Eesti kultuuriaasta tippsündmus Pimedate Ööde filmifestival (PÖFF) tähistab tänavu oma 30. sünnipäeva. Turundajate Liidu värske liikme turundusjuht Maria Plees jagab meiega ürituse hingeelu.

Maria Plees on PÖFFi tegemistes kaasa löönud lausa 17 aastat, põhifestivali turundas ta mullu seitsmendat aastat. Ta teeb kõik selleks, et filmid oma publiku leiaks ning kinolina valgus pilkaspimedal ajal kosutust tooks. Kui varasemalt tegeles Plees filmifestivaliga muude tegemiste kõrvalt, siis viimastel aastatel on see olnud tema põhitööks. Ta tahab veelgi rohkem turundust ja kultuuri kokku siduda, selleks tuldi ka Turundajate liidu rüppe. 

“Olen aastate jooksul näinud, et kokkupuutepunkte on palju,” räägib ta. “Suudame oma partneritele pakkuda erinevaid lahendusi, oleme vajadusel loovagentuuri rollis või turunduskanal. Mõtleme palju, kuidas kõik lülid kokku panna ja väärtust panna looma.”

Üldine toon tundub selline, et enam ei viitsita nii palju kinos käia. Kuidas te sellele turunduslikult vastu astute?

Me ei näe seda niivõrd viitsimise küsimusena, vaid tänaste igapäevaste harjumuste muutumisena. Filmide vaatamine on tehtud väga kättesaadavaks, aga kino pakub midagi muud – ühist kogemust, suure ekraani mõju ja emotsiooni ning kvaliteeti nii helis kui pildis, mida lihtsalt kodus diivanil päris samal tasemel ei saa.

Turunduslikult keskendume sellele, et tuua esile kino kui sündmust. Me ei kutsu ainult kinno ega filmi vaatama, vaid pakume elamust – esilinastused, kohtumised filmitegijatega, eriseansid, festivalimelu üritustega jne. Ka iga koostööpartner peab siia paigutuma loogiliselt ja täiendama festivalikülastaja kogemust. PÖFF on hea näide, kuidas kino muutub kogukondlikuks kohtumispaigaks. Inimesed tahavad olla osa millestki suuremast.

Tõsi on, et igapäevane spontaanne kinokülastus on vähenenud. Samas näeme, et kui tekib tugev sündmus või film, millest räägitakse, tullakse kohale. Meie ülesanne on neid hetki teadlikult luua ja võimendada.

PÖFF on hea näide tugevast brändist: võib-olla muidu ei läheks keegi Usbekistani musta komöödiat vaatama – see ilmselt ei jõuaks isegi kinolevisse –, aga PÖFFil ikka lähed, sest festival annab filmile teatud garantii. 

Festivali programmimeeskond töötab selle nimel, et tuua vaatajateni valik viimasel aastal erinevates riikides valminud filmidest, mida ühendab kõrge kunstiline tase ja tähelepanu vääriv positsioon kogu maailma filmitoodangus. Pimedate Ööde filmifestival on meie regiooni ainuke A-kategooria tunnustusega filmifestival.

Kokku maailmas on sellel tasemel 14 festivali. Seega jah, erilised lood erilistest paikadest on see, mida kindlasti peaks festivali programmist ka edaspidi leidma. Filmid on mitme inimese poolt üle vaadatud ja see annab korraliku kvaliteedimärgi. Tavakino läheb pigem kindla peale välja, meie saame endale lubada hästi eriilmelisi filme. 

Samal ajal on teil märkimisväärne roll Eesti turundajana. Kuidas väliskülalised PÖFFiga rahule jäävad? 

Arvan, et suudame nende ootusi ületada. Käime ise teistel festivalidel ja meil on paljud asjad paremini läbimõeldud. Tore on minna suurele festivalile õppima ja tulla tagasi tõdemusega, et PÖFFiga on tegelikult kõik hästi. 

PÖFFi võlu teiste festivalide ees on personaalsus. Oleme korraga piisavalt väikesed ja suured. Kõik meie külalised on hoitud ja me tegeleme nendega. Mõtleme palju läbi, et nad saaksid Eesti külastusest maksimumi võtta. Et nad saaksid lisaks festivalile osa nii restoranikultuurist, linnatuuridest kui ka muuseumitest.

Rääkimata sellest, et meie direktor Tiina Lokk liigub igapäevaselt inimeste ja külaliste seas. Teistel festivalidel sellist asja ei näe, seal on nö kõrgemad organid kuhugi eemale paigutatud. 

Me vaatame alati suure huviga seda, mida külalised meist sotsiaalmeedias jagavad.

Mida nad siis tavaliselt jagavad? 

Üheks trendiks on talisuplus. Mina sellega ei tegele ja ma ei suuda lõpuni mõista, miks inimesed tahavad talisuplema minna (naerab – toim.), aga külalised tahavad sellest osa saada ja meil on olnud aastaid, kus peame selleks mitu bussi broneerima ja vetelpäästjad valvama kutsuma. 

Kõik algas sellest, et Covid-19 ajal liikus vähem väliskülalisi ja mõtlesime, mis oleks selline üdini eestilik asi, mida teha. Tegime talisuplusest näidisvideo ja kutsusime külalisi, kes ei saanud festivalile tulla, sama tegema. Praeguseks on see lumepallina veerema läinud.  

Otse lennukilt ja kohe jääauku? 

Mõned on tõesti sellised. Ja mõned kuulevad esimest korda ja tahavad ka kohe minna. No ei saa aru (naerab – toim.). 

PÖFFi missioon on alati ka tutvustada Eestit – siinseid brände, edulugusid ja erilisi ettevõtmisi. Kuna Eestit külastav seltskond on väga erineva taustaga, oleme teadlikult suunanud materjale, toodete näidiseid ja ka kingitusi teatud riikide külalistele. Näiteks Reet Aus ja Saksa turg – huvid läksid ajaliselt kokku ning siinsetest külalistest said enda riigis esimesed saadikud uhiuute ja eriliste Reet Aus brändi kingitustega.

Lisaks võtame festivaliga siinseid lugusid ka mujale maailmasse kaasa. Kas siis ühiste artiklite, kampaaniatega, kingitustega või festivali külastustega – ma usun, et see on igati loogiline, et hoiame omasid ja oma lugusid. Need teevadki meid eriliseks.

Kas sa tunned, et Eestit kumab PÖFFist piisavalt välja?

Kui oleks rohkem finantse, saaks kindlasti rohkem teha ja toimetada. Reklaamipinnad on mujal maailmas ikkagi ulmeliselt kallid. 

Et Londoni metroosse ei saa minna? 

Ei, aga tahaks ju, tahaks ju! Peaks salaja kleepsu panema. Kui tahame mingis suures väljaandes esindatud olla, siis sealsed summad on metsikud. Mullu kajastati PÖFFi 97 riigi rohkem kui 10 300 artiklis, saates või saatelõigus. 

Proovime teha palju koostööd erinevate elustiili väljaannetega. Tutvustame PÖFFi kui põhjust, miks reisida. Festival ei pea olema ainult filmiprofessionaalide kohtumispaik. Tšehhis toimuv Karlovy Vary filmifestival meelitab väga palju sise- ja lähiriikide turiste. Tähtis ongi tekitada paralleelselt huvi festivali ja riigi vastu. 

Muideks, sel aastal lööme turunduskommunikatsiooni ja partnersuhted laiali, sest oleme kasvutrendis ja üks inimene ei jõua enam kõigega tegeleda. 

Kas PÖFFile imbuvad ka Soome ja Läti sinefiilid?

Neid käib küll. Me teeme turundust nii Soome, Rootsi, Läti kui ka Leedu suunal. Räägime seal sama lugu, et Baltikumis ja Põhjamaades ei ole ühtegi teist sellise tasemega filmifestivali. See on hea võimalus näha kodu lähedal filmimaailma. Minu meelest võiks meie hundiskulptuur ka lähiriikides püsti olla, aga pole veel selleni jõudnud. Eks peab leidma kavalaid viise, kuidas pildis olla.

Eks su töö seisnebki suures osas kavalate viiside leidmises. 

See on põhjus, miks PÖFFis nii kaua olnud olen. Kuna eelarvet napib alati, peab olema oma ideedega geniaalsem ja kavalam. Tegema midagi teistmoodi ja üllatama. Meie turundust pannakse iga aasta proovile. 

Ma loodan, et sul on paks märkmik, kuhu kõik ideed kirja panna.

Selle nimi on Notes! Lõbus fakt: ma olen selle korra täiesti täis kirjutanud. 

Kas see on võimalik?  

See on võimalik! Kolleeg tuletas hiljuti meelde, et ma olen ainus inimene, keda ta teab, kes on Notesi täis kirjutanud. Ma ise mõtlesin, et mu telefon enam ei tööta. 

Eks terve aasta saab hästi palju inspiratsiooni koguda, et siis õigel ajal olla loov ja realistlik korraga. 

Kas masendav ei ole, et aasta jooksul koguneb palju häid ideid ja siis selgub, et enamikku ikka teha ei saa? 

Neid hetki on ka, aga inspireerib see, kui leiad mõne koostööpartneri, kes samamoodi hasarti läheb ja tahab midagi ära teha ja muuta. Meil on vedanud, et oleme aastatega leidnud inimesi, kes tahavad ise katsetada ja mingi märgi maha jätta. Me ei paku tavalist toodet, vaid midagi inimese hingele ja meelele. 

Kuidas sulle Eesti turunduse üldpilt tundub? 

On palju põnevaid reklaame, on palju klassikalisi reklaame, on tootereklaame. Mind alati kõnetavad reklaamid, kus on leitud midagi tabavat. Midagi sellist, kus jääb ka endale mõtteid. Nagu heas PÖFFi filmis – alati ei pea kõike välja ütlema ning kõigil tekib mingi oma seos ja lugu. Usun, et sellised reklaamid käivad inimestega palju pikemalt kaasas. 

Palju on turvalisi reklaame, aga tõsi on see, et vahel piisabki sellest, kui ütled lihtsalt asja otse välja. Turunduses ei saa üle ka mõelda. Infot on liiga palju ja kui teed oma reklaami liiga keeruliseks, kaotad kliendi huvi. Kogu aeg käib võitlus aja ja tähelepanu nimel. 

Samas on selle infomüra sees ikkagi tore, et sotsiaalmeedia toimib. Kui mina PÖFFis alustasin, oli põhitööks flaierite tootmine. Alati käsi värises, et Viljandi kast ei läheks Tartusse ja vastupidi (naerab – toim). 

Praegu saab palju rohkem ära teha, aga küsimus on, kuidas eristuda. Mulle meeldib sõpradega alati teemaks võtta, et kes mida tarbib? Ja kui keegi teeb sotsiaalmeedia paastu, siis mõtlen, et kuidas mina nüüd temani jõudma peaks? 

Infomüra eest on hea kinno peitu minna. Kas inimesed suudavad ikka telefoni käest panna? PÖFF tuletab filmi eel meelde, et telefoni ei tohi kasutada.

Ikka tuleb ette olukordi, kus häiritakse telefoniga teisi vaatajaid. Mulle meeldib, et kinod on ka hakanud ise sellele rohkem tähelepanu pöörama. Mulle tundub, et PÖFFi publik on alati natuke eeskujulikum. Me oleme võtnud missiooniks, et inimesed oskaksid kinos käituda. 

Ma pole kunagi julgenud PÖFFil popcorn’i süüa. 

Kui sul on saalis filmitegijad, siis mitte söömine näitab üles austust nende filmi vastu. Samamoodi on meile oluline, et tiitrid vaadatakse alati lõpuni. Siis saavad austatud kõik, kes filmi kallal vaeva nägid. 

Muideks, teistel A-klassi festivalidel polegi võimalust süüa saada. Mõnes kinos ei saagi kunagi osta, teistes on toidualad kinni kaetud. 

Kord Berliini festivalil jooksis päevakava niiviisi kokku, et ma ei jõudnudki süüa. Ma olin kindel, et enne viimast filmi jõuan kinos midagi haarata, aga ei, sellised alad olid festivali ajaks suletud. Istusin siis näljasena kinosaali ja kui filmi ajal mu ees inimene köhakommi hakkas sööma, siis oleksin kõik andnud, et seda süüa (naerab – toim.).

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised