Olen olnud loovjuht üle 25 aasta. Kuigi olen õppinud EKA-s graafilist disaini, pean ennast ikkagi loovjuhiks ja mitte disaineriks. Selle 25 aasta jooksul olen aru saanud, et loovus ei ole mingi eriline imeloom. Loovus on iga inimese sees olemas.

Hea loovjuht suudab ka halval päeval hea kampaania välja mõelda, nii nagu lavastaja või näitleja läheb teatrilavale või proovisaali ka siis, kui on s*tt päev. See on professionaalsuse küsimus. 

Olles aastate jooksul käinud paljudel koolitustel ja lugenud palju inspiratsioonist, loovusest ja sellest, kuidas loovus töötab, pean kõige paremaks selleteemaliseks raamatuks John Cleese’i teost „Creativity – A Short and Cheerful Guide“ Seal on väga lühidalt ja lõbusalt kokku võetud, mis asi loovus on.

Aga milline on minu suhe suve ja loovusega? Olen suvelaps, juuli keskel Kärdlas sündinud. Armastan suve muretut, natuke boheemlaslikku ja lõbusat tunnet, kui ei pea muretsema salli, kinnaste, naelrehvide, lapse larüngiidi ja absurdselt paisuvate küttearvete pärast.

Raudkindlalt saab kevadel ja suvel (kui on rohkem valgust) lasta pegasusel vabamalt lennata. Olles natuke maalikunstiga flirtinud, olen enda puhul täheldanud seaduspära, et kevadel ja suvel valmib rohkem maale kui südatalvel. Seega võib justkui öelda, et aastaaeg mõjutab loovust. 

Aga vaadates reklaamiagentuuris loodud kampaaniaid, võib jälle vastupidist väita. Reklaamiagentuurides on suvi puhkuste ja akude laadimise aeg. Suurem osa suuri kampaaniaid ja ka Kuldmune küpsetatakse valmis sügisel ja talvel, mil õues on pime ja külm.

Minu jaoks on kõige parem puhkus, kui saan Saaremaale sõita. Pole vahet, kas talvel, sügisel või suvel. Saaremaa loodus ja inimesed on sellise ürgse laenguga, et nii kui praam oma visiiri Virtsus üles tõstab, läheb suu naerule. Aku hakkab laadima. 

Saaremaal ei saa üle ega ümber kalapüügist. Koos sõpradega merel angerjarüsa vedades tunned, kuidas mereadru, muda ja kalade soomused taasloovad imelise palsamina sideme reaalsusega, mis kipub Tallinnas „peeneid turundusbriife“ lugedes hägustuma. 

Loovuse akud laevad, kui saab Saaremaal lapsega koos põldmarju korjata, öösel vähke püüda ja neid lõkke peal söögiks keeta. Sügisel seeneraamatuga seeni määrata ja neid korvi toppida, varakevadel Sörves linnuhääli ära arvata või talvel Soelas mereranda kogunenud majakõrguse rüsijää hunniku otsast Hiiumaa poole lehvitada. Kevadisest särjepüügist rääkimata. 

Selliste tegevuste juures mõjub isegi natuke jaburalt mõte, kuidas ennast välja lülitada. See väljalülitamine toimub automaatselt siis, kui praam mandrilt Saaremaa poole lahkub. Aga muidugi on ka Saaremaal mobiililevi ja wifi ning vahel juhtub see, et töö saab loovjuhi Saaremaalt kätte. 

Aga ma armastan oma tööd ja kliente, kes mulle usaldatud. Armastan Taevast, kes on mind oma rüppe vastu võtnud. Seega ei ole mul midagi selle vastu, kui pean vahel puhkuse ajal Saaremaal tööd tegema. Minu tuju see küll mitte kuidagi ei riku. 

Mul tulevad kõige paremad mõtted mitte laua taga istudes, vaid ringi jalutades, ujumas käies, jalgrattaga sõites, raamatukogus raamatuid sirvides, meraadrust võrku puhastades ja lapsega mängides. Seega siin ei ole ühest vastust – justkui on ja samas ei ole ka võimalik end välja lülitada.

Autor: Heiki Urbala, Taevas Ogilvy
Toimetas: Anette Viin, TULI praktikant

“Suvi loovuses” on Turundajate Liidu suvine rubriik, kus loovinimesed kirjutavad, mis neid suisel ajal inspireerib, ja kas loovinimene saab – ning kas üldse on vajagi – puhkusel loovuse välja lülitada. 

Kõik uudised