Hiljuti ületasid meediakünnise Lidli poolt meediale saadetud pressiteated, kus nad võrdlesid oma toidukorvi Coopi ja Maximaga.

Selline käitumisviis tekitas konkurentides pahameelt. Samuti tekitas küsimusi, miks tarbijakaitse- ja tehnilise järelvalve amet (TTJA) ei pidanud reklaami ebaseaduslikuks. 

Coop Eesti turundusjuht Ranno Pajuri kirjutas arvamusloos: “kas näiteks Eesti tomat ja Hispaania tomat on samaväärsed tooted? Kui läheneda puhtalt keemilise analüüsiga, siis ilmselt küll, aga kui vaadata kui palju rohkem on Eesti tarbija nõus kodumaise tomati paremate maitseomaduste eest maksma võrrelduna sama nimega importtootega, siis on selge, et tarbija jaoks on tegemist täiesti erinevat väärtust pakkuvate kaupadega.”

Palusime TTJA reklaamispetsialistil Diana Lintsil otsuse tagamaid ning ametkonna nägemust põhjendada. 

Saan aru, TTJA tugineb oma tõlgenduses Euroopa Kohtu otsustele võrdleva reklaami teemal. Kas saate täpsemalt lahti seletada, milline see otsus oli ja miks tõlgendate seda nii nagu tõlgendate. 

Euroopa Kohus on analüüsinud kohtuasjas C-159/09, kas direktiivi 84/450 artikli 3a lõike 1 punkte a–c (nõuded on täna eksitava ja võrdleva reklaami direktiivi 2006/114/EÜ artiklis 4 (edaspidi eksitava ja võrdleva reklaami direktiiv)) tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline reklaamitegevus, mis võrdleb hinna alusel toiduainete ostukorvi kahes konkureerivas kaupluseketis, seda eelkõige võrreldavate toiduainete erinevuste osas, mis tulenevad nende valmistamise viisist ja kohast, koostisainetest ja nende valmistaja isikust, ning nimetatud erinevustega kaasneb eelkõige, et need tooted erinevad söögikõlblikkuse ja tarbijale meeldimise poolest. 

See tähendab, et küsimus, mille üle täna arutletakse, on juba läbi vaieldud ja saanud Euroopa Kohtult konkreetse juhise, kuidas direktiivi nõuet tõlgendada tuleb. TTJA juhib tähelepanu, et kohtuvaidluses, millest direktiivi tõlgendus tuleb, oli üheks osapooleks Lidl.

Euroopa Kohus selgitas vastuseks, et ainuüksi asjaolu, et toiduained erinevad üksteisest nende söögikõlblikkuse ja tarbijale meeldimise poolest tulenevalt nende valmistamise viisist ja kohast, koostisainetest ja nende valmistaja isikust, ei välista, et nende toodete võrdlemine võib vastata selles sättes ette nähtud nõuetele, mille kohaselt peavad need tooted rahuldama samu vajadusi või olema mõeldud samaks otstarbeks. Teisisõnu – olema omavahel piisavalt asendatavad.

Lidli reklaamis on võrreldud Maximas ja Coopis müüdavaid samu vajadusi täitvate ja samaks otstarbeks ettenähtud toodete hindasid. Arvestades eeltoodud Euroopa Kohtu antud suunist eksitava ja võrdleva reklaami direktiivi tõlgendamiseks, hindas TTJA Lidli reklaami õiguspäraseks võrdlevaks reklaamiks.

 Loomulikult on arusaadav, et iga reklaamikanal ja pind ei võimalda täielikult kajastada võrdlust ja võrdluse asjaolusid. Seega soovitab TTJA, et juhul kui võrdlust ennast ja selle aluseks olevaid asjaolusid ei ole võimalik reklaamis näidata, siis peaks reklaamis sisalduma vähemalt viide sellele, kus ja kuidas oleks soovijal võimalik vastavate väidete aluseks olevaid asjaolusid kontrollida, näiteks viide veebilehele. 

Seejuures on oluline, et kauplejad mõistaksid, et võrdluse tegemine ja selle esitamine ei tohi tarbijat eksitada. Euroopa Kohtu hinnangul tuleb hinnata tarbijat eksitavaks sellise reklaami, milles on võrreldud reklaamija poolt väljavalitud tooteid, kuid reklaam jätab ekslikult mulje, et kõik reklaami avalikustaja tooted on odavamad kui tema konkurendil. 

Näiteks väites reklaamis, millest konkreetse võrdluse tulemus ei selgu, et just selles kaupluses on odavaim sisseoste teha. Ainult teatud toodete võrdlemisel on oluline see ka tarbijale teatavaks teha, et võrreldud ei ole kõikide toodete hindasid.

Olukorras on võrdluseks toodud Lätit ja seda, et sealne Tarbijakaitseamet pidas seda ebaseaduslikuks reklaamiks. Kui mõlema riigi vastavad seadused lähtuvad samast eurodirektiivist, siis kuidas otsuse erinevust selgitada? Lihtsalt tõlgendamise küsimus? 

TTJA pöördus Läti kolleegide poole (Consumer Rights Protection Center of Latvia), kes kinnitasid, et ei ole Lidli võrdlevaid reklaame õigusvastaseks tunnistanud. Kes ja millises osas Lätis avalikustatud Lidli reklaame ebaseaduslikuks pidas, TTJA-le teada ei ole. Läti tarbijakaitse viitas ka TTJA seisukoha aluseks olevale Euroopa Kohtu lahendile ning kinnitas, et naaberriigis ei ole tuvastatud Euroopa Kohtu praktikale mittevastavat Lidli reklaami. Seega ei ole TTJA-le teadaolevalt Eestis ja Lätis võrdleva reklaami nõudeid erinevalt tõlgendatud.

Kui palju on teil sellistes olukordades Läti Tarbijakaitseametiga koostööd?

Reklaamide hindamisel üldjuhul koostööd teiste riikidega ei tehta. Eestis kohalduvad reklaamidele reklaamiseaduses sätestatud nõuded, mis on siseriiklik õigusakt ning üldjuhul ei ole teistes liikmesriikides sarnaseid piiranguid kui Eestis. Eksitava reklaami puhul on tegemist reklaamiliigiga, mille puhul järelevalvet tehakse vihjepõhiselt. See tähendab, juhul kui TTJA-le saadetakse vihje, et reklaamis sisalduv teave ei ole õige. Seda seetõttu, et reklaamid ei ole reeglina eksitavad ning reklaamis esitatava teabe kontrollimine juhul, kui ei ole põhjust arvata, et avaldatud on ebaõige teave, ei ole mõistlik avaliku ressursi kasutamine.

Kuidas tulevikus sarnaseid situatsioone vältida?

Reklaamidest rääkides ja neile hinnanguid andes on oluline esmalt selgeks teha, millisest konkreetsest reklaamist räägitakse ja millisest rikkumisest. Ka ühe kampaania raames tehakse sageli erinevate sloganite, kujunduste ja heliga reklaame, mille puhul üks kujundus võib olla tarbijat eksitav, seejuures teine kujundus aga mitte. Antud juhul on kirjutatud, et Läti tarbijakaitse hindas Lidli reklaami ebaseaduslikuks, täpsustamata, millisest konkreetsest reklaamist on jutt ning millise rikkumisega on tegemist. Vältimaks vastuolulise info avaldamist, tuleks juhtumi asjaolud esmalt kindlaks teha.

Võrdlev reklaam on tarbijale kasulik reklaamiliik, millele seatud tingimuste eesmärk on aidata objektiivselt esile tuua võrreldavate toodete omadusi, mis nii suudab elavdada konkurentsi tarbija huvides. Mõistetav ja igati asjakohane on väide, et on tarbijaid, kelle jaoks on Eesti tomat ja Hispaania tomat erinevat väärtust pakkuvad kaubad. Seejuures aga on ka tarbijaid, kelle jaoks on kõige olulisem väärtus just hind, millega saab kogu pere söönuks. Võrdlev reklaam pakub hinnatundlikule kliendile parima võimaluse teha soodsaim valik ning seejuures elavdab ka konkurentsi, mõjutades kauplejaid oma hinnad üle vaatama.

Autor: Siim Kera, TULI

 

Kõik uudised