Mis saab Tallinna valgusreklaamidest? Linn pakub muudatusi, millele ettevõtjad kardinaalselt vastu on
Viimastel päevadel on meedias kirjutatud Tallinna transpordiameti projektist, mis kehtestaks valgusreklaamidele senisest karmimad tingimused.
Alustuseks tasub märkida, et tegemist on koostamisel oleva ning tagasisidet ootava dokumendi „Välireklaamile esitatavad liiklustehnilised nõuded“ projektiga. See saadeti hiljuti reklaamiettevõtetele ning kõigile linnaosavalitsustele, kes saavad nüüd oma arvamust avaldada.
“Oleme avatud järgnevateks aruteludeks, mida on ka ettevõtetega siiani peetud,” ütleb Tallinna transpordiameti juht Indrek Gailan. “Arutelude tulemusel võime jõuda kokkuleppeni, et esineb reklaame, mis tuleks liiklusohutuse tagamiseks asukoha mõttes paremini paigutada. Eemaldamisest pole olnud juttu.”
Aga ettevõtjad tajuvad muudatusi reklaamide eemaldamisena. Näiteks peaks 40 km/h alas sättima LED-ekraani vähemalt 10 meetri kaugusele teest. D Screens Estonia juht Mihkel Luks ütleb, et sellist kaugust pole võimalik linnas tagada. Samuti tekitab temas hämmingut, et magistraalide ristmikele ei tohi reklaamikandjat paigaldada lähemale kui 200 meetrit. Lisaks on tema sõnul võimatu paigutada reklaamikandjaid liiklusmärkidest vähemalt 50 meetri kaugusele.
Kui praegu tohib digitaalsetel ekraanidel kasutada animatsiooni, siis uute reeglite kohaselt enam ei tohiks. Samuti ei tohiks klipp olla 10 sekundit pikk, mis on rahvusvaheline standard, vaid peaks olema 30 sekundit.
“Usun, et läbirääkimiste tulemustena leitakse koostöös transpordiametiga siiski mõistlik lahendus, sest reklaamimaks on Tallinnale oluline sissetuleku allikas,” sõnab Luks. “Ma arvan, et linnaametid pole ühisel arvamusel, kas regulatsiooni on vaja sellisel kujul kehtestada või ei. Muuhulgas mõeldakse reklaamide all ka tankla infoposte ja majade seinal olevaid ettevõttete logosid. Seda kõike pole võimalik rakendada.”
Standardeid on vaja
Transpordiameti pakutud muudatused põhinevad TalTechi uuringul “Leedekraanide mõju liiklusohutusele”. Luksi sõnul ei ole sealsed võrdlused teiste riikide praktikate pädevad ning need on liiga pealiskaudsed. Samuti ei mõista ta liiklusohutuse argumenti. Samas on ta nõus, et regulatsiooni on vaja.
“Päris kauboid ei saa mängida,” ütleb ta. “Peavad olema standardid stiilis, palju on lubatud animatsiooni, milline peab olema valgustugevus, kas öösel võivad ekraanid töötada, kui lähedal võib olla reklaam trammiteele, ülekäigurajale jne. Aga regulatsioonid võiks olla mõistlikud. Praegu ei ole.”
Ettevõtted on juba varasemalt transpordiametiga mõtteid vahetanud, kuid Luksi hinnangul on vastaspool liiga jäik ning tal tekib tunne, et äridega ei arvestata.
“Üks lahendus on, et Tallinna transpordiamet suhtub mõistlikumalt ning saab aru, kui palju reklaamikandjaid see muudatus mõjutab.”
Samuti tekitab Luksis küsimusi Tallinna uued bussipaviljonid, mis tema sõnul reeglitele ei vastaks. Gailani arvates ei saa aga reklaamikandjaid ja bussipaviljone võrrelda.
“Bussiootepaviljonid, mille küljel on reklaamipind ning tee äärde paigaldatud reklaamtahvel ei ole selles kontekstis võrreldavad, kuigi suuremate meediamajadega seotud turuosalised (D Screens on seotud Delfiga ning Megameedia, kes ka sel teemal sõna võtnud, Postimehega – toim.) on püüdnud ajakirjanduses seda väita,” ütleb Gailan.
Gailani sõnul soovib Tallinn, et valgusreklaamid oleks paigutatud selliselt, et need ei tekitaks ja võimendaks liiklusohtlike olukordade teket.
“Linn peab tähtsaks kõigi turuosaliste võrdset kohtlemist, mistõttu soovimegi kõiki osapooli kaasates välireklaamide paigutamise põhimõtteid korrastada ja ühtlustada,” räägib ta. “Varem on reklaamide paigutamisel linnaruumi rakendatud ebaühtlast praktikat ning osa neist on paigaldatud ilma Tallinna transpordiameti heakskiiduta sõidutee vahetusse lähedusse tee kaitsevööndisse. Seejuures segavad mitmed sõidutee läheduses asuvad reklaamid talvist teehoolet.
Dokumendi projektis välja toodud nõuded reklaamidele tuginevad Tallinna Tehnikaülikooli uuringule „Leedekraanide mõjud liiklusohutusele“. Samuti juhindume liiklusseadusest, mille kohaselt on tee kaitsevööndisse lubatud paigaldada liiklusväliseid teabevahendeid ainult erandjuhtudel.”
Autor: Siim Kera, TULI
