Ilukirjandusest turundustööriistana mõtlemine tundub esmapilgul natuke nagu pühaduseteotus – ühe puhul on tegu kõrgkultuuri ja teise puhul müügitekstidega. Aga just nimelt tekstilisuses peitub kokkupuutepunkt.

Turundus kirjeldab sageli samuti tekstiliselt toodet või teenust selle müügi edendamiseks. Ilukirjandus kirjeldab midagi, mis on kirjanikku inspireerinud, ning ehkki algne jumalik säde võib tulla mis tahes impulsist, leidub palju näiteid, kus mõni romaan on osutunud võimsaks turundajaks. 

Eriti just siis, kui kirjanikku on inspireerinud mõni sihtkoht, kuhu lugejad hiljem ka ise saavad minna. See toimib muidugi ka muude toodete puhul – kui ikka raamatutegelased pidevalt Mummi šampanjat või mõnda muud veini joovad (nagu näiteks Hemingway “Ja päike tõuseb” raamatus) ja hõrgutisi naudivad, hakkavad endalgi süljenäärmed tööle.

Turismile ja mõne koha tuntusele suurimat mõju avaldanud kirjandusteosed tulevad nii mõnigi kord pigem suuremaid masse paeluva žanrikirjanduse seast, armastusromaanide ja krimkade hulgast. 

Ühe eredama näitena meenub Elizabeth Gilberti “Söö, palveta, armasta” (müüdud üle maailma üle 10 miljoni eksemplari), mida omakorda võimendas samanimeline film (mis teenis üle 200 miljoni dollari tulu). Ilmselt toetas see ka Itaalia ja India turismi, aga väiksema koha puhul on mõju otseselt tuntavam. 

Sattusin ise juhuslikult 2010. aastal Balile puhkama, kui raamat tegi juba ringe ümber maailma, aga film polnud veel väljas. Kui kohalikega sellest juttu tuli, noogutasid kõik teadvalt: “Ah, yes, that book!” Kõik mitte just ehk arutu vaimustusega, mõni veidi tülpinultki.

Bali tuntus, turism ja tulud said sellest aga kindlasti metsikult hoogu juurde. Saart teati paradiisina muidugi varemgi, aga see seostus ka terrorismiaktide ja tsunamiga, “Söö, palveta, armasta” kinnistas aga saare keskel asuva Ubudi linna kõikide spirituaalsusest huvitatute tõotatud maana ning see kuvand püsib ja on hakanud oma uut elu elama.

Kirjandusteostest ja nende põhjal tehtud filmidest inspireeritud teemaparke leidub samuti üle kogu maailma, meil Eestiski näiteks lastele mõeldud Lottemaa.

Ma ei tea, kas maailmas on keegi proovinud reaalselt millegi turundamise eesmärgil ilukirjandusteose kirjutada, aga ma pean tunnistama, et ehkki mu viimase romaani “Võr(g)utamine” sünnisäde tuli lihtsalt kuskilt – lauljast peategelase tegelaskuju tekkis pärast Võrru kolimist ühel hetkel mu vaimusilmas ja keeldus lahkumast, enne kui olin ta paberile pannud – siis romaani edasi kirjutades sai selgeks, et üks selle peategelasi on Võru linn. Tabasin end kirjutamise ajal küll paar korda mõttelt, et tore, kui see raamat tõstaks Võru tuntust imelise elukeskkonnana.

Raamatud muidugi kirjutavad end mõnikord ise ja minu omasse trügis lõpuks ka süngemaid toone – kui peaeesmärk oleks olnud Võru turundamine, siis oleks mesimagusalt idülliline õnneliku lõpuga armastuslugu kindlasti paremini töötanud.

Ma olen Muhus Koguvas näinud infotahvlit kaardiga, kus on ära märgitud kuulsate Eesti filmide võttepaigad, mida sel saarel jätkub. Pariisis saab võtta Hemingway tuuri, mis viib tema kunagistele radadele jalutama. Ma olin mõned aastad tagasi suures vaimustuses, kui avastasin, et Valgas on Nipernaadi kuju. See andis sellele pisikesele piirilinnale mu silmis kohe palju (hinge)suurust juurde. 

Ehk tasuks Eestiski rohkem tähistada kohti, mis kirjandusteostes ja filmides figureerivad, tekitades äratundmisrõõmu lugejates ning lugemishuvi nendesse kohtadesse sattujates? Ja turundada erilisi paiku kirjanduse ja filmi abil? Lasnamäe kanal on tänu “Tenetile” juba ikoonilisem, ehkki Lasnamäe säras mu mäletamist mööda eriliselt ka Mati Undi raamatust inspireeritud Veiko Õunpuu “Sügisballi” filmis.

Tootepaigutused telesaadetes ja sarjades on turundajate jaoks tavaline teema, aga raamatutesse ja filmidesse sattumine on see, mis muudab kohad ja miks mitte ka tooted ja kaubamärgid tõeliselt ikooniliseks ja surematuks.

Autor: Triin Katariina Tammert, kirjanik
Toimetas: Siim Kera, TULI

 

Kõik uudised