähenemist ning inimest, kelle töö on tegeleda uste avamise, järeltegevuste ja suhtluse hoidmisega.

Oluline on ka partneri valik. Välisprojektid toimuvad sageli ühismeeskondades või konsortsiumites. See võib uksi avada, kuid kui oled vaid alltöövõtja ilma otsesuhtluseta kliendiga, oled kergesti asendatav.

Ja kõige olulisem: see võtab aega. Vaja on kannatlikkust ja finantsilist puhvrit (mida Eesti agentuuridel pigem ei ole).

Autor: Kärt Tomp, TULI

Kõik uudised